Sisu
Juba maast-madalast on Jegor Golganovit saatnud teadmine, et temast saab kirjanik. Ise ta selles ehk nii kindel polnudki, kuid sugulased, peretuttavad, õpetajad ja koolikaaslased muudkui rääkisid, et sinust saab kindlasti kirjanik.
 |
| Mul on küll kahtlusi antud illustratsiooni autori asjus, aga... |
Ülikooli lõpetamise järel elab Jegor tüüpilise nõukogude inseneri elu. Sai suunamise, abiellus tudengipõlve kallimaga, aga töö on rohkem palga pärast. Kõik vaba aeg kulub Jegoril kirjutamisele – viie aastaga valmis Jegoril neli romaani (neist üks värssides) ning arutul hulgal jutte ja luuletusi. Mingil hetkel Jegor tundis, et nüüd on aeg ning saatis oma jutud ja luuletused toimetustesse teele. Romaanid jättis n-ö teiseks laineks. Algajale kirjamehele lisas tublisti enesekindlust naabrimehe loodud aparaat, mille abil Jegor nägi tuleviku raamatukogus kirjanik Golganovi kogutud teoseid...
Seosed
See ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1982. aasta augustinumbris ilmunud jutt oli Usbeki NSV-s elava ja vene keeles kirjutava Aleksandr Varakini üks esimesi jutte. Omaaegses Nõukogude Liidus oli trükkipääsemine kordades raskem ja ilmselt sealt tuleb ka antud teksti tagamaid otsida. Seda enam, et Jegor Golganov uurib tulevikus Saranski linna raamatukogu riiuleid ning see linn on ka kirjanik Varakini sünnilinn.
Hinnang
Jutt on muhe ja tõi esimesel lugemisel (ehk aasta pärast ilmumist) muige suunurka... tõi ka täna, enam kui veerand sajandit hiljem. Juba seepärast võiks viie panna, et hoolimata lugeja vanusest ja riigikorrast, et ikka hea. Lisaväärtuseks, et tuhandete loetud juttude seast on see tekst mul siiani meeles. Igihaljas ja hästitehtud naljalugu.
Viited
No comments:
Post a Comment