Tõttöelda olengi sellega pisut jänni jäänud... õigemini arvavad uudishimulikud fännid, et ma olen jänni jäänud ning muudkui tuletavad seda mulle meelde. Minu jaoks lihtsalt on nõnda, et juulikuu on eelkõige Stalker ja Estcon ning siis kõik muu.
Eks igasugu edetabelid ole subjektiivsed... saati siis parima arvustaja valimised. Neil kordadel, mil mina olen pidanud valima BAASi kuu arvustajat, neil kordadel olen ma juhindunud mõningatest kindlatest põhimõtetest. Esiteks, et tegu peab olema antud teose esimese arvustusega. Teiseks, kui on arvustatud jutukogu või antoloogiat, siis peavad sama isiku poolt olema arvustatud ka kõik raamatu jutud. Kolmandaks ei salli ma arvustustes mõttetut laiamist ning sisutühja ja samas pretensioonikat sõnavahtu.Hoolimata üsna rangetest ja valikut kitsendavatest piirangutest jäi häid juunikuised arvustusi sõelale päris paras ports.
Alustaks ehk arvustajast, kes BAASis esineb nime Raux all. Antud mehe arvustused (eelkõige) vene- ja saksakeelsele ulmele on alati BAASi tuumakaks täienduseks. Ma ehk olekski andnud kuu arvustuse auhinna viie autori kollaažromaanile «Пентакль» (2005), aga kuna jutud olid arvustamata... Raux paistis ka silma abielupaar Djatšenkote rohke arvustamisega, aga siin sai talle saatuslikuks minu äärmiselt pirtsakas suhtumine sellesse duetti. Võimalik, et just tänu Rauxile see suhtumine peagi muutub, aga seniks siiski ei...Kuna juunikuus teevad paljud ka hilinenud Stalkeri-lugemist, siis jäi BAASis silma hulk arvustusi mõttetutele kah-ulmekatele.
Kui ma peaks andma välja ulmealase hoogtöö kangelase tiitlit, siis selle saaks minult Ants Miller, kes hämmastava visadusega loeb ja arvustab kõike eesti keeles ilmunut, mille kohta vähegi ulme kõlbab öelda. Enamjaolt ta vannub ja väänab neile väntasid, aga milline pühendumine! Ma ei tea, kas mees piima joob, aga üsna mitu liitrit on ta selle tervistkahjustava tegevusega küll välja teeninud!Kui juba jutt läks haiglase kire või kirglikult haiglaste arvustajate peale, siis tuleb ka ära märkida Silver Sära, kes erilise innuga loeb ja arvustab mingeid jaburaid kohalikke autoreid ja saab sellest tegevusest ilmselt ka miski perversse naudingu. Rohkem suudan ma mõista selle mehe õuduskirge, kuigi tal oleks viimane aeg lõpetada õuduskirjanduse tituleerimine väärtkirjanduseks. OK, mina tean seda, Sära ise teab kah, aga ülejäänud pööblile on see kui pärlid sigade ette.
Kui nüüd rohkem normaalsemate tegijate manu naaseda, siis eelkõige peaksin ära mainima Lauri Lukase ja eelkõige arvustused Alastair Reynoldsi kogumikule «Diamond Dogs, Turquoise Days» (2003) ning Boris Hurtta romaanile «Elävien ja kuolleitten kesä» (1990).Meelde jäid ka Musta Kassi nime taha varjuva jh arvustused. Iseäranis muidugi Dave Hutchinsoni romaani «The Villages» (2002) kohta kirjutatu.
Loomulikult oli ka teisi asjalikke arvustajaid ja põnevaid teoseid, aga kõigest ei jõua ning tuleks lõpuks siiski asuda esikolmiku kallale.
Viimastel kuudel on BAASis väga jõuliselt silma hakanud Urmas Roolaid ja tema arvustused. Siin on aga üks suur aga! Mees arvustab enamjaolt teoseid, mille olemasolugi tuleks unustada. Asjalikud käsitlused ja puha, aga millised teosed... ehk siis milline saast. On ilmselge, et kuu arvustaja tiitel varsti Urmas Roolaidi tabab, aga mitte veel seekord...Vägagi arvestatav kandidaat kuu arvustaja tiitlile oli aga Raul Sulbi, kelle väärikad arvustused Robert Reedi romaani «Sister Alice» (2003) moodustanud lühiromaanidele olid ilmselgelt BAASijuuni ühed kõrghetked. Tunnistan ausalt, et peaaegu olekski Raul Sulbi kuu arvustajaks saanud.
Kuu arvustaja tiitel saab siiski Maniakkide Tänavale!Põhjusi on mitu. Esiteks pole ta seda tiitlit kordagi saanud. Teiseks on ta teinud tänuväärset tööd nii mitmegi kirjaniku ja ühismaailma propageerimisel Ulmekirjanduse BAASis.
Kolmas põhjus on aga peamine. Maniakkide Tänav on BAASis ainuisikuliselt ära arvustanud umbes kolmandiku mängumaailma S.T.A.L.K.E.R. põhjal kirjutatud romaanidest ning teinud seda nõnda, et ma peaaegu juba tahangi neid lugeda.
Seega on juunikuu parim arvustus Maniakkide Tänava arvustus Aleksei Kalugini romaanile «Пустые земли» (2009).
Lingid:
2 comments:
Ma ei ole toda S.T.A.L.K.E.Ri mängumaailmast küll miskit mänginud, aga nüüd teada saades, et selle põhjal on raamatuid kirjutatud, mõjub see natuke naljakalt - et noh, algul oli vendade Piknik, siis tegi Tarkovski midagi, mis väga õrnalt sel põhines, nüüd on selle põhjalt ilmselt miskine mäng tehtud (või eksin ma ning värgil pole vendade ja Tarkovski loominguga mingit seost?) ja mängust kirjutatakse nüüd veel omakorda raamatuid - tsükkel saab kenasti täis.
Tarkovskiga küll sel mängumaailmal seost pole... vendade romaaniga on, aga see seos on selline väga hägus...
Niisamuti on nende romaanidega. Kindlasti pole see mingi tähendustiine ja diip kirjasõna... ei, ikka selline meelelahutuslik kraam, mis mõeldud eelkõige mängu fännidele.
Post a Comment