Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...
Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.
Viited
No comments:
Post a Comment