KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



21.10.07

Warlords of Atlantis (1978)

Minu lapsepõlv möödus rõveda nõukogude tegelikkuse tingimustes ning väljaspool soome telekanalite leviala... teisisõnu siis kaks ja pool Pärnu kino ning ETV ja KTV. Ei ole vaja vist eriti lennukat fantaasiat, et mõista, kuivõrd nigel oli võimalike nähtavate filmide valik... ulmefilmide valik oli aga suisa olematu. Vaatasin kõike, mis nägemisulatusse sattus!


«Warlords of Atlantis» (1978), mis nõukogude Eesti kinolevis kandis pealkirja «Atlantise valitsejad», oli igerik ka sellist taustsüsteemi arvesse võttes. Isegi minusugune nõukogude varateismeline leidis, et eriefektid on haledad, et sisu pole olla, jne.


Sisu
Film jutustab loo ühest ekspeditsioonist, kus inglise arheoloog professor Aitken, tema poeg Charles ja ameerika insener Greg Collinson sõidavad merele katsetama inseneri poolt konstrueeritud tuukrikella. Ilmselt pole aparaadi katsetamine ekspeditsiooni ainus eesmärk...


Loole lisab omajagu pinget ka laeva meeskond, mis paistab olevat üks pätistunud, mässu- ja saagihimuline kolmik. Kapten näikse esialgu suht korralik inimene olevat ning junga on otsekui skaudiraamatust maha astunud etalonjõmpsikas: truu ja teadmishimuline.


Charles ja Greg laskuvad aparaadiga vee alla ning üsna kohe kohtuvad nad plesiosaurusega, siis leiavad nad suure kullast kuju, mille ülesse laevale saadavad.


Kuju ongi see viimane asi, mida oli vaja, et laevamehed mässama hakkaksid. Tuukrikella tross raiutakse läbi, vana professor saab kuuli ja minnakse kaptenit tapma. Siis ründab aga laeva hiidkaheksajalg...


Miski veealune keeris haarab omaette triiviva tuukrikella kaasa ning viskab mingil hetkel mingis grotis pinnale. Sinnasamasse groti liivarannale viib hiidkaheksajalg ka kapteni ja mässulised laevamehed. Õnnelik lahendus? Iseküsimus, et kuidas saavad mingid kaljud ja grott olla keset ookeani?


Seosed
Film on järjekordne andam Atlantisele pühendatud ulme altarile ning sealjuures suhteliselt ebaoriginaalne. Üldiselt järgib see film ju üsna täpselt Arthur Conan Doyle'i romaani «The Maracot Deep» (1927) sisu. H. P. Lovecraft ja kõikvõimalik Cthulhu tuleb filmi vaatamisel samuti meelde.


Film ise põhineb siiski n-ö originaalkäsikirjal, küll aga kirjutas keegi Paul Victor stsenaariumi põhjal ametliku romaniseeringu.


Hinnang
Film oli hale omal ajal... ja oli ka nüüd vaadates niisama hale. Kumbagi vaatamist ma samas ei kahetse... midagi selles fimis isegi oli. Ka oli filmis mõningaid uljaid ja helgeid hetki.


Soovitan filmi vaadata vaid erivajadustega publikul, ehk siis nostalgitsejatel...


Viited

3 comments:

Trash said...

Mulle nostalgialainel täitsa meeldis. Kartused olid hulga sügavamad, kuna kõmu tegi filmi ikka korralikult maha.

Ulmeguru said...

Erivajadustega publiku all ma mõtlesingi just nostalgialainel olijaid, paadunud ulmefänne jne.

Üldhuvidega filmivaataja peaks sellest kaarega mööda käima. Tegu on ikkagi sellise üsna friikiliku ja mõneti isegi kultusliku filmiga... st. on olemas isegi miskid andunud austajad.

Anonymous said...

Mul olid sellest filmist üsna helged mälestused, aga nüüd olen paari-kolme sõbra (Trash teiste seas) käest kuulnud, et kui vähegi mingit helget nostalgilist momenti tahta säilitada, siis ei tasu seda filmi vaadata.

Lauri
Pagana jube oli omal ajal, kui miski elukas pistis kärsa läbi tuukrikella ava. Aga eks tol ajal nappis omal vanust ikka üsna kõvasti.