KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.5.10

Paolo Bacigalupi «Pump Six»

Kui ilmus Paolo Bacigalupi jutukogu «Pump Six and Other Stories» (2008), siis tekkis mul üks väga nutune dilemma: osta või mitte osta?

Autor hea ja jutud samuti, aga ühe jutu eest veerandsada dollarit oleks ikka liiast. Olid ju praktiliselt kõik Bacigalupi jutud ilmunud esmatrükina «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» veergudel ning selle ajakirja püsilugejana olid need seepärast mul ka loetud. Kogumiku ilmudes oli vaid nimilugu see, mille pärast oleks tulnud raamat osta.

Õnneks päästis olukorra seesama «The Magazine of Fantasy & Science Fiction», kus «Pump Six» ilmus sellesama 2008. aasta septembris kordustrükina.


Sisu
Jutt algab enam kui meeleolukalt:

The first thing I saw Thursday morning when I walked into the kitchen was Maggie's ass sticking up in the air. Not a bad way to wake up, really. She's got a good figure, keeps herself in shape, so a morning eyeful of her pretty bottom pressed against a black mesh nightie is generally a positive way to start the day.

Except that she had her head in the oven. And the whole kitchen smelled like gas. And she had a lighter with a blue flame six inches high that she was waving around inside the oven like it was a Tickle Monkey revival concert.

Alguses lugeja eriti miskit aru ei saagi. Jääb mulje, et minategelase Alvarezi naine pole just see kõikse kirkam kriit. Loed veel paar lehekülge ja selgub, et taolisi ohmusid on tüübi tutvusringkonnas enam kui küll. Kui selgub, et Alvarez töötab kusagil kanalisatsioonifirmas hooldustehnikuna, siis tekib küsimus, et kui arukas see tüüp isegi on...

Hommikune intsident gaasiahjuga on põhjuseks, miks Alvarez tööle hilineb. Tööl on aga häireolukord, sest kuues pump on seisma jäänud.

Pisitasa ja sammhaaval saab selgeks, et keegi ei tea miks pump ei tööta, et keegi ei oska seda remontida, et keegi ei tea midagi jne.


Seosed
Kui jätta kõrvale autorile omane düstoopne kirjutamislaad, siis muid seoseid ei täheldanud.


Hinnang
Jutt algab peaaegu naljaloona, siis kisub hüsteeriliseks, siis pisut segaseks ning siis hakkab liikuma üha enam ja enam musta masenduse suunas. Lõpuks koorubki välja sünkmorn ja halastamatu pilt maailmast, kus inimesed on taandarenenud üsna juhmideks lojusteks.

Minu hinne kõigub kusagil nelja ja viie vahel ning tavaliselt ma ümardaks allapoole. Samas, kui ma mõtlen kõikvõimalikele detailidele, et kasvõi sellele, et kuidas ülikoolis tuli raamatukogud lukku panna, et pidutsevad tudengid sinna lõket tegema ei pääseks ... siis ei taha ma kuhugi allapoole ümardada!


Valus ja kahjuks vägagi võimalik tulevikustsenaarium hääbuvast inimkonnast. Jääb loota, et Alvarezi-taolisi oleks vaid rohkem.


Viited

No comments: