Kui rääkida žanriteadlikust ja -puhtast ulmekirjandusest, siis nõukaajal oli see Balti riikidest kõige paremal järjel Leedus. Ma ei julge aga väita, et enam see nõnda on, sest praeguse seisuga tundub pigem, et Eesti ulmeautorid on juhtpositsiooni enda kätte võtnud. Eriti, kui vaadelda autorite ja ilmuvate raamatute ning rahvaarvu suhet.
Romualdas Kalonaitis oli Leedu insener, ajakirjanik, majandusteadlane ja diplomaat, kes aastail 1973–82 avaldas Leedu perioodikas kaheksa ulmejuttu.
Üks märksa nimekam Leedu ulmekirjanik Banguolis Balaševičius tõlkis kaks neist vene keelde, vene keelest tõlgiti üks neist omakorda saksa keelde ning vene keeles ilmumine sai ilmselt ajendiks ka nende juttude prantsuse tõlgetele.
«Paskutinis priešas» on neist kaheksast jutust üks varasemaid, kui mitte esimene ning ilmus see ajakirja «Mokslas ir technika» 1973. aasta oktoobrinumbris.
See on ka üks neist kahest vene keelde tõlgitud Romualdas Kalonaitise jutust – tõsi, ilmus varem, aga tõlgiti hiljem! Vene keeles ilmus jutt 1977. aastal n-ö iga-aastases ulmekogus «Фантастика-77» ning kandis pealkirja «Последний враг».
Üksteist aastat hiljem, 1988. aasta juunis, ilmus see jutt pealkirjaga «Le dernier ennemi» Prantsuse ajakirja «Antarès» 30. numbris.
Enne Nõukogude Liidu lõplikku lagunemist jõudis see jutt ilmuda veel ka venekeelses antoloogias «Проба личности: Советская фантастика» (1991).
Sisu
Jutu tegevus saab alguse Marsil asuvas uurimisjaamas, mille liikmed näevad aeg-ajalt ülelendavat hüljatud kosmoselaeva. Üks marsiuurijatest saatis isegi Maale laeva kohta järelepärimise, aga vastuseks soovitati, et ärgu nad oma pead selle laevaga vaevaku.
Jutu peategelast Rainist jääb see laev aga painama ning ühel hetkel võtab ta kätte ja lendab hüljatud laevale. Selgub, et laeval on keegi... keegi, kes end ajuti näitab ja siis jälle peitu poeb...
Seosed
Tegu on tondijutu ja kosmoseulme seguga, mis kasutab ühtlasi ka nn doppelgängeri motiivi.
Hinnang
Hoolimata põnevast žanrite segamisest, oli selle jutu lugemine üks paras piin ja vaev. Tosin lehekülge venis ja venis ning tekst, mis pidi olema põnev ja pingeline, pani lihtsalt haigutama. Eriti kuritegelikud olid veel need mütoloogilised kõrvalepõiked, mis võtsid jutu niigi napist mahust peaaegu neljandiku.
Žanride segamine kui katse on tunnustamist väärt, aga autori üldkirjandulik võimekus ja kirjutamisaegne riigikord on need põhjused, miks jutt on etteaimatav ja üle kahe anda oleks liialdus. Või arvab tõesti keegi, et vene keeles oleks saanud ilmuda tekst, kus tont ei saaks materialistlikku seletust..?
Viited
No comments:
Post a Comment