KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label V teni sfinksa. Show all posts
Showing posts with label V teni sfinksa. Show all posts

14.7.11

Ondřej Neff «Bílá hůl ráže 7,62»

Kui Ondřej Neff 1985. aastal oma esikkogu «Vejce naruby» avaldas, siis oli kohe ka selge, et tšehhikeelne ulme on saanud uue ja huvitava autori.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.


Sisu
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.


Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...


Seosed
Kuigi jutustus põhineb originaalsel ideel ja tegu on populaarse tekstiga, ei ole minu andmetel sellest tehtud ei koomiksit, ei filmi...


Hinnang
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...


Viited

8.9.08

Damir Mikuličić «Pela, sveta zmija»

Damir Mikuličić on horvaat, kelle reputatsioon ulmekirjanikuna põhineb tema ainsal raamatul – jutukogul «O» (1982).

Ka jutt «Pela, sveta zmija» pärineb sellest raamatust, kuigi esmatrüki kohaks oli sama aasta veebruaris ilmunud ajakirja «Sirius» 68. number. Võiks öelda, et see jutt oli seal ajakirjas suisa kaanelugu... st kaanele oli valitud pilt, mis sobiks ka seda juttu illustreerima.

1976. aastal ilmuma hakanud «Sirius» oli omaaegse Jugoslaavia esimene ulmeajakiri, mille üks käimalükkajaid oli samuti Damir Mikuličić.


Sisu
Jutt on antud ühe muistse riigi ülempreestri mälestustena.

Ülempreester uurib öösel taevast, leiutab selleks ka vastavaid tehnilisi abivahendeid ning oma vaatlustega märkab teatavaid seaduspärasusi. Ka märkab ta taevakeha, millele ta maise püha mao järgi annab nimeks Pela. See taevakeha ähvardab Maaga kokku põrgata.

Kahjuks ei jaga muistse riigi kõrgeim nõukogu preestri teaduslikku õhinat ja kartusi...


Seosed
Kui tahta seostest kirjutada, siis peaks puändi välja lobisema. Kuid kas maksab seda teha..?


Hinnang
Lugesin seda juttu vene tõlkes ja pealkirjaga «Пела, священная змея». Lugesin siis, kui see J. Umnjakova koostatud sotsialismimaade ulme antoloogias «В тени сфинкса» (1987) ilmus ning lugesin seda ka eelmisel nädalal. Ei olnud vapustav elamus esimesel korral ning veel vähem oli tekst seda korduslugemisel.

Jutule on raske midagi ette heita, kuid kiitmiseks pole ka põhjust. Selline vedel kolm oleks üsna aus ja õiglane hinne.

Vene antoloogias on märge, et tõlge on kärbetega, aga see võis isegi pluss olla. Vaevalt ma heldinuks, kui see paleoulmeline heietus veel pikem oleks olnud.

Ei ole minu lemmikuks jutud, mis algavad lausega: «Minu nimeks on Vaa Rao, mis esivanemate keeles tähendab päikesejumal Ra poega.»

Märkus 16. juulist 2011.
Kui ma selle postituse tegin, siis polnud mul ajakirja «Sirius» vastavat numbrit... nüüd on... kuid isegi originaali lugemine ei muuda mu arvamust ja hinnet... jääb kolm!


Viited