Sergei Lukjanenkol pole vist praegu loominguliselt parimad päevad... tema viimaseid romaane pigem sõimatakse... pean silmas lugejaid, kes teadsid autori loomingut ka enne Dozori-filme. Samas, ega Lukjanenko nüüd põdema ka ei pea... tõlked praktiliselt kõikidesse kultuurkeeltesse, lõputud kordustrükid kodumaal, mängud ja filmid ta teoste põhjal... raha tuleb robinal.Sisu:
Pisut napsune Moskva ajakirjanik Valentin märkab laternapostil kuulutust, kus otsitakse orbitaalpommitajate, kosmosehävitajate ja tehnilise teenistuse laevade piloote. Eeldatav vanus 18–45 aastat ning leping tehakse kolmeks aastaks.Kuulutus tundub küll idiootlik... samas on see kuulutuse paber ikka väga kummaliste omadustega. Ajakirjanik helistabki kuulutusel olnud numbril, et vähemasti saab jabura leheloo. Kuigi on öö, vastatakse lahkelt ja palutakse kohe kohale tulla...
Valentin lähebki ning satub tavalisse Moskva kontorisse, kus talle räägitakse alguses arvutimängust... et nagu oleks kuulutusega otsitud palgalisi mängijaid, kes peaksid online-mängu huvitavamaks tegema. Samas vihjatakse, et on võimalikud ka variandid.
Valentin tunneb huvi variantide vastu ning talle räägitakse, et on võimalik ka kosmosesse minna. Pisut napsune Valentin on nõus ning ta juhatatakse ühe ukse juurde, et astugu aga läbi ja jõuabki... et uks kahestab ta teadvuse. Valentin läbib ukse ja avastab end miskist Moskva tagahoovist...
... ja teine Valentin leiab end suurest metallangaarist...
Seosed:
Romaan põhineb mängul «Starquake», õigemini selle Vene versioonil.Hinnang:
«Конкуренты» (2008) on värskeim Sergei Lukjanenko romaan ning pole kindlasti parim... kaugel sellest...
Raamat on põnev, mõnuga loetav... noh, nagu Lukjanenkol need ikka on. Miinuseks on mõningane lapsikus, sügavuse puudumine... noh, et loed ja elad kaasa, aga samas jätab kõik see sellise eemaloleva mulje. Päris lõpuni see kõik siiski korda ei lähe.
Eriti ebaõnnestunuks tuleks aga pidada autori soovi, et enamus vaenupooli lõpuks n-ö ühe mütsi alla saadakse... kuidagi liialt kähku käis see leppimine ja vastuolude unustamine.
Sergei Lukjanenko on kirjutanud ligi veerandsada romaani ning esikümnesse romaanil «Конкуренты» küll asja pole... samas, kui poole aasta pärast on romaan juba omajagu ununenud, siis kõlbab taas lugeda... ja ununeb see romaan kähku...
Lingid:
No comments:
Post a Comment