Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.
Sisu
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.
Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...
Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.
Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.
Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...
Seosed
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise, sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi eraldi postituse tegema.
Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti.
Hinnang
Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.
Viited
No comments:
Post a Comment