Sisu
«Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...
FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...
Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...
Seosed
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu.
Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.
Hinnang
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...
Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome
Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee
Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina põlistanud.
Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...
Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...
Viited
No comments:
Post a Comment