Ulmeseosed: Pilet utoopiasse

Showing posts with label Pilet utoopiasse. Show all posts

21.7.08

Stalker 2008

18.–20. juuli 2008 toimus Põlvamaal, Mesikamäe puhkemajas eesti ulmefännide igasuvine kokkutulek Estcon. Traditsiooniliselt kuulutati ka välja ulmeauhinna Stalker võitjad... sedapuhku siis 2007. aastal eesti keeles ilmunud ulme alal. Kõrvaloleval pildil (autoriks Klaus Erik Tihhonov) ongi näha, et kuidas ma järjekordset võitjat välja kuulutan.

Parim tõlkeromaan või kogumik
George R. R. Martin «Troonide mäng» (Varrak)

Parim tõlkejutt
Orson Scott Card «Kuninglik liha» (antoloogia «Pilet utoopiasse»)

Parim eesti autori romaan või kogumik
Andrus Kivirähk «Mees, kes teadis ussisõnu» (Eesti Keele Sihtasutus)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimees «Keskpäevapimedus» (Fantaasia)

Parim eesti autori lühijutt
Taivo Rist «Laatsaruse rahamasin» («Algernon» 2007; aprill)

Mõlemad tõlkeautorid on ka varem Stalkeri võitnud. Kõigil eesti autoritel oli see aga esimene kord. Hämmastav on see, et Andrus Kivirähk sai rohkem punkte kui George R. R. Martin. Tavaliselt on kõige rohkem hääletajaid tõlkeromaani kategoorias ning seega on ka tõlkeromaani võitjal kõige suurem punktisumma.

Lingid:

25.5.08

Eye for Eye – illustreeris Vladislav Guzner

Orson Scott Cardi lühiromaanist «Eye for Eye» olen ma siin blogis juba kirjutanud, aga sellest postitusest jäi mitmel põhjusel välja info teksti venekeelsest väljaandest.

Lühiromaan ilmus vene keeles esmakordselt 1990. aastal ajakirja «Smena» neljandas (ehk veebruari teises) numbris ja tõlge kandis pealkirja «Око за око».

Lugesin isegi seda lühiromaani esmakordselt just sellest ajakirjast ning vene lugeja jaoks jäigi ilmumine ajakirjas «Smena» lühiromaani ainukeseks publikatsiooniks viieteistkümne aasta jooksul.

Ajakiri «Smena» oli omal ajal mitmemiljonilise trükiarvuga väljaanne ja seetõttu olid ka illustratsioonid pisut teistsugused kui tehnikaajakirja ulmerubriigis.

Ajakirja «Smena» võiks nimetada vene analoogiks USA klantsajakirjadele, siis olid ka illustratsioonid rohkem sellised kunstiliste pretensioonidega. Need pildid, mis Vladislav Guzner tegi Orson Scott Cardi lühiromaanile, need mahuvad igatahes kenasti kaanonisse.

Hindamisega olen pisut raskustes, sest mulle sedasorti pildid ei meeldi. Samas võib pärast lühiromaani läbilugemist nentida, et kunstnik on teksti lugenud ja selle ka enda jaoks läbi mõelnud. Noh, et lugemisjärgselt töötavad need pildid illustratsioonidena küll.

Kuna lühiromaan on pealkirjaga «Silm silma vastu» juba ligi aasta aega maakeeles kättesaadav, siis peaks ka eestlasest ulmehuviline olema võimeline antud illustratsioone hindama.

Kes veel lugenud pole, see leiab lühiromaani koos teiste suurepäraste tekstidega Arvi Nikkarevi koostatud antoloogiast «Pilet utoopiasse» (2007).

Lingid:

9.10.07

Orson Scott Card «Eye for Eye»

Teksti, millest hiljem sai lühiromaan «Eye for Eye» alustas Orson Scott Card 1970ndate lõpus, kirjutas valmis ja saatis kõikvõimalikesse toimetustesse. Igalt poolt lükati see tekst tagasi. Üks põhjusi oli ka teksti pikkus... leiti, et liialt pikk. Ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» toimetaja Stanley Schmidt kirjutas isegi autorile pika kirja, milles ta selgitas mitteavaldamise põhjuseid. Aastaid hiljem sattus kirjanikule see kiri taas näppu ning kirjast ajendatuna kirjutas ta teksti ümber. Peamine muudatus oli see, et oma algsel kujul polnud tekst minavormis.

Orson Scott Card saatis lühiromaani uue versiooni taas Stanley Schmidtile, kes selle taas tagasi lükkas, kuid teksti avaldas hoopis ajakiri «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» oma 1987. aasta märtsinumbris.

Tekst sai kiirelt menukaks, mida tõestab kasvõi auhindade sadu: ameeriklaste Hugo ja jaapanlaste Seiun. Lisaks veel parima lühiromaani kategoorias ajakirja «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» lugejatelt teine koht ja ajakirja «Locus» lugejatelt kolmas koht.

Hoolimata teksti pikkusest, on lühiromaani ikka ja jälle taasavaldatud. Lisaks autorikogudele on mul ka näiteks köide kaksikraamatute sarjast «Tor SF Double», kus ühtede kaante vahel ilmusid Cardi lühiromaan ja Lloyd Biggle, Jr.-i jutt «The Tunesmith» (1957). Lloyd Biggle, Jr. on autor, keda Orson Scott Card peab oma suureks eeskujuks ning antud köites on ka pikk kaheosaline essee sel teemal. Erinevalt tavalisest kaksikraamatust, mis on kaks selgapidi kokku köidetud ühikut, on Cardi ja Biggle'i köide selline tavaline raamat ühe kaane ja üksteisele järgnevate tekstidega.

Sisu:

Teose sisuks on ühe peaegu täiskasvanud nooruki elu hetkel, mil teda hüljanud vanemad ta taas üles otsivad. Tagasivaadetena saab aimu ka poisi kasvamisest ja kõigest muust, mis toimus enne lühiromaani nullpunkti jõudmist..

Seosed:
Konkreetselt selle tekstiga mingeid seoseid ei esine, aga kui laiemalt võtta, siis saab lugeja loo, kus kirjeldatakse eriliste võimetega isiku kujunemist. Erinevalt õudus- või põnevusloost, mis tavaliselt sedasorti isikuid lahkavad, on Cardi lühiromaan rohkem argumenteeritud... erinevalt näiteks Stephen Kingist, kelle tegelaste erilised võimed tekivad reeglina avariist või untsuläinud psühhokatsest. Orson Scott Card on teaduslikum, aga tegelikult vaid siiski näiliselt...

Hinnang:
Kuigi ma lühiromaani «Silm silma vastu» absoluutseks tipptekstiks ei pea, leian, et selle ilmumine antoloogias on igati õigustatud ning peaks ka eesti ulmelugeja silmaringi avardama.

Lingid:

3.10.07

Orson Scott Card «Kingsmeat»

«Kingsmeat» ilmus esmakordselt antoloogias «Analog Yearbook» (1978), mille koostas Ben Bova. Antud köide sisaldas jutte, mida toimetaja tagasi ei tahtnud lükata, kuid mis päris hästi ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» ei sobinud või ei mahtunud. Kõrval on näha antoloogia pehmekaanelise väljaande kaas... kõvakaanelise esmatrüki kaanepilti ei suutnud ma wõrgust leida.

«Kingsmeat», mis mõjub kui science fantasy ja on tegelikult hoopis religioosne mõistulugu, poleks kindlasti olnud sobilik tekst ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact». Ben Bova on vägagi hea maitsega toimetaja ning Orson Scott Card oli tal ka üks lemmikumaid noorautoreid...

Nagu enamus kirjaniku jutuloomingust, ilmus ka «Kingsmeat» mahukas koondkogus «Maps in a Mirror: The Short Fiction of Orson Scott Card» (1990), mis omakorda lammutati lahti neljaks vähemaks köiteks ning siis sattus jutt kogusse «Cruel Miracles: Tales of Death, Hope, and Holiness» (1992). Eks kogumike alapealkirjad räägi enda eest. Loomulikult on jutt ka mujal ilmunud, aga need kaks köidet on mul endal olemas.

Sisu:
Inimeste koloonia langeb jõhkra tulnukapaari saagiks. Inimesi ähvardab nahkapistmine, kuid ühel inimesel tuleb «päästev» idee...

Seosed:
Mul puuduvad andmed, et seda juttu oleks ekraniseeritud või koomiksiks joonistatud. Tegelikult selline tõsiasi suisa hämmastab, sest mul tekkis lugedes pidevalt silme ette pilt, et see ablas tulnukapaar oleks otsekui mõnest Alieni-filmist pärit.

Hinnang:
Tegu on väga tugeva jutuga, millest on raske mitte elamust saada. Samas on ilmselge, et enamus lugejaid kaapab sel tekstil ainult pealispinda.

Jutt «Kuninglik liha» on silmapaistev tekst isegi antoloogia «Pilet utoopiasse» ühtlaselt heatasemiliste juttude seas. Tore, et nüüd on see suurepärane jutt ka maakeeles loetav!

Lingid:
* Hatrack River: The Official Web Site of Orson Scott Card
* Wikipedia: Orson Scott Card
* Ansible Wiki: The Orson Scott Card Knowledge Base
* Imago Christi: Christ-Figures in the Fiction of Orson Scott Card (by Michael Collings)
* FantLab: Орсон Скотт Кард «Королевский обед»
* Ulmekirjanduse BAAS: Kingsmeat
* Mister Costello — kangelane: Orson Scott Card “Kuninglik liha”

4.7.07

Gene Wolfe «A Cabin on the Coast»

1981. aastal ilmus Saksamaal, Goldmanni kirjastuses Peter Wilferti koostatud antoloogia «Tor zu den Sternen». Tegu oli A4 formaadis luksusliku maiuspalaga kollektsionääridele, mis sisaldas enam kui poolsada värvitahvlit ilmkuulsate ulmekunstnike piltide reprodega. Antoloogia pidi tähistama antud kirjastuse ulmetoimetuse kahekümnendat tegevusaastat ning oli ühtlasi kirjastuse neljasajas ulmeraamat.

Ka olid kõik antoloogias ilmunud jutud esmatrükid, või siis esmatõlked saksa keelde. Tegelikult oli ka enamik tõlkelugusid esmatrükid, mis olid tõlgitud käsikirjadest.

Ülemaailmne esmatrükk selles antoloogias oli ka Gene Wolfe'i jutt, mis saksa tõlkes kandis pealkirja «Eine unheimliche Begegnung der dritten Art». Ma ei teagi, et kas algselt oli jutul teine pealkiri või muutsid sakslased ise pealkirja. Kuna see pealkiri kõlab nii igisaksalikult ja see pealkirjade muutmise traditsioon on neil ka väga tugev, siis kaldun ma oma oletustes pigem teise variandi kasuks.

Inglise keeles ilmus jutt «A Cabin on the Coast» alles 1984. aastal, mille selle avaldas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» oma veebruarinumbris.

Sisu:
Rannal on majake... majakese uksel istub poiss... toas magab tüdruk... ja silmapiiril seilab laev.

Noored on armunud, kel plaanis abielluda. Poisi poliitikust isa pole vist küll asjast teadlik ja poleks sellega ka vist eriti päri, aga poiss on juba päris suur poiss ning on võimeline ise otsuseid vastu võtma.

Laev merel aga tuleb üha lähemale...

Ühel hetkel on tüdruk majakesest kadunud. Poiss otsib teda igalt poolt, aga ei leia. Pöördub politseisse, aga ei saa abi sealtki. Politsei räägib, et iga aasta kaob hulk inimesi, et hoovused ja muu... kuid nende jutt pole kuigi veenev ja tekitab pigem kahtlusi juurde.

Poiss otsustab sellele saladuslikule laevale ujuda, mis nüüd taas kaldast kaugeneb...

Seosed:
Kui mitte arvestada seoseid mütoloogiaga, siis seosed puuduvad.

Hinnang:
Hea jutt, aga minuarust on autor asja ajanud segasemaks, kui oleks vajalik. Maksimumelamus jäi mul saamata lugedes nii originaali, kui ka eesti tõget «Majake rannal» üle lugedes.

Lingid:
* Lupine Nuncio: Gene Wolfe News and Rumors
* Wikipedia: Gene Wolfe
* A Tribute to Gene Wolfe (by Patrick O'Leary)
* Ulmekirjanduse BAAS: A Cabin on the Coast
* Mister Costello — kangelane: Gene Wolfe “Majake rannal”

3.7.07

Gene Wolfe «War Beneath the Tree»

Jutt «War Beneath the Tree» ilmus esmakordselt ajakirja «Omni» 1979. aasta detsembrinumbris, mis on säherduse temaatikaga jutu jaoks ilmselt ainuõige number ilmumiseks. Ilmselt just sellele jutule viitab lause ajakirja kaanel: «Night before Christmas, 2001».

Sisu:
Tulevik. On jõulud. Ühte väikest poissi pannakse magama ning sellega tegeleb nii ta ema, kui ka ta küberlelud.

Alguses tundubki olevat tegu sellise pisut segase tulevikupildiga, aga jutu arenedes saab selgeks, et lihtsa loo varjus toimub teine... ja see teine on märksa jõhkram lugu!

Seosed:
Kui jätta välja seos jõuluga, siis seosed puuduvad...

Hinnang:
Tegu on väga hea tekstiga. Miinuseks vast pisut takerduv algus...

Võimalik, et see on puhtalt vaid minu probleem, aga mul on alati olnud raske lugeda tekste, kus püütakse näidata kuidagi ehedalt masinate loogikat... tulemus pole praktiliselt kunagi veenev ning on aga alati igav lugeda.

Küll aga väärib eraldi kiitust jutu «Sõda jõulupuu all» puänt. Jutt läheb lõpu poole niigi jõhkraks, aga puänt keerab kohe mitu vinti juurde!

Lingid:
* Lupine Nuncio: Gene Wolfe News and Rumors
* Wikipedia: Gene Wolfe
* Ulmekirjanduse BAAS: War Beneath the Tree
* Mister Costello — kangelane: Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”

2.7.07

Harlan Ellison «Broken Glass»

Harlan Ellisoni jutt «Broken Glass» ilmus esmakordselt 1981. aastal ning ilmus vihikus, mis kandis sama pealkirja. Tegemist paistab olevat ühe iseäranis haruldase üllitisega, sest ma pole isegi suutnud kusagilt leida infot selle ühiku kohta... kaanepildist rääkimata.

Selsamal aastal avaldas jutu kordustrüki ajakirja «Gallery» juuninumber. Toimetus pidas vist oluliseks tekstiks, sest kiri kaanel näitab, et numbris on «Harlan Ellison's angriest fiction». Kõrvalolevast kaanepildist peaks ka selgeks saama, et mis laadi ajakirjaga tegu.

Sisu:
Üks naine fantaseerib pikal bussisõidul lesbilisest seksist kolme naisega ning avastab ootamatult õudusega, et tema fantaasiates on keegi mees, kes seda pealt vaatab. Oleks et ainult vaatab, aga suisa sekkub...

Seosed:

Seosed autori muu loominguga puuduvad... ka ei tea ma, et see jutt oleks saanud edasiarendust filmi või koomiksina.

Hinnang:
Tegu on tugeva ja hästikirjutatud jutuga, mis ajuti läheb üsna räigeks kätte ära. Räiged pole kirjeldused... räige on see mis toimub. Kuna «Klaasikillud» on selline sisekosmose lugu, siis ilmselt paljudele tüüpilistele ulmefännidele see ei meeldi... samas on mul hea meel, et jutt ilmus antoloogias «Pilet utoopiasse», sest muidu oleks jutt mul võibolla lugemata jäänudki.

Lingid:
* Ellison Webderland
* Harlan Ellison: Islets of Langerhans
* Sequential Ellison: The Harlan Ellison Comic Book Bibliography
* Wikipedia: Harlan Ellison
* IMDB: Harlan Ellison
* Ulmekirjanduse BAAS: Broken Glass
* Mister Costello — kangelane: Harlan Ellison “Klaasikillud”

1.7.07

Harlan Ellison «Strange Wine»

Harlan Ellisoni jutt «Strange Wine» ilmus ajakirja «Amazing Science Fiction Stories» 1976. aasta juuninumbris, mis oli ajakirja viiekümnandat ilmumisaastat tähistav juubelinumber.

Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb tunnistada, et ajakirja esimene number ilmus 1926. aasta aprillis, aga et 1976. aastal polnud «maailma vanimal ulmeajakirjal» just kõige paremad ajad, siis juubelinumber hilines pisut. Kaootiline ilmumistsükkel väljendus praktikas sedamoodi, et märtsinumbrile järgnes sel aastal juuninumber.

Sisu:
Jutt kirjeldab ühte meest, kel kogu aeg veab fataalselt viltu ning kelles üha enam võtab maad veendumus, et ta on hoopis tulnukas ning elu Maal on talle mingisuguseks karistuseks.

Seosed:
Kuigi Harlan Ellison on tihedalt ja viljakalt seotud nii filmi- kui ka koomiksimaailmaga, pole see jutt saanud edasiarendust ja/või teisendust ei ekraanil, ei piltidega paberil.

Hinnang:

Jutt on hea, aga Harlan Ellisonilt ootaks justkui enamat. Minu, kui paljulugenud inimese, jaoks pole ka see lõpuvint kuigi ootamatu. Polnud see isegi 1976. aastal, mil paljulugenud Ellison selle jutu kirjutas.

Samas ei saa ma öelda, et tegu oleks halva tekstiga ning kindlasti on jutu «Kummaline vein» ilmumine eesti keeles väärt tegu kohaliku tõlkeulmemaastiku rikastamisel.

Lingid:
* Ellison Webderland
* Harlan Ellison: Islets of Langerhans
* Sequential Ellison: The Harlan Ellison Comic Book Bibliography
* Wikipedia: Harlan Ellison
* IMDB: Harlan Ellison
* OutZone: Странное вино
* Ulmekirjanduse BAAS: Strange Wine
* Mister Costello — kangelane: Harlan Ellison “Kummaline vein”

29.6.07

Robert Sheckley «A Ticket to Tranai»

Robert Sheckley jutustus «A Ticket to Tranai» ilmus esmakordselt ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1955. aasta oktoobrinumbris.

Kirjaniku enda lõikes on tegu üsna omapärases mahus tekstiga, sest see peaaegu lühiromaani mõõtu jutustus ületab autori tüüpmahtu kahe- kuni kolmekordselt. Kui enamikele Sheckley pikematele tekstidele võib ette heita teatavat laialivalguvust, siis «A Ticket to Tranai» on sellest patust küll puhas.

Sisu:

Jutustus pajatab mõrkja loo kellestki Marvin Goodmanist, kes on kogu oma elu elanud miskis New Jerseys asuvas Seakirkis. Mehe ametiks on olnud robotite konstrueerimine, millele vihjab ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris esmapublikatsiooni.

Ühel õhtul kuuleb ta kohalikus baaris miskilt kosmosehundilt pajatust planeedist nimega Tranai. Kirjelduste järgi tundub olevat tegu maapealse paradiisiga, ehk siis utoopiaga.

Talunud omajagu ohte ja vintsutusi, jõuabki Marvin Goodman pika reisi ja rohkete ümberistumiste tulemusena planeedile Tranai. Esialgu tundubki kõik vastavat endise kosmosehundi pajatustele. Lähemal vaatlusel selgub, et utoopial on omajagu vajakajäämisi...

Kuritegevust pole, sest puudub kuritegevuse mõiste... maksukoguja peab tegutsema relvaga ähvardades pimedas põiktänavas, sest poliitikud ja ametnikud ei saa ju maksude kehtestamisega riskida... jne. Saksa keeles ongi jutustuse pealkirjaks «Utopia mit kleinen Fehlern»!

Seosed:

Hämmastab, et selline leidlik ja muhe lugu pole saanud edasiarendust ei filmi, ega ka koomiksina.

Samas on jutustus ise küllalt menukas, sest sageli kannab Robert Sheckley kogu «Citizen in Space» (1955) tõlgetes pealkirja «A Ticket to Tranai». Loomulikult muidugi vastava maa keeles.

Itaallased ja prantslased on aga jutustuse suisa eraldi vihikuna avaldanud!

Hinnang:

Lugesin jutustust algselt vene keeles. Vene keeles on seda jutustust avaldatud alates 1968. aastast vähemasti neliteist korda. Kõrval ja all siis nelja kogumiku kaanepildid, mis mul endal olemas.

Ilmselt on Robert Sheckley jutuloomingus ka populaarsemaid tekste, aga kindlasti ei saa jutustust «A Ticket to Tranai» pidada mingitpidi väheoluliseks. Sirgjoonelised naljalood on alati menukamad, kui mõrkjas satiir.

Ja mis see tekst muud on kui satiir meie aja ning ühiskonna kohta... oli aktuaalne kirjutamisajal ja on aktuaalne ka praegu.

Tegu on mõneti unikaalse tekstiga, mille lugemise järel on suhteliselt raske veel mõnda utoopiat tõsiselt võtta. On ju kirjutatud arutult utoopiaid ja veel arutumas koguses düstoopiad, kuid Sheckley kirjutas satiirilise loo, mis naerab välja ideaalse ühiskonna idee tervikuna.

Pealkirjaga «Pilet Tranaile» ilmus see jutustus äsja ka eesti keeles ning seetõttu oleks pikem kiidukõne juba liiast. Arukas inimene loeb ja teeb ise järeldused.

Lingid:
* The Robert Sheckley Official Homepage
* Dimension of Sheckley: A Tribute to the Science Fiction Author Robert Sheckley
* Robert Sheckley: The Almost Official Homepage
* Wikipedia: Robert Sheckley
* OutZone: Билет на планету Транай
* Ulmekirjanduse BAAS: A Ticket to Tranai
* Algernon: Robert Sheckley personaalküsimus
* Mister Costello — kangelane: Robert Sheckley “Pilet Tranaile”

10.1.07

Robert Sheckley «Seventh Victim»

Ameerika ulmekirjaniku Robert Sheckley juttude/romaanide üheks oluliseks teemaks on seadustatud vägivald. Kas siis teleülekanne sellest, kuidas mõrtsukad ohvrit taga ajavad... või siis ametlikud gladiaatorite võitlused... või siis vägivaldne võidujooks... või siis suisa seaduslik tapmine.

«Seventh Victim» on just sellel viimatimainitud teemal, ehk siis seadustatud tapmisest. Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1953. aasta aprillinumbris.

Sisu:
Jutu peategelaseks on Stanton Frelaine, kes hakkab kohe-kohe küttima oma seitsmendat ohvrit. Tegevus toimub tulevikus, kus pärast neljandat/kuuendat maailmasõda on jõutud järeldusele, et inimkonna püsimajäämise nimel peavad inimesed saama oma agressiivsetest tungidest vabaneda ning sõdade vältimiseks ongi siis loodud tampismäng. Kord Kütt, siis jälle Ohver. Kaude saavad mängust kasu ka need, kes mängus ei osale, sest mänguga on seotud hulk teenuseid ja tooteid. Kõik on justkui kõige paremas korras, kuid siis saab Stanton Frelaine ümbriku ohvri nimega ning selgub, et ohver on naine...

Seosed:

See Robert Sheckley jutt, mille esmapublikatsiooni kaunistas kõrvalolev Ed Emshi illustratsioon, pani aluse omapärasele teosteahelale. Jutust valmis film «La decima vittima» (1965), filmi kirjutas Sheckley romaaniks «The 10th Victim» (1966). Paarkümmend aastat hiljem sai raamat kaks eellugu: romaanid «Hunter/Victim» (1988) ja «Victim Prime» (1987). USA koolinoorte populaarse mängu Assassin reeglite loomisel on jutt «Seventh Victim» samuti eeskujuks olnud.

Hinnang:

Kuigi jutu ilmumishetkel polnud Robert Sheckley trükidebüüdist aastatki möödunud, peetakse teksti siiani autori üheks tugevamaks ja olulisemaks. Tegu on lihtsa looga, kus hea idee ja meeldejääv konflikt. Võin seda suisa omadest kogemustest väita, sest kuulsin juttu nolgina Eesti Raadio järjejutuna ja jutt jäi aastateks meelde.

Vene keeles ilmus jutt esmakordselt 1978. aastal ning üsna kindlalt võib väita, et ilmselt siis seda ka raadios ette loeti. Seepärast võib nii väita, et enamus raadiolugusid tõlgiti omal ajal vene keelest. Nolgina ma muidugi autori nime ja juttu meelde jätta ei suutnud, kuid kui sattusin lugema kogumikku «Американская фантастика» (1989), siis tuli kümne aasta tagune raadiolugu kohe meelde.

See kollane pehmekaaneline vihik oli ka vene tõlke «Седьмая жертва» esimene üleliiduline publikatsioon ning seetõttu oli jutul võimalik kandideerida vene ulmefännide aastaauhinnale Великое Кольцо ning vene fännide küsitluse tulemusel oligi see jutt parim 1989. aastal vene keeles ilmunud tõlkejutt.

Lisaks ülalmainitud kollasele vihikule on mul see jutt vene keeles ka Robert Sheckley kaheköitelise teostevaliku esimeses köites, mille kaanepilt siin kõrval.

27. VI 2007

Hilisema täiendusena märgiks, et just äsja ilmus see jutt ka eesti keeles ... kirjastus «Skarabeus» avaldas Arvi Nikkarevi koostatuna antoloogia «Pilet utoopiasse», kus «Seitsmes ohver» on avalugu.

Lingid:
* The Robert Sheckley Official Homepage
* Dimension of Sheckley: A Tribute to the Science Fiction Author Robert Sheckley
* Robert Sheckley: The Almost Official Homepage
* Wikipedia: Robert Sheckley
* OutZone: Седьмая жертва
* Ulmekirjanduse BAAS: Seventh Victim
* Mister Costello — kangelane: Robert Sheckley “Seitsmes ohver”