Ulmeseosed: Sergei Lukjanenko

Showing posts with label Sergei Lukjanenko. Show all posts

3.6.14

Sergei Lukjanenko «Новогодний Дозор»

Ingliskeelses maailmas on jõulujutud, venekeelses uusaastajutud – olemuslikult neil suurt vahet pole.

Sisu
Anton on vana-aasta õhtul patrullis, et miski imelik tüüp või vastaspoole esindaja käib ringi ja...

Seosed
Nagu pealkirigi ütleb, on tegu uusaastajutuga ning samas ka järjekordse täiendusega Vahtkonna-sarja.

Ilmus see esmakordselt aastavahetusel nädalalehes «Antenna», mis näikse olevat ristand seltskonnalehest ja telekavast. Käesoleva aasta jaanuaris tehti jutust aga kordustrükk pretensioonika pealkirjaga antoloogias «Новогодний Дозор: Лучшая фантастика 2014», kus ma seda siis kas jaanuari lõpus või veebruari alguses ka lugesin.

Hinnang
Seda teksti on keeruline hinnata. Kui võtta aluseks puhtalt lugemiselamus, siis üle kahe ei tuleks kuidagi. Vahtkonna-sarja fänn ma pole, teostatud oli profilt, kirjutatud kindla eesmärgiga ja vastava lugeja tarbeks. Lühidalt, see jutt pole minu jaoks ning seetõttu panen ma siiski kolme.

Tarbekirjandus: loed ja unustad ning püüad meeles pidada, et teist korda ei loeks.

Viited

6.2.12

Sergei Lukjanenko «Удачи в новом году!»

Võtad kätte ulmekogumiku «Фантастика 2005», vaatad sisukorda ning märkad, et kolm esimest juttu on Sergei Lukjanenko sulest...

Ja alustadki kohe esimesest jutust...

Sisu
Uus aasta on saabumas ning ärimehest pereisa räägib oma naisele ja lastele, et targad ja tähtsad mehed (loe: temast vingemad ärimehed) on öelnud, et uuel aastal ikka rohkelt uut õnne tuleks, et selleks tuleks vana aasta lõpuks kõik vanad asjad minema visata. Perekond suhtub alguses asjasse umbusklikult, aga pereisa on järjekindel ning algabki vanade asjade kokkukogumine ja äraviskamine...

Seosed
Lugemisjärgselt sain ma teada, et see jutt osales ühel wõrgus toimunud jutuvõistlusel ning sai seal neljakümnenda koha... ning ausaltöelda ei imesta...

Hinnang
Jutul on üsna leidlik idee, aga see on tuimalt ja minuarust ka läbimõtlematult kirja pandud. Loed, mõmised midagi omaette ja unustad. Ei, andekaid detaile oli, aga jutt kui tervik oli hall ja ilmselgelt poole pikem kui vaja.

Kuna kogumiku «Фантастика 2005» esimene jutt oli selline kehvakene, siis järgmised Sergei Lukjanenko jutud selles köites lükkusid lugemisjärjekorras kõvasti kaugemale...

Viited

3.8.10

Pantvang, ehk Öine Vahtkond

Olen siis blogis teinekord kirjutanud raamatute ja ajakirjade kaanepiltidest. Mõni võib arvata, et see on mul mingi isklik n-ö kiiks.

Tegelikult pole see mingi kiiks. Normaalses kultuurmaailmas on raamatukaas, sellel leiduv pilt ja kaane üldine kujundus vägagi olulised asjad. Jah, meie postsovietlikus Eestis ei taheta sellest teinekord aru saada ning arvatakse, et hea raamat müüb end ise. Ei müü!

Juuresoleva pildi autor on Anry, kes teinekord esineb ka nimega Anry Nemo ning kelle kodanikunimi on Andrei Vladimirovits Ivantšenko. Pildi nimi on «Заложник» ja see on tehtud Sergei Lukjanenko romaani «Öine Vahtkond» (Ночной Дозор, 1998, ek 2008) tarbeks.

See pilt oli Anry esimene trükis ilmunud raamatukaas ning see sai ka mehe läbimurdeks.

1998. aastal osales Anry konkursil, mille korraldas Sergei Lukjanenko tolleaegne ametlik koduleht. Konkurss oli siis antud kirjanike teoste illustreerimise asjus ning Anry saavutas seal teise koha... kommertslikult võitis ta muidugi rohkem, kui enamus kaasvõistlejaid – Anry töid nägi Sergei Lukjanenko ning kirjanik tegi kirjastusele ettepaneku, et tema uue romaani kaanepilt võiks Anry tehtud olla. Kirjastus oli nõus ja nii seesama pilt valmiski.

Olulise momendina märgiks ära tõsiasja, et näiteks mina teadsin seda pilti hulga varem, kui ma üldse romaani lugesin. See pilt oli mul üsna hulk aega isegi tööarvutis tapeediks.

Viited

22.7.09

Stalker 2009

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 17.–19. juulil Taevaskoja Puhkemajas. Ürituse üheks kulminatsioonipunktiks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine. Parimad 2008. aastal eesti keeles ilmunud ulmeteosed ja auhinna Stalker 2009 võitjad on.

Parim tõlkeromaan
Sergei Lukjanenko «Öine vahtkond» (Ночной Дозор, 1998)
Raamatu tõlkis Tanel Rõigas ja avaldas kirjastus Varrak.

Parim antoloogia või kogumik
Poul Anderson «Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud»
Raamatu koostasid Andri Riid ja Raul Sulbi ning avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi jutustus «Flööditüdruk» (The Fluted Girl, 2003)
Tõlkis Kaspar Müürsepp ja ilmus see Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 4: Flööditüdruk», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori romaan

Leo Kunnas «Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla jutustus «Minu päevad Liinaga»
Ilmus ajakirja «Looming» kaheksandas numbris.

Parim eesti autori lühijutt
Laur Kraft «Ultima Cthule»
Ilmus ajakirja «Algernon» aprillinumbris.

Märkimist väärib tõsiasi, et Indrek Hargla jutustus võitis ka Tuglase nimelise novelliauhinna, olles seega esimene tekst, mis saanud mõlemad auhinnad.

Viited

29.6.09

Sergei Lukjanenko «Недотёпа»

Ähvardasin reedel siinsamas blogis, et hakkan lugema ja arvustama uut eestikeelset vene ulme antoloogiat, aga kallis kaasa krabas raamatu oma kätte ning sestap keskendun hoopis vanade võlgade likvideerimisele.

Esimesena on kavas Sergei Lukjanenko lühiromaan «Недотёпа», mis esmatrükis ilmus ajakirja «Jesli» 2006. aasta neljandas numbris.

Kuna Lukjanenko nimi müüb igast asendist, siis tehti lühiromaanist muidugi kaanelugu, mis «Jesli» puhul tähendab, et värviline kaanepilt kordab teksti alguses olevat illustratsiooni. Tegelikult on küll illustratsioon kaanepildi mustvalge kordus, aga teistpidi kõlas see lause lihtsalt paremini. Selle mittemidagiütleva pildi autoriks on Igor Taratškov, kes reeglina oskab hulga paremini.

Sisu:
Tegevus toimub mingis killustatud võlukuningriigis, kus vähemaid haldusüksusi valitsevad miskid kaashertsogid. Siis aga otsustab «üleaedne» kaashertsog omi valdusi laiendada ning vallutab «naabrimehe» maad ja lossi ning tapab nende endise valitseja.

Alaealine troonipärija jäetakse mitmel põhjusel ellu. Esiteks seepärast, et uue isanda järeltulija on loru ning elusolev trooninõudleja oleks hea motivaator. Teiseks pole uus isand mingi sadist ning ei leia miskit mõnu lapse tapmisest. Et aga ellujäätu elu kerge poleks, siis lastakse temaga samaaegselt lahti ka paarkümmend orbu, kes peavad samuti troonipärija Triksina esinema, et tõesta siis...

Triks aga pole oma senise elu jooksul eriti lossist välja saanud ning seetõttu on ta iseseisva elu esimesed päevad ikka väga troostitud. Edasi hakkab juba pisut looma, aga kerge pole tal ikkagi...

Seosed:

Eraldiseisva lühiromaanina avaldatud «Недотёпа» on tegelikult romaani «Недотепа» (2009) esimene osa.

Hinnang:
Kõige rohkem vihastabki mind kui lugejat autori- ja kirjastajatepoolne pettus.

Ei olnud ei ajakirjas «Jesli», ega ka Nikolai Naumenko koostatud antoloogias «Фантастика 2006. Выпуск 2» kusagil märget, et lühiromaan on katkend peagivalmivast ja -ilmuvast romaanist. Vastupidi, ajakirja «Jesli» toimetus on korduvalt rõhutanud, et nemad romaanide katkendeid ei avalda!

Märkus romaanikatkendi kohta oleks aga hädavajalik olnud, sest iseseisva tekstina see lühiromaan ei tööta. Pole sel õiget lõppu jne. Igatahes asusin mina kohe pärast lühiromaani lugemise lõpetamist autori blogist uurima, et mis ja kuidas ning saingi teada, et esimene osa neljast.

Lühiromaani põhiliseks puuduseks oleks just liigne muinasjutulisus ja lapsikus. Ka tuletas see lühiromaan mulle liialt meelde ühte märksa kuulsamat muinasjutt-romaani kolmest paksust ning seegi miinuseks. Lukjanenko oskab ikka hulga paremini!

Kui jätta kõrvale kirjastuslik hämamine, siis on lühiromaan üsna nõrka nelja väärt, aga (autori kaasabil teostatud) lugeja petmise eest üle kolme ei saa.

Lingid:

8.2.09

Sergei Lukjanenko Tallinnas

Tallinnas käis üks Venemaa kuulsamaid ja populaarsemaid ulmekirjanikke Sergei Lukjanenko. Selline kõva sündmus, et isegi mina sain ETV-s paar lauset öelda. Sai ka vaadatud kirjaniku esinemisi kohalikes telekanalites ning tekkis paar mõtet.

Peamine on see, et on kirjanik Sergei Lukjanenko... ja on üks räuskav tibla, kes samamoodi välja näeb.

Seda teadsin ma muidugi juba varem, aga nüüd teleintervjuudega sai selgeks, et tegu on sellise vaikse ja nohikliku tüübiga, kes tõeliselt nõmedaks muutub oma poolanonüümses blogis.

Noh, et isegi venekeelses telekanalis oli ta intervjuu enam kui tagasihoidlik. Ei, loomulikult ütles ta välja oma arvamuse pronkssõduri teemadel, aga see oli öeldud sedavõrd viisakalt, et see ei saanud ühtegi arukat inimest solvata. Ainus etteheide sellele venekeelsele intervjuule on vaid see, et küsija oli paras amatöör... et laskis kuulsal kirjanikul rahulikult heietada ja praktiliselt üldse ei kontrollinud olukorda.

Ja kui siis võrdluseks lugeda mehe blogist tema muljeid Eestis käigust – siis on täpselt see tunne, et tegu on hoopis teise inimesega.

Lingid:

29.12.08

Lugejad helistavad

Kirjutasin umbes paari nädala eest Sergei Lukjanenko romaanist «Конкуренты» ja märkisin, et raamat algab sellega, kuidas pisut napsune Moskva ajakirjanik Valentin märkab laternapostil kuulutust. Romaanis oli ka kirjas kuulutusel olev telefoninumber, et kuhu helistada.

Sattusin täna üle hulga aja taas Sergei Lukjanenko (uut) blogi lugema ning selgus, et see number on ka tegelikult olemas ning inimesed ka helistavad sellel numbril. Päevas tuleb umbes viis kõnet ja on isegi SMS-e saadetud.

Kes ei mäleta, siis neile teadmiseks, et romaan «Конкуренты» põhineb mängu Starquake vene versioonil. Telefoninumber ongi mängufirma kontoris asuva automaatvastaja oma... noh, et reklaamitöö omapärasem väljendusvorm.

Käesolevat postitust illustreerib aga romaani kaanepildiks olev maal, autoriks Vladimir Bondar.

Lingid:

20.12.08

Sergei Lukjanenko «Конкуренты»

Sergei Lukjanenkol pole vist praegu loominguliselt parimad päevad... tema viimaseid romaane pigem sõimatakse... pean silmas lugejaid, kes teadsid autori loomingut ka enne Dozori-filme. Samas, ega Lukjanenko nüüd põdema ka ei pea... tõlked praktiliselt kõikidesse kultuurkeeltesse, lõputud kordustrükid kodumaal, mängud ja filmid ta teoste põhjal... raha tuleb robinal.

Sisu:

Pisut napsune Moskva ajakirjanik Valentin märkab laternapostil kuulutust, kus otsitakse orbitaalpommitajate, kosmosehävitajate ja tehnilise teenistuse laevade piloote. Eeldatav vanus 18–45 aastat ning leping tehakse kolmeks aastaks.

Kuulutus tundub küll idiootlik... samas on see kuulutuse paber ikka väga kummaliste omadustega. Ajakirjanik helistabki kuulutusel olnud numbril, et vähemasti saab jabura leheloo. Kuigi on öö, vastatakse lahkelt ja palutakse kohe kohale tulla...

Valentin lähebki ning satub tavalisse Moskva kontorisse, kus talle räägitakse alguses arvutimängust... et nagu oleks kuulutusega otsitud palgalisi mängijaid, kes peaksid online-mängu huvitavamaks tegema. Samas vihjatakse, et on võimalikud ka variandid.

Valentin tunneb huvi variantide vastu ning talle räägitakse, et on võimalik ka kosmosesse minna. Pisut napsune Valentin on nõus ning ta juhatatakse ühe ukse juurde, et astugu aga läbi ja jõuabki... et uks kahestab ta teadvuse. Valentin läbib ukse ja avastab end miskist Moskva tagahoovist...

... ja teine Valentin leiab end suurest metallangaarist...

Seosed:

Romaan põhineb mängul «Starquake», õigemini selle Vene versioonil.

Hinnang:
«Конкуренты» (2008) on värskeim Sergei Lukjanenko romaan ning pole kindlasti parim... kaugel sellest...

Raamat on põnev, mõnuga loetav... noh, nagu Lukjanenkol need ikka on. Miinuseks on mõningane lapsikus, sügavuse puudumine... noh, et loed ja elad kaasa, aga samas jätab kõik see sellise eemaloleva mulje. Päris lõpuni see kõik siiski korda ei lähe.

Eriti ebaõnnestunuks tuleks aga pidada autori soovi, et enamus vaenupooli lõpuks n-ö ühe mütsi alla saadakse... kuidagi liialt kähku käis see leppimine ja vastuolude unustamine.

Sergei Lukjanenko on kirjutanud ligi veerandsada romaani ning esikümnesse romaanil «Конкуренты» küll asja pole... samas, kui poole aasta pärast on romaan juba omajagu ununenud, siis kõlbab taas lugeda... ja ununeb see romaan kähku...

Lingid:

11.7.08

Vladimir Vassiljev «Спасти рядового Айвена»

Käesoleva aasta Eurocon toimus Venemaal ning sellise sündmuse puhul avaldas Moskva kirjastus AST antoloogia «Eurocon 2008: Спасти Чужого», mis koondab kaasaegse vene ulme kuulsaimate autorite verivärskeid tekste. Jutud pidid olema kirjutatud spetsiaalselt selle antoloogia tarbeks ning pealkirjast lähtuvalt pidi autor oma tekstis võõraid/tulnukaid (alien, чужой) hästi kohtlema. «Спасти рядового Айвена» on üks neist.

Sisu:

Selgub, et kogu lugu arast rätsepast on vaid vaimuhaige Ivani sonimine. Ivan on patsient, keda elfist raviarst suupäraselt Aivaniks nimetab. Jah, elfid tulid tõesti Maale tagasi, aga mingist anastamisest ei saa juttugi olla. Millegipärast aga inimesed surevad... või lõpetavad vaimuhaiglas.

Elfist vaimuvaeguste ravitseja uurib ja püüab leida Ivani (või siis Aivani) mõistuse ähmastumise tagamaid... patsient on üldiselt koostööaldis ja uuringud sujuvad... kuid siis on ühel kenal päeval patsient kadunud...

Segast sasipundart asub lahti harutama elfist sõjaväelane, kes kiirelt avastab, et inimesed on haldjarahvast lihtsalt lollitanud. Ja see on vaid algus...

Seosed:

Jutt «Спасти рядового Айвена» on n-ö optimistlik paariline Sergei Lukjanenko jutule «Сказка о трусливом портняжке». Juttu võib ilmselt ka eraldi lugeda, aga parima elamuse saab siiski sel juhul, kui loed Vassiljevi teksti Lukjanenko oma järel.

Hinnang:
Vladimir Vassiljev on rohkem siiski rõhku pannud küünilisevõitu vaimutsemisele (vt kasvõi pealkirja), aga ka tema tekst keerab lõpupoole tõsisemaks... iseküsimus, et kuivõrd tõsiseks saab sedasorti lõpplahendust üldse pidada. Neli just selle eest, et jutt on pisut teisejärguline ning autoril on ajuti ka probleeme mõõdutundega.

Lingid:

10.7.08

Sergei Lukjanenko «Сказка о трусливом портняжке»

Käesoleva aasta Eurocon toimus Venemaal ning sellise sündmuse puhul avaldas Moskva kirjastus Eksmo antoloogia «Eurocon 2008: Убить Чужого», mis koondab kaasaegse vene ulme kuulsaimate autorite verivärskeid tekste. Jutud pidid olema kirjutatud spetsiaalselt selle antoloogia tarbeks ning pealkirjast lähtuvalt pidi autor oma tekstis võõraid/tulnukaid (alien, чужой) halvasti kohtlema. «Сказка о трусливом портняжке» on üks neist.

Sisu:
Kunagi valitses planeet Maad haldjarahvas (loe: elfid). Siis lendasid nad tähtedele ning võtsid lohed, orkid ja päkapikud samuti kaasa.

Nüüd tulid nad koos oma teenrite lohede, orkide ja päkapikkudega Maale tagasi ning pärast lühikest ja võidukat sõda alistasid inimkonna.

Jutu (või muinasjutu) peategelaseks on rätsep Ivan, keda külastab elfist Metsa Kommander ning avaldab soovi, et rätsep õmbleks talle balliks piduliku mundri. Et siis üsna imelik värk: kõrges auastmes elf (kes näeb välja kui segavereline) ning käitub ka üsna (südamlikult ja) inimlikult.

Rätsep Ivan on muidugi nõus, sest kuidas sa keeldud ning pealegi on antud rätsep üsna kollabratsionistlik mees. Seda arvas kunagi Ivani tütar ning seda ütleb talle ka naabrimees Leonid, kes ärgitab rätseppa mundri valmimist saboteerima.

Tegelikult on aga kõik märksa keerulisem. Rätsep Ivan on murtud mees, kelle tütar hukati ja kelle naine end üles poos. Naabrimees Leonid on põrandaalusest vastupanuliikumisest, kes tahab Ivani omil eesmärgil ballile sokutada. Elf on aga...

Seosed:
Vladimir Vassiljev on kirjutanud sellele jutule n-ö optimistliku järje «Спасти рядового Айвена».

Hinnang:
Sergei Lukjanenko uuemad jutud pole just alati kõikse paremad olnud. Ja see on veel suisa leebe hinnang! Jutt «Сказка о трусливом портняжке» sunnib aga autorile paljut andestama. Leidlik, läbimõeldud, uusi lähenemisnurki avav – kiitmist võiks veel pikalt samas vaimus jätkata. Eraldi märgiks ära, et üsna paroodiamaigulisena alanud jutt muutub sündmustiku arenedes suisa tõsiseks tekstiks. Hindeks viis selle kõige klaarimal kujul.

Lingid:

26.5.08

Kolmas Дозор ikkagi tehakse..?

Olen juba kaks korda kirjutanud kolmandast Dozori-filmist. Et tehakse... ja siis ei tehta... nüüd siis jälle räägitakse, et tehakse. Lavastaja Timur Bekmambetov olevat nüüd pärast filmi «Wanted» (2008) valmimist asumas kolmanda Dozori kallale... samas on jälle väidetud, et ka «Wanted» pidi järje saama. Võta nüüd kinni! Niisama segane on ka küsimus kolmanda Dozori-filmi sisust: kord räägitakse kahe esimese filmi järjest, siis jälle aga kahe esimese filmi Hollywoodi remake'ist. Tööversioonis on filmist räägitud isegi kui «Iseseisvuspäevast Moskvas»

Kogu see tants ja trall näitab kenasti ära, et pole mõtet kirjutada veel tegemata filmidest. Ega ei teegi seda enam... vähemasti püüan mitte teha! Kirjutan parem Dozori-romaanidest ja kahest esimesest filmist.

Viited

1.5.08

Kolmas Дозор jääbki ilmselt tegemata

Kirjutasin mõni aeg tagasi kahtlevalt, et kas tehaksegi kolmas Дозор? Nüüd liigub ringi aga hoopis teistsugune info...

Lavastaja Timur Bekmambetov osales New York Comic Con'il, kus ta promos oma esimsest USAs tehtud (ja koomiksil põhinevat) filmi «Wanted» (2008). Miskil vestluspaanelil kerkis üles ka kolmanda filmi küsimus ning Timur Bekmambetovi vastus polnud just lohutav.

"[Wanted] is my Dusk Watch for now," the director said during the panel, "because it's really the same chance, a different story, but the same genre. Unfortunately I don't know when Dusk Watch will happen… Let's say this is Dusk Watch."

Jah, võibolla ongi nõnda parem, sest kahe filmiga öeldi ju kõik (ja pisut rohkemgi) ära!

Viited

19.10.07

Kas tehaksegi kolmas Дозор?

Olen lugenud Sergei Lukjanenko romaane (tõsi, vaid kahte esimest) ja näinud mõlemat Timur Bekmambetovi filmi.

Olen ka kuulnud, et on olnud uitmõte teha ka kolmas film... samas ei kujuta ma hästi ette, kuidas jätkata lugu pärast teise filmi lõppu..?

Kuid ega ilmselt minu käest ka küsima tuldaks.

Nüüd tundub siiski nõnda, et kolmas film on lähituleviku reaalsus. Või mida peaks tähendama reklaamlause: «The Second Chapter in the Epic Fantasy Trilogy»? Et kas kolmanda filmi tegemine on kindel? Ja mida nad siis filmivad? Esimese romaani kolmanda osa, või jõutakse lõpuks siiski ka teise romaani kallale?

Viited