Ulmeseosed: Paolo Bacigalupi

Showing posts with label Paolo Bacigalupi. Show all posts

19.7.12

Stalker 2012

Et mitte siin blogis üheülbaliseks minna, teen ma kolme mehe ühiskogu juttude arvustamisele vahe sisse ja vahendanud ühe mitte enam kõige värskema uudise.

14. juuli õhtupoolikul kuulutati Estcon 2012 raames välja selleaastased Eesti ulmeauhinna Stalker võitjad.

Parim tõlkeromaan
George R. R. Martin
Mõõkade maru
A Storm of Swords
2000
kirjastus Varrak
tõlkis Mario Kivistik

Parim antoloogia või kogumik
Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
kirjastus Fantaasia

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi
Liiva ja räbu rahvas
The People of Sand and Slag
2004
antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»
kirjastus Fantaasia
tõlkis Eva Luts

Parim eesti autori romaan

Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla
Jõgeva elavad surnud
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühijutt
Maniakkide Tänav
Euromant
autorikogus «Euromant»
kirjastus Fantaasia

Indrek Hargla on nüüd kokku võitnud 17 Stalkerit, George R. R. Martinile oli seekordne võit aga kolmas – nemad ongi selle ulmeauhinnaga enimpärjatud autorid Eestist ja mujalt. Paolo Bacigalupile oli see teine võit ja Maniakkide Tänavale esmakordne.

Viisakas inimene lõpetab sellega, millega alustas. Nii minagi ja vahendan ühe kirjaniku pisut sapise ütluse, et järgmine aasta tuleb postituse alguses mainitud kolmele mehele teha omad auhinnakategooriad ning igaühele eraldi.

Viited

29.5.10

Paolo Bacigalupi «Pump Six»

Kui ilmus Paolo Bacigalupi jutukogu «Pump Six and Other Stories» (2008), siis tekkis mul üks väga nutune dilemma: osta või mitte osta?

Autor hea ja jutud samuti, aga ühe jutu eest veerandsada dollarit oleks ikka liiast. Olid ju praktiliselt kõik Bacigalupi jutud ilmunud esmatrükina «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» veergudel ning selle ajakirja püsilugejana olid need seepärast mul ka loetud. Kogumiku ilmudes oli vaid nimilugu see, mille pärast oleks tulnud raamat osta.

Õnneks päästis olukorra seesama «The Magazine of Fantasy & Science Fiction», kus «Pump Six» ilmus sellesama 2008. aasta septembris kordustrükina.

Sisu

Jutt algab enam kui meeleolukalt:

The first thing I saw Thursday morning when I walked into the kitchen was Maggie's ass sticking up in the air. Not a bad way to wake up, really. She's got a good figure, keeps herself in shape, so a morning eyeful of her pretty bottom pressed against a black mesh nightie is generally a positive way to start the day.

Except that she had her head in the oven. And the whole kitchen smelled like gas. And she had a lighter with a blue flame six inches high that she was waving around inside the oven like it was a Tickle Monkey revival concert.

Alguses lugeja eriti miskit aru ei saagi. Jääb mulje, et minategelase Alvarezi naine pole just see kõikse kirkam kriit. Loed veel paar lehekülge ja selgub, et taolisi ohmusid on tüübi tutvusringkonnas enam kui küll. Kui selgub, et Alvarez töötab kusagil kanalisatsioonifirmas hooldustehnikuna, siis tekib küsimus, et kui arukas see tüüp isegi on...

Hommikune intsident gaasiahjuga on põhjuseks, miks Alvarez tööle hilineb. Tööl on aga häireolukord, sest kuues pump on seisma jäänud.

Pisitasa ja sammhaaval saab selgeks, et keegi ei tea miks pump ei tööta, et keegi ei oska seda remontida, et keegi ei tea midagi jne.

Seosed

Kui jätta kõrvale autorile omane düstoopne kirjutamislaad, siis muid seoseid ei täheldanud.

Hinnang
Jutt algab peaaegu naljaloona, siis kisub hüsteeriliseks, siis pisut segaseks ning siis hakkab liikuma üha enam ja enam musta masenduse suunas. Lõpuks koorubki välja sünkmorn ja halastamatu pilt maailmast, kus inimesed on taandarenenud üsna juhmideks lojusteks.

Minu hinne kõigub kusagil nelja ja viie vahel ning tavaliselt ma ümardaks allapoole. Samas, kui ma mõtlen kõikvõimalikele detailidele, et kasvõi sellele, et kuidas ülikoolis tuli raamatukogud lukku panna, et pidutsevad tudengid sinna lõket tegema ei pääseks ... siis ei taha ma kuhugi allapoole ümardada!

Valus ja kahjuks vägagi võimalik tulevikustsenaarium hääbuvast inimkonnast. Jääb loota, et Alvarezi-taolisi oleks vaid rohkem.

Viited

22.7.09

Stalker 2009

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 17.–19. juulil Taevaskoja Puhkemajas. Ürituse üheks kulminatsioonipunktiks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine. Parimad 2008. aastal eesti keeles ilmunud ulmeteosed ja auhinna Stalker 2009 võitjad on.

Parim tõlkeromaan
Sergei Lukjanenko «Öine vahtkond» (Ночной Дозор, 1998)
Raamatu tõlkis Tanel Rõigas ja avaldas kirjastus Varrak.

Parim antoloogia või kogumik
Poul Anderson «Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud»
Raamatu koostasid Andri Riid ja Raul Sulbi ning avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi jutustus «Flööditüdruk» (The Fluted Girl, 2003)
Tõlkis Kaspar Müürsepp ja ilmus see Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 4: Flööditüdruk», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori romaan

Leo Kunnas «Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla jutustus «Minu päevad Liinaga»
Ilmus ajakirja «Looming» kaheksandas numbris.

Parim eesti autori lühijutt
Laur Kraft «Ultima Cthule»
Ilmus ajakirja «Algernon» aprillinumbris.

Märkimist väärib tõsiasi, et Indrek Hargla jutustus võitis ka Tuglase nimelise novelliauhinna, olles seega esimene tekst, mis saanud mõlemad auhinnad.

Viited

8.7.08

Kui tegelase nimi on Jaak

Käesoleva blogipostitusega alustan ma oma ulmeblogis uue sildi kasutamist, silti nimetan lihtsalt: Estica. Antud sildi saavad postitused, kus ma kirjutan muu maailma ulmes kohatud eestiainelistest seostest.

Esimene Estica-postitus on pühendatud USA ulmekirjaniku Paolo Bacigalupi jutule «The People of Sand and Slag» (2004).

Jutu üks kolmest peategelasest kannab nime Jaak. Autor ei maini kordagi Jaagu rahvust, aga antud teksti kontekstis pole see ka eriti võimalik, sest kirjeldatud tulevikus on inimesi vähe ja nende posthumanite puhul tundub rahvusest rääkimine ka kohatu tegevusena. Samas, mina küll ei tea, et mõnes muus keeles oleks kasutusel mehenimi Jaak..?

Viited

16.5.08

Paolo Bacigalupi «The People of Sand and Slag»

Sageli kaeblevad lugejad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena.

Paolo Bacigalupi on jutus «The People of Sand and Slag» võtnud kenasti arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ning selle peale üles ehitanud usutava ja samas üsna võõriku mõttekonstruktsiooni.

Sisu
Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole.

Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Seosed
Minu andmetel igasugused seosed autori ülejäänud loominguga puuduvad.

Hinnang
«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004. aasta veebruarinumbris. Kandideeris paarile auhinnale ja taasavaldati ka paaris aasta parimaid tekste koondavas antoloogias.

Käesoleva aasta algul ilmus aga kaks raamatut, kus see jutt sees on. Paolo Bacigalupi esikkogu «Pump Six and Other Stories», mis koondab praktiliselt kõik autori tekstid ning John Joseph Adamsi koostatud väärikas antoloogia «Wastelands: Stories of the Apocalypse».

Ilmselt pole kahtlust, et juttu «The People of Sand and Slag» võib juba väikestviisi moodsaks klassikaks pidada.

Viited