KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Robert Reed. Show all posts
Showing posts with label Robert Reed. Show all posts

26.7.09

Juunikuu parim arvustus

Kuna ma sain Ulmekirjanduse BAASi maikuuu parima arvustaja tiitli, siis on minu kohuseks määrata ka juunikuu parim arvustaja.



Tõttöelda olengi sellega pisut jänni jäänud... õigemini arvavad uudishimulikud fännid, et ma olen jänni jäänud ning muudkui tuletavad seda mulle meelde. Minu jaoks lihtsalt on nõnda, et juulikuu on eelkõige Stalker ja Estcon ning siis kõik muu.

Eks igasugu edetabelid ole subjektiivsed... saati siis parima arvustaja valimised. Neil kordadel, mil mina olen pidanud valima BAASi kuu arvustajat, neil kordadel olen ma juhindunud mõningatest kindlatest põhimõtetest. Esiteks, et tegu peab olema antud teose esimese arvustusega. Teiseks, kui on arvustatud jutukogu või antoloogiat, siis peavad sama isiku poolt olema arvustatud ka kõik raamatu jutud. Kolmandaks ei salli ma arvustustes mõttetut laiamist ning sisutühja ja samas pretensioonikat sõnavahtu.

Hoolimata üsna rangetest ja valikut kitsendavatest piirangutest jäi häid juunikuised arvustusi sõelale päris paras ports.

Alustaks ehk arvustajast, kes BAASis esineb nime Raux all. Antud mehe arvustused (eelkõige) vene- ja saksakeelsele ulmele on alati BAASi tuumakaks täienduseks. Ma ehk olekski andnud kuu arvustuse auhinna viie autori kollaažromaanile «Пентакль» (2005), aga kuna jutud olid arvustamata... Raux paistis ka silma abielupaar Djatšenkote rohke arvustamisega, aga siin sai talle saatuslikuks minu äärmiselt pirtsakas suhtumine sellesse duetti. Võimalik, et just tänu Rauxile see suhtumine peagi muutub, aga seniks siiski ei...

Kuna juunikuus teevad paljud ka hilinenud Stalkeri-lugemist, siis jäi BAASis silma hulk arvustusi mõttetutele kah-ulmekatele.

Kui ma peaks andma välja ulmealase hoogtöö kangelase tiitlit, siis selle saaks minult Ants Miller, kes hämmastava visadusega loeb ja arvustab kõike eesti keeles ilmunut, mille kohta vähegi ulme kõlbab öelda. Enamjaolt ta vannub ja väänab neile väntasid, aga milline pühendumine! Ma ei tea, kas mees piima joob, aga üsna mitu liitrit on ta selle tervistkahjustava tegevusega küll välja teeninud!

Kui juba jutt läks haiglase kire või kirglikult haiglaste arvustajate peale, siis tuleb ka ära märkida Silver Sära, kes erilise innuga loeb ja arvustab mingeid jaburaid kohalikke autoreid ja saab sellest tegevusest ilmselt ka miski perversse naudingu. Rohkem suudan ma mõista selle mehe õuduskirge, kuigi tal oleks viimane aeg lõpetada õuduskirjanduse tituleerimine väärtkirjanduseks. OK, mina tean seda, Sära ise teab kah, aga ülejäänud pööblile on see kui pärlid sigade ette.

Kui nüüd rohkem normaalsemate tegijate manu naaseda, siis eelkõige peaksin ära mainima Lauri Lukase ja eelkõige arvustused Alastair Reynoldsi kogumikule «Diamond Dogs, Turquoise Days» (2003) ning Boris Hurtta romaanile «Elävien ja kuolleitten kesä» (1990).

Meelde jäid ka Musta Kassi nime taha varjuva jh arvustused. Iseäranis muidugi Dave Hutchinsoni romaani «The Villages» (2002) kohta kirjutatu.

Loomulikult oli ka teisi asjalikke arvustajaid ja põnevaid teoseid, aga kõigest ei jõua ning tuleks lõpuks siiski asuda esikolmiku kallale.

Viimastel kuudel on BAASis väga jõuliselt silma hakanud Urmas Roolaid ja tema arvustused. Siin on aga üks suur aga! Mees arvustab enamjaolt teoseid, mille olemasolugi tuleks unustada. Asjalikud käsitlused ja puha, aga millised teosed... ehk siis milline saast. On ilmselge, et kuu arvustaja tiitel varsti Urmas Roolaidi tabab, aga mitte veel seekord...

Vägagi arvestatav kandidaat kuu arvustaja tiitlile oli aga Raul Sulbi, kelle väärikad arvustused Robert Reedi romaani «Sister Alice» (2003) moodustanud lühiromaanidele olid ilmselgelt BAASijuuni ühed kõrghetked. Tunnistan ausalt, et peaaegu olekski Raul Sulbi kuu arvustajaks saanud.

Kuu arvustaja tiitel saab siiski Maniakkide Tänavale!

Põhjusi on mitu. Esiteks pole ta seda tiitlit kordagi saanud. Teiseks on ta teinud tänuväärset tööd nii mitmegi kirjaniku ja ühismaailma propageerimisel Ulmekirjanduse BAASis.

Kolmas põhjus on aga peamine. Maniakkide Tänav on BAASis ainuisikuliselt ära arvustanud umbes kolmandiku mängumaailma S.T.A.L.K.E.R. põhjal kirjutatud romaanidest ning teinud seda nõnda, et ma peaaegu juba tahangi neid lugeda.

Seega on juunikuu parim arvustus Maniakkide Tänava arvustus Aleksei Kalugini romaanile «Пустые земли» (2009).

Lingid:

15.2.09

Robert Reed «Hero»

Robert Reed on selline autor, kel minu arvamuse kohaselt tulevad kõige paremini välja enam-vähem sirgjoonelised seikluslood... kui mees midagi tõsisemat kirjutama hakkab, siis läheb kohemaid parajaks punnitamiseks.

Sisu:
Jutustuse «Hero» tegevus toimub tulevikus ning minategelaseks on telelavastaja, kelle ampluaaks näikse olevat miskite heroiliste dokumentaalseikluste filmimine. On isegi juhtunud, et lavastaja on jäädvustanud kangelase surma.

Järjekordne kangelane, kes antud lavastaja kaudu teleekraanile pürib, on keegi Rodney. Tõsi, esialgu tüüp ei püri kuhugi, sest ta alles lapib oma eelmises seikluses viga saanud keha. Läbirääkimisi peab tema esindaja, kelleks on üks ülimalt dünaamiline blondiin.

Rodney tahab minna Saturni n-ö Lõunatsooni, kus elavad doradod. Doradod on mingid hiiglaslikud elukad, kel tiibade siruulatus kuhugi kilomeetri kanti ning kes põhiliselt toituvad miskitest energipilvedest.

Rodneyl on tahtmine seigelda, lavastajal on tahtmine teha üks võimas film ning blondiin viib mehed ja nende tahtmised kokku rahastajatega. Rahastajad leitakse ja minnaksegi Saturnile filmima, aga asjad pole päris nii nagu neid näidata tahetakse...

Seosed:
Tegu on täiesti iseseisva teosega.

Hinnang:
Tõttöelda hämmastab mind, et see jutustus polegi leidnud taastrükkimist mõnes aasta parimate tekstide kogus või mõnes teemaantoloogias. Minuarust on see lugu seda märksa rohkem väärt, kui paljud Robert Reedi juba mitut kordustrükki näinud jutud. Ka tõlgetest on mulle teada vaid ülioperatiivne vene tõlge ajakirjas «Jesli».

Aga olgu, minu jaoks on oluline vaid see, mida arvan mina! Ja arvan ma sellest jutustusest hästi. Meeldisid tegelased, meeldisid vägagi elavaks kirjutatud tegevuspaigad ja elukad ning iseäranis meeldis moraaliga puänt.

Aga see, kuidas Dominic Harman kujutas doradot ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2001. aasta mainumbri kaanel... see polnud minu jaoks veenev... mul tekkis lugedes küll hoopis teistsugune nägemus...

Lingid:

20.11.08

Robert Reed «The Dragons of Summer Gulch»

Robert Reed on ameerika kirjanik, kes kõige populaarsem on ilmselt siiski sealsamas lombitagustes ühendriikides. Loomulikult on peaaegu iga kirjanik kõikse tuntum oma kodumaal, aga kui Robert Reedist rääkida, siis ka kõige tõlkimisaltides riikides avaldatakse väga vähe antud mehe teoste tõlkeid... vähemasti mitte selles mahus, mida võiks eeldada kirjaniku populaarsuse põhjal kodumaal.

Sisu:
Jutu tegevus toimub maailmas, mis meenutab meie maailma XIX sajandit... põhiliselt siis sealse maailma metsiku lääne analoogis, aga mainitakse ka sealse maailma Jaapanit ja Hiinat...

Jutu peategelane on Barrow, keegi pikk, kõhn ja sitke kuju, kes sündis Põhjasaartel, põgenes sealt sõja eest ning sattus oma uuel kodumaal taas sõtta. Kodusõjas nägi Barrow kõiksugu vaeva ja viletsust, samas oli tal õnne ning tasuks ülesnäidatud vapruse eest sai Barrow Keskarmeest demobiliseerudes kodakondsuse ja pisut kuldmünte.

Selles maailmas on kunagi elanud draakonid ning Barrow teenib enesele elatist sellega, et otsib draakonite säilmeid.

Jutt algab järjekordse draakoni leidmisega, aga seekord on Barrow ühe eriti vinge ja eriti hästi säilinud draakoni leidnud. Barrow kaevab üksi, siis leiab ostja ja palkab abilised. Kahjuks pole antud ostja ainus huviline osapool...

Seosed:
Minuteada pole Robert Reed samas maailma oma teistes tekstides kasutanud.

Hinnang:
«The Dragons of Summer Gulch» on üsna mitmetahuline tekst... et justkui fantasy, aga tegelikult SF... et justkui alternatiivajalugu, aga tegelikult hoopis paralleelmaailma lugu... eks selline mitmetimõistetavus võimaldas ka teksti taastrükkida nii David G. Hartwelli antoloogias «Year's Best Fantasy 5» (2005) kui ka Gardner Dozois antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005).

Jutu esmatrükk ilmus 2004. aasta 1. detsembril wõrguajakirjas «Sci Fiction»... kuna aga antud wõrgukiri on omapead jäetud, siis pani autor selle ka oma kodulehele ning allpool on lingid mõlemale.

«The Dragons of Summer Gulch» on hea ajaviitelugu, mille tegevus toimub sümpaatses ja värvikas maailmas. Minult hindeks kindel viis. Ei pea kogu ulme olema vaid abitu sotsiaalne irisemine või tüütu ja pretensioonikas kunstipärane sõnnik. Ulme võib olla ka meelelahutus ning antud juhul Robert Reedi pakutav on mulle vägagi mokkamööda.

Lingid: