KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Wastelands. Show all posts
Showing posts with label Wastelands. Show all posts

29.10.08

Cory Doctorow «When Sysadmins Ruled the Earth»

Blogimine kitsamalt ja kõikvõimalik wõrgukultuur laiemalt on viinud selleni, et tänapäeval pälvivad tähelepanu asjad, mis seda pälvima ei peaks... vähemasti mitte sellises mahus.

Wõrguajakirja «Jim Baen's Universe» 2006. aasta augustinumbris ilmunud Cory Doctorow jutt «When Sysadmins Ruled the Earth» on just selline tekst, mis tänu ilmumiskohale (ja ka sisule) on pälvinud rohkem tähelepanu, kui peaks...

Sisu:
Jutu peategelane on keegi Felix, kel on naine ja laps, keda ta kutsub nimega 2.0 ... kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis on tegu tüüpilise habetunud ja tüsedusele kalduva süsteemiadminnist arvutinohikuga.

Kell kaks öösel äratab Felixi töötelefon ning naise pahameeleks peab tüüp tööle minema ja taas mingit jama lahti lappima hakkama...

Tööl on tõsine hullumaja ning tundub, et kõik n-ö patsiga poisid on kohal, sest toimub miski eriti raju ussirünnak.

Kõik see on aga vaid algus, sest kohe-kohe on saabumas maailmalõpp...

Seosed:
Minu andmetel puuduvad jutul seosed nii autori ülejäänud loomingu kui ka teiste autorite loominguga.

Hinnang:
Tegelikult tahaks panna sellele jutule maksimumhinde, aga on suur hulk põhjusi, miks ma seda teha ei saa ja ei taha. Peamine põhjus oleks see, et jutt pole tervik: on lahedaid lõike ja ideid... puudub, aga arvestatav sisu ja loogika. Minuarust pole autor endale selgeks teinud, et mida ta siis kirjutas: naljaloba või tõeliselt tõsist apokalüptilist traagikat..?

Praeguse seisuga tekkis mul küll lugedes tunne, et nagu loeks tõsimeelset mõrvalugu, kus mõrv on toimunud sedamoodi, et peategelane on kolgitud surnuks koheva vatitupsuga! Olgu, see võrdlus on ehk pisut liialdatud, aga tõsiselt ma seda juttu võtta ei saa... autor samas aga vist tahaks, et ta juttu tõsiselt võetaks ning muudkui kangutab miskit traagikat ja pateetikat.

Samas ei tahaks ma ka autori kallal eriti õiendada, sest kirjutab ta muhedalt, on mõnusaid detaile ning isegi traagika on tal üsna mõjuv. Kuid nauditavat tervikut pole!

Tulles tagasi postituse alguses öeldu juurde, et jutt on saavutanud rohkem tähelepanu, kui jutt ise vääriks. Kirjutatakse ju arvutitest ning kuna jutt on veel ka vabalt wõrgus saadaval, siis on arvutipoiste kollektiivne orgasm garanteeritud.



Võib muidugi olla, et lihtsalt mina olen piiratud teadmistega humanitaar ning ei mõista jutus esinevat ägedat visionäärsust, aga üldiselt ma sellise mõtte välistaks.

Jutt on ilmunud ka Cory Doctorow autorikogus «Overclocked: Stories of the Future Present» (2007) ning kahes teemaantoloogias: James Patrick Kelly ja John Kesseli koostatud «Rewired: The Post-Cyberpunk Anthology» (2007) ja John Joseph Adamsi koostatud «Wastelands: Stories of the Apocalypse» (2008). Autorikogu, see on arusaadav ning ka teemaantoloogiate taastrükid ei tekita küsitavusi... arusaamatuks jääb aga ajakirja «Locus» lugejaküsitluse võitmine parima jutustuse kategoorias.

Ilmselt just tänu auhinnale tõlgiti jutt ka itaalia ja vene keelde.

Ajakirja «Jesli» 2008. aasta esimeses numbris oli see suisa kaanelugu. Ju siis toimetus leidis, et tegu on olulise tekstiga.

Kuigi see ei puutu enam jutu autorisse, aga ütleks, et Igor Taratškovi kaanepilt ajakirjale «Jesli» meeldib mulle rohkem, kui Rob Dumuhosky koomikslikud väripildid ajakirjast «Jim Baen's Universe».

Itaalia keeles ilmus jutt 2007. aastal ajakirja «Robot» 52. numbris ning tõlke pealkirjaks oli «Quando i sistemisti domineranno la Terra».

Lingid:

16.5.08

Paolo Bacigalupi «The People of Sand and Slag»

Sageli kaeblevad lugejad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena.

Paolo Bacigalupi on jutus «The People of Sand and Slag» võtnud kenasti arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ning selle peale üles ehitanud usutava ja samas üsna võõriku mõttekonstruktsiooni.


Sisu
Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole.

Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...


Seosed
Minu andmetel igasugused seosed autori ülejäänud loominguga puuduvad.


Hinnang
«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004. aasta veebruarinumbris. Kandideeris paarile auhinnale ja taasavaldati ka paaris aasta parimaid tekste koondavas antoloogias.

Käesoleva aasta algul ilmus aga kaks raamatut, kus see jutt sees on. Paolo Bacigalupi esikkogu «Pump Six and Other Stories», mis koondab praktiliselt kõik autori tekstid ning John Joseph Adamsi koostatud väärikas antoloogia «Wastelands: Stories of the Apocalypse».

Ilmselt pole kahtlust, et juttu «The People of Sand and Slag» võib juba väikestviisi moodsaks klassikaks pidada.


Viited