Ulmeseosed: Discworld

Showing posts with label Discworld. Show all posts

2.5.09

Hogfather (2006)

Tuleb tunnistada, et kui ma esmakordselt kuulsin Kettamaailma romaanide ekraniseeringutest, siis tekkis mul üsna nõutu tunne... noh, et ei ole ju võimalik. Aega läks ja minu võimalikkuse mõõt ka muutus ning lõpuks riskisin ka ühe Kettamaailma ekraniseeringu DVD tellida. Ega ma orikat päris kotis ostnud, aga täit kindlust minus ka polnud.

Sisu:

Reaalsuse audiitorid ihuvad Orikavana peale hammast... sedavõrd, et pöörduvad Palgamõrtsukate Gildi poole. Gild annab tellimuse täitmiseks härra Teatime'le (kõrvaloleval pildil), kes on just sobiv mõrtsukas võimatu ülesande täitmiseks.

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem jumalus või idee...

Teatime kogub kokku kamba kaabakaid ja muidu võllaroogi ning ründab nendega Hambahaldja lossi...

Kuna Orikavana on ohus (ja kadunud), siis võtab Surm ameti üle ja püüab ise kingid laiali vedada ning samas taastada ka inimeste kõikumalöönud usku Orikavanasse.

Seosed:

Enam kui kolmetunnine (ja kahes jaos näidatav) telefilm «Hogfather» (2006) on valminud Terry Pratchetti samanimelise romaani põhjal.

Romaan (ja järelikult ka film) kuulub nn Kettamaailma sarja ja Surma alamsarja.

Filmi käsikirja autor ja lavastaja on Vadim Jean.

Hinnang:

Nagu ma alguses kirjutasin, olin üsna skeptiline, aga õnneks asjata.

Filmis on mitmeid toredaid rollisooritusi, aga need kõik varjutab Susanit mänginud Michelle Dockery, kes lisaks näitlejaandele on ka lummavalt kena naine.

Kiita tuleb ka käsikirja, mis on romaani üsna õnnestunult ekraanile kärpinud... isegi Rottide Surm käis korra läbi... ja kaaren, kes silmamune armastas...

Tegu on telefilmiga ning seetõttu tuleb aegajalt isegi selline kodune teleteatri tunne ning eriefektid on selles valguses ikka ülikõvad.

Meeldib ka, et filmi pole romaanist lapsikumaks tehtud. Mõtlengi, et kui mõni kohalik telekanal sellist jõuludeks näitaks, siis oleks ilmselt kisa pilvini!

Filmis teeb pisukese sutsu ka Terry Pratchett ise!

Pealkirjast! Kuigi kiri DVD karbi kaanel ütleb «Terry Pratchett's Hogfather», on filmi tiitrites kirjas siiski vaid «Hogfather» ning mina pean olulisemaks seda, mis tiitrites kirjas.

Lingid:

27.4.09

Terry Pratchett «Hogfather»

Hakkasin «Orikavana» teist korda lugema märtsis, kui olin külmetushaigusega tõvevoodis. Terry Pratchetti romaanid on selline mõnus, kerge ja elujaatav lugemine... just õige kraam haigena tarbida... eriti veel korduslugemiseks, kus võimalik tüütumad kohad vahele jätta... ka pole hullu, kui lugedes magama vajud või kui tatist turske aju enam kõikse paremini ei tööta...

Sisu:

Reaalsuse audiitorid pole rahul asjade seisuga ning esitavad Palgamõrtsukate Gildile tellimuse Orikavana kõrvaldamiseks. Kuna tasu on vägev ja tellimus korrektselt esitatud, siis ei näe gildiülem põhjust keeldumiseks... pealegi, on üks tüütu ja kõhedusttekitav ja samas üliusin mõrtsukaõpilane Teatime, kellele selline keeruline ülesanne võiks saada komistuskiviks...

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem inimese kuju võtnud idee või loodusjõud. Kuidas aga tappa füüsiliselt ideed? Selgub, et usin õpilane Teatime on jõudehetkel kõikvõimalikke tapaplaane haudunud ning ka Orikavana kohta on tal plaan juba üldjoontes olemas.

Eks siis Teatime kogub kokku kamba abilisi ja asub tegutsema. Abilised on üsna ehe läbilõige Ankh-Morporki kriminaalsetest või peaaegu kriminaalsetest tegelastest: muukmeister härra Brown, hasartmängusõltlasest võluriõpilane Sideney ning viis pätistunud venda, kellest värvikamatena tõusevad esile Keskmine Dave, Banjo ja Kanavõrk.

Audiitorite sekendamine ja Teatime'i tegutsemine on viinud selleni, et Orikavana on kadunud ning Surmal endal tuleb punane kuub selga tõmmata ja kingitusi jagama sõita.

Seosed:

«Hogfather» (1996) on Terry Pratchetti Kettamaailma kahekümnes romaan ja neljas, mille peategelaseks on Surm ja tema lapselaps Susan.

Romaanist valmis 2006. aastal ka neljatunnine telefilm «Terry Pratchett's Hogfather», mille käsikiri samuti eraldi raamatuna avaldati.

Hinnang:
Ilma pikalt keerutamata ütleks, et mulle Surma-lood meeldivad ning Orikavana-romaan meeldib samuti.

Mulle meeldib, et kuidas Pratchett võtab mõne uskumuse (või müüdi või muinasjutu) ning töötleb selle siis põhjalikult ja oma teose vajadustele vastavalt ümber. Eks igaüks saab aru, et Orikavana on jõuluvana, aga ega kirjanik sellega piirdu... ta võtab läbi praktiliselt kõik tahud, mis haakuvad ühe kinketoova taadiga.

Kuna kinkidega seonduvad põhiliselt lapsed, siis tegeleb Pratchett selles romaanis usinalt ka laste ja lapsemeelsete temaatikaga. Surma lapselaps Susan on vahepeal oma õpingud lõpetanud ja töötab nüüd guvernandina ning see loob kena võimaluse autorile, kes saab asju professionaali silme läbi näidata.

Lõpetuseks pisut ka romaani kaanepiltidest. Esimesed kaks on Josh Kirby tehtud, kolmas on Ameerika väljaande oma ning selle autoriks on Roger De Muth. Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga mulle see kolmas kohe üldse ei meeldi. Enamus tõlkeid on muidugi klassikalise Josh Kirby pildiga, vaid eestlased ajavad siin oma rida ning lasevad Hillar Metsal miskeid tobenaljakaid pilte teha. «Orikavana» oma pole nende hulgas ei parim, ei halvim, üsna tavaline Mets teine. Kolmeses reas esimene on uus Inglise kaas, teine on telefilmi Susaniga Inglise rahvaväljaanne ning kolmas on uus USA kaas.

Lingid: