Võimalik, et elamust tappis mu lugemus ning pea kuuskümmend aastat tagasi ei olnud jutus toimuv lugejatele veel nii ilmselge...
Sisu
Kai ja Ben, kaks kosmosehunti maanduvad ühel planeedil. Tundub, et planeedil elu enam pole, aga mingil hetkel läheb madinaks... et mingid vanad relvasüsteemid hakkavad tööle...
Et siis selline laast hukkunud planeedist ja selle ikka veel tulevalmis relvasüsteemidest... et löök ja vastulöök...
Seosed
See lühike jutuke kuulub autori nn Kai ja Beni sarja, ehk siis sarja kus nimetatud tegelased kosmoses kõikvõimalike kummaliste nähtustega kokku puutuvad. Võõrtsivilisatsioonid, võõras tehnika jne.
Jutt ilmus esmakordselt 1958. aastal amatöörajakirja «Nova» viiendas numbris, seejärel Herbert W. Franke esikkogus «Der grüne Komet» (1960).
Teksti on tõlgitud jaapani ja ungari keelde, vastavalt siis ajakirjad «S-F Magajin» ja «Galaktika». Ungarlaste ajakirjast on pärit ka ülalpoololev Mihály Vassi illustratsioon. Samuti on jutt leidnud taastrükkimist antoloogias «Der letzte Frieden: Science-fiction-Geschichten gegen den Krieg» (1983).
Hinnang
Eks see hinne üks väga nõrk kolm tuleb... kahest päästab peamiselt autori üsna olematu kirjanikustaaž.
Selline pisike jutuke, kus lugejal on asjad üsna kohe selged, kangelastel aga mitte ning lugeja peab kannatlikult koos Kai ja Beniga võõrast planeeti uurima ja siis järeldusi tegema.
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
Showing posts with label Galaktika. Show all posts
Showing posts with label Galaktika. Show all posts
12.3.17
20.12.13
Katustel tantsija Ungari ulmeajakirjas
Kirjutasin käesoleva aasta veebruaris siinsamas: «Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.» Eks ma pisut hämasin, sest ma teadsin küll, et millise autori...
Kui kellegil oli veel kahtlusi, siis ülalolev pilt ütleb selgelt, et Indrek Hargla ja «Melchior, a patikárius és a tetőkön táncoló»... ehk siis maakeeli «Apteeker Melchior ja katustel tantsija». Pärineb see pilt aga ajakirja «Galaktika» 285. numbrist, ehk siis lõppeva aasta detsembrinumbrist.
Jutu on tõlkinud Nóra Rácz, kes on ungari keelede tõlkinud ka käesoleval aastal ilmunud Indrek Hargla romaani «Melchior, a patikárius és a Szent Olaf-Templom rejtélye» (Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus; 2010).
Kuigi Melchiori-romaanid pole ulme, ilmus see reklaam korduvalt sel aastal ulmeajakirjas «Galaktika». Põhjus proosaline: romaani ja ajakirja annab välja sama kirjastus.
Viited
Kui kellegil oli veel kahtlusi, siis ülalolev pilt ütleb selgelt, et Indrek Hargla ja «Melchior, a patikárius és a tetőkön táncoló»... ehk siis maakeeli «Apteeker Melchior ja katustel tantsija». Pärineb see pilt aga ajakirja «Galaktika» 285. numbrist, ehk siis lõppeva aasta detsembrinumbrist.
Jutu on tõlkinud Nóra Rácz, kes on ungari keelede tõlkinud ka käesoleval aastal ilmunud Indrek Hargla romaani «Melchior, a patikárius és a Szent Olaf-Templom rejtélye» (Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus; 2010).
Kuigi Melchiori-romaanid pole ulme, ilmus see reklaam korduvalt sel aastal ulmeajakirjas «Galaktika». Põhjus proosaline: romaani ja ajakirja annab välja sama kirjastus.
Viited
15.2.13
Kivirüüt ja Wolf ungarlaste ulmeajakirjas
Kirjanduse teed on imelikud, ehk ma avastasin, et ungarlaste ulmeajakirjas «Galaktika» ilmus eelmisel aastal kolm eesti ulmejuttu.
Aprillinumbris ilmusid Kersti Kivirüüdi «A tizenharmadik kenderáztató» (Kolmeteistkümnes linaleoauk; 2011) ja Craig Wolfi «Követ, mint az árnyék» (Jälitaja; 1999) ning juuninumbris taas Kersti Kivirüüt ja tema jutt «Szent Iván-éj a Rablóhegyen» (Jaaniöö Röövlimäel; 2010). Kõik tekstid on tõlkinud Nóra Rácz.
Miks just Kersti Kivirüüt ja Craig Wolf? Eelmisel aastal ilmus Nóra Ráczi tõlgituna ungari keeles Kersti Kivirüüdi romaan «Okkultisták klubja» (Okultismiklubi; 2009). Raamatu avaldas kirjastus Metropolis Media, mis annab välja ka ulmeajakirja «Galaktika» ning kultuurmaailmale kohaselt toetasid nad romaani ilmumist paari jutuga ajakirjas. Kersti Kivirüüdi romaani promoti Ungaris ikka üsna korralikult, tõestuseks ksavõi raamatufestivali video, kus kirjastuse toimetaja Attila Németh seda tutvustab... ja veel millises seltskonnas.
Craig Wolfi jutu ilmumine oli ilmselt boonuseks ja laiema pildi andmiseks, kuigi mind omajagu hämmastab, et kuskohast nad selle jutu leidsid ja kuidas nad veel autoriga suutsid kontakti leida. Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.
Viited
Aprillinumbris ilmusid Kersti Kivirüüdi «A tizenharmadik kenderáztató» (Kolmeteistkümnes linaleoauk; 2011) ja Craig Wolfi «Követ, mint az árnyék» (Jälitaja; 1999) ning juuninumbris taas Kersti Kivirüüt ja tema jutt «Szent Iván-éj a Rablóhegyen» (Jaaniöö Röövlimäel; 2010). Kõik tekstid on tõlkinud Nóra Rácz.
Miks just Kersti Kivirüüt ja Craig Wolf? Eelmisel aastal ilmus Nóra Ráczi tõlgituna ungari keeles Kersti Kivirüüdi romaan «Okkultisták klubja» (Okultismiklubi; 2009). Raamatu avaldas kirjastus Metropolis Media, mis annab välja ka ulmeajakirja «Galaktika» ning kultuurmaailmale kohaselt toetasid nad romaani ilmumist paari jutuga ajakirjas. Kersti Kivirüüdi romaani promoti Ungaris ikka üsna korralikult, tõestuseks ksavõi raamatufestivali video, kus kirjastuse toimetaja Attila Németh seda tutvustab... ja veel millises seltskonnas.
Craig Wolfi jutu ilmumine oli ilmselt boonuseks ja laiema pildi andmiseks, kuigi mind omajagu hämmastab, et kuskohast nad selle jutu leidsid ja kuidas nad veel autoriga suutsid kontakti leida. Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.
Viited
8.8.11
Colin P. Davies «The Defenders»
Väga lühikeste juttude hindamisega kipub ikka nõnda olema, et kas kõige kõvem või kõige nõrgem hinne... st tavaliselt on need üles ehitatud puändile ja kui seda n-ö kolksu ei käi, siis...
Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.
Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...
Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).
Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.
Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.
Viited
Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.
Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...
Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).
Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.
Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)



.png)
.jpg)

.png)


