Kuna minu arvustus Oless Berdniku lühiromaanile «Серце Всесвіту» sai Ulmekirjanduse BAASis parimaks veebruarikuiseks arvustuseks, siis parima märtsikuu arvustuse pean mina määrama...
Mul oli tegelikult juba aprilli alguses üsna selge, et millisele arvustusele ma mõttelise karika edasi annan, aga kogu aeg tuli midagi vahele ja siin ma siis nüüd olen ja kuu viimasel päeval neid ridu kirjutan.
Ma ei saa öelda, et oleks olnud paljude hulgast valida, kuid konkurentsi siiski oli. Samas ei saa ka öelda, et seekordne võitja poleks oma tiitlit tihedamas konkurentsis võitnud. Mulle ta lugemismuljed meeldivad, olen neid ikka Facebookis n-ö laikinud. Ja mis veel tähtsam – huviga lugenud!
Äh, mis ma pikalt keerutan, märtsikuu parima ulmearvustuse tiitli saab Marko Kivimäe, kes 14. märtsil arvustas Ulmekirjanduse BAASis ära kõik Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia «Tõbi» (The Strain) köited. Kuna ma annan seda tiitlit vaid esmaarvustajale, siis jäävad konkurentsist välja triloogia esimesed osad «Tõbi» (The Strain, 2009, ek 2010) ja «Allakäik» (The Fall, 2010, ek 2010) ning võidu pälvib kolmas köide «Igavene öö» (The Night Eternal, 2011, ek 2012). Õnnitlused!
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
Showing posts with label Ulmekirjanduse BAAS. Show all posts
Showing posts with label Ulmekirjanduse BAAS. Show all posts
30.4.13
29.6.11
Maikuu parim arvustus
Ilmselt pole Eestis ulmelugejat, kes ei teaks Ulmekirjanduse BAASi olemasolust, kuigi päris kindel ma selles siiski pole.
Tegu siis wõrgukohaga, kus iga registreerunud ulmehuviline saab n-ö arvustada enda poolt loetud ulmekaid. Kirjutasin «n-ö arvustada» just seetõttu, et BAASi kontekstis tuleks mõistet «arvustus» kasutada tunduvalt laiemas võtmes, kui näiteks akadeemilises kirjandusteaduses... BAASis võib arvustuseks olla ka kõigest paar lauset muljeid.
BAASi arvustajad määravad ka Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustajat, ehk siis eelmise kuu võitja määrab järgmise kuu oma. Kuna aprillikuu parim oli minu arvustus John Brunneri romaanile «Into the Slave Nebula», siis maikuu parim on taaskord minu määrata.
Alljärgnevalt siis võimalikest kandidaatidest maikuu parima arvustuse tiitlile.
Üks arvustus, mis oli kindlasti üks kuu parimaid, on Raul Sulbi arvustus Pierre Péveli romaanile «Kardinali Mõõgad» (Les Lames du Cardinal, 2007, ek 2011). Heaks tooniks aga ei peeta kuu arvustaja tiitli tagasi põrgatamist eelmise kuu parimale ning kuna just Raul Sulbi mulle seekordse tiitli andis, siis...
Teine arvustus, millele oleks tahtnud tiitlit anda, on Rauxi arvustus Andreas Eschbachi koostatud antoloogiale «Eine Trillion Euro: Europäische Science Fiction-Stories» (2004). Tegu on huvitava raamatuga, kuigi umbes poolte tekstide lugemise järel väidaks, et koostamise idee on huvitavam ja autorite nimed on kõvemad, kui tekstid ise. Rauxi arvustus on huvitav ja kindlasti isegi ka minu silmaringi avardav, aga kuna ta polnud maikuu lõpuks kõiki jutte sellest raamatust arvustanud, siis jääb tiitel talle andmata.
Jah, kindlasti võib pidada minu nõuet kõikide juttude arvustamise koha pealt mõttetuks tähenärimiseks, aga kuna arvustajat määran mina, siis minu kiiksud on kah määravad. Pealegi, kasutan ma BAASi teinekord mäluvärskenduseks ning siis on ilgelt tüütu mõne jutu arvustusi erinevate kogumike ja antoloogiate arvustuste seast otsida.
Ilmselt pole siinse blogi lugejatele enam ammu saladuseks, et ma eelistan jutte romaanidele ning kuigi tundub, et BAAS elab praegu märksa rahulikumat elu, kui oma eksistentsi algusaegadel, ei tahaks ma siiski kaevelda tuumakate arvustuste puudumise asjus. Häid arvustusi oli kindlasti rohkem, kui siinmainitud kuus...
Kui üldse viriseda, siis vaid selle üle, et jutuarvustused on endiselt vaeslapse rollis. Ainukesed tõsiselt kaalumisele tulnud jutuarvustused pärinesid pea eranditult Silver Säralt, kuid kõige reaalsemaks kandidaadiks sai siiski sama mehe arvustus Kim Newmani libaromaanile «Seven Stars» (2000). Tegelikult on see «romaan» siiski pigem jutukogu, mis algselt ilmuski eraldi ühikutena Stephen Jonesi koostatud antoloogias «Dark Detectives: Adventures of the Supernatural Sleuths» (1999) ning mille vaimuvaese pealkirjaga vene väljaandes «Мистика» Silver Sära seda ka luges.
Ma ei oskagi päris täpselt öelda, et miks, aga kolmanda koha asjus mul kõhklusi polnud: Maniakkide Tänav ja tema arvustus John Ajvide Lindqvisti romaanile «Lase sisse see õige» (Låt den rätte komma in, 2004, ek 2010).
Tegu pole just mu lemmikteosega, aga Maniakkide Tänava arvustust sellele teosele oli huvitav lugeda mitmel põhjusel: esiteks muidugi, et kohalik õuduskirjanik arvustab välismaist ja märksa kuulsamat... teiseks aga seetõttu, et arvustus ise oli hea ja mõnusalt konkreetne. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka minu nõrkust ulme vastu, mis pärineb väljastpoolt inglisekeelset kultuuriruumi... kuigi, eks eesti keeles ilmus see romaan ikkagi vaid seetõttu, et oli ilmunud inglise keeles ja et USAs tehti film.
Maikuu parima arvustuse määramine oli mulle paras peavalu ning pärast pikki kõhklusi andsin ma teise koha Musta Kassi arvustusele Lev Grossmani romaanile «The Magicians» (2009).
Arvustuse kiituseks tuleb öelda, et see hakkas mulle kohe silma ja jäi meelde. Loomulikult ka intrigeeris ja ma usun, et ma kunagi ma loen seda romaani. Miinuseks vast see, et kurvad kogemused on näidanud, et minu ja Musta Kassi arusaam heast fantasyst ei pruugi kattuda. Et on negatiivseid kogemusi olnud, samas on olnud ka positiivseid... elame-näeme.
Ja lõpuks siis 2011. aasta maikuu parim arvustaja Ulmekirjanduse BAASis!
Pärast poolt päeva kõhklusi sai selle Lauri Lukas oma arvustusega Mark Hodderi romaanile «The Strange Affair of Spring Heeled Jack» (2010).
Tunnistan ausalt, et kõhklusi oli, sest aurupunk kui meetod on tänapäeval moes ja ilmselgelt ka seetõttu juba omajagu üleekspluateeritud. Mulle aga meeldib kui autor paneb oma teoses kokku asju, mis kokku sobida ei tohiks ning aurupunk ju suuresti sellega tegelebki. Samas jäi mulle arvustusest mulje, et see romaan võiks mulle meeldida küll...
Minu poolt õnnitlused Lauri Lukasele ja samuti ka tänusõnad selle eest, et nüüd ma tean veel üht huvitavat uut autorit ja tema romaani!
Järelmärkusena mainiks, et kuna ma olen alati raskustes, kui ma pean valima mingit ainukest ja parimat, et just seetõttu sai see blogipostitus sedavõrd pikk. Ka püüdsin ma võimaluse korral leida just need õiged kaanepildid, ehk siis väljaanded, mida arvustajad ilmselt lugesid. Kas kõik kaanepildid ka õiged said, seda teavad muidugi vaid arvustajad ise..?
Viited
Tegu siis wõrgukohaga, kus iga registreerunud ulmehuviline saab n-ö arvustada enda poolt loetud ulmekaid. Kirjutasin «n-ö arvustada» just seetõttu, et BAASi kontekstis tuleks mõistet «arvustus» kasutada tunduvalt laiemas võtmes, kui näiteks akadeemilises kirjandusteaduses... BAASis võib arvustuseks olla ka kõigest paar lauset muljeid.
BAASi arvustajad määravad ka Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustajat, ehk siis eelmise kuu võitja määrab järgmise kuu oma. Kuna aprillikuu parim oli minu arvustus John Brunneri romaanile «Into the Slave Nebula», siis maikuu parim on taaskord minu määrata.
Alljärgnevalt siis võimalikest kandidaatidest maikuu parima arvustuse tiitlile.
Üks arvustus, mis oli kindlasti üks kuu parimaid, on Raul Sulbi arvustus Pierre Péveli romaanile «Kardinali Mõõgad» (Les Lames du Cardinal, 2007, ek 2011). Heaks tooniks aga ei peeta kuu arvustaja tiitli tagasi põrgatamist eelmise kuu parimale ning kuna just Raul Sulbi mulle seekordse tiitli andis, siis...
Teine arvustus, millele oleks tahtnud tiitlit anda, on Rauxi arvustus Andreas Eschbachi koostatud antoloogiale «Eine Trillion Euro: Europäische Science Fiction-Stories» (2004). Tegu on huvitava raamatuga, kuigi umbes poolte tekstide lugemise järel väidaks, et koostamise idee on huvitavam ja autorite nimed on kõvemad, kui tekstid ise. Rauxi arvustus on huvitav ja kindlasti isegi ka minu silmaringi avardav, aga kuna ta polnud maikuu lõpuks kõiki jutte sellest raamatust arvustanud, siis jääb tiitel talle andmata.
Jah, kindlasti võib pidada minu nõuet kõikide juttude arvustamise koha pealt mõttetuks tähenärimiseks, aga kuna arvustajat määran mina, siis minu kiiksud on kah määravad. Pealegi, kasutan ma BAASi teinekord mäluvärskenduseks ning siis on ilgelt tüütu mõne jutu arvustusi erinevate kogumike ja antoloogiate arvustuste seast otsida.
Ilmselt pole siinse blogi lugejatele enam ammu saladuseks, et ma eelistan jutte romaanidele ning kuigi tundub, et BAAS elab praegu märksa rahulikumat elu, kui oma eksistentsi algusaegadel, ei tahaks ma siiski kaevelda tuumakate arvustuste puudumise asjus. Häid arvustusi oli kindlasti rohkem, kui siinmainitud kuus...
Kui üldse viriseda, siis vaid selle üle, et jutuarvustused on endiselt vaeslapse rollis. Ainukesed tõsiselt kaalumisele tulnud jutuarvustused pärinesid pea eranditult Silver Säralt, kuid kõige reaalsemaks kandidaadiks sai siiski sama mehe arvustus Kim Newmani libaromaanile «Seven Stars» (2000). Tegelikult on see «romaan» siiski pigem jutukogu, mis algselt ilmuski eraldi ühikutena Stephen Jonesi koostatud antoloogias «Dark Detectives: Adventures of the Supernatural Sleuths» (1999) ning mille vaimuvaese pealkirjaga vene väljaandes «Мистика» Silver Sära seda ka luges.
Ma ei oskagi päris täpselt öelda, et miks, aga kolmanda koha asjus mul kõhklusi polnud: Maniakkide Tänav ja tema arvustus John Ajvide Lindqvisti romaanile «Lase sisse see õige» (Låt den rätte komma in, 2004, ek 2010).
Tegu pole just mu lemmikteosega, aga Maniakkide Tänava arvustust sellele teosele oli huvitav lugeda mitmel põhjusel: esiteks muidugi, et kohalik õuduskirjanik arvustab välismaist ja märksa kuulsamat... teiseks aga seetõttu, et arvustus ise oli hea ja mõnusalt konkreetne. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka minu nõrkust ulme vastu, mis pärineb väljastpoolt inglisekeelset kultuuriruumi... kuigi, eks eesti keeles ilmus see romaan ikkagi vaid seetõttu, et oli ilmunud inglise keeles ja et USAs tehti film.
Maikuu parima arvustuse määramine oli mulle paras peavalu ning pärast pikki kõhklusi andsin ma teise koha Musta Kassi arvustusele Lev Grossmani romaanile «The Magicians» (2009).
Arvustuse kiituseks tuleb öelda, et see hakkas mulle kohe silma ja jäi meelde. Loomulikult ka intrigeeris ja ma usun, et ma kunagi ma loen seda romaani. Miinuseks vast see, et kurvad kogemused on näidanud, et minu ja Musta Kassi arusaam heast fantasyst ei pruugi kattuda. Et on negatiivseid kogemusi olnud, samas on olnud ka positiivseid... elame-näeme.
Ja lõpuks siis 2011. aasta maikuu parim arvustaja Ulmekirjanduse BAASis!
Pärast poolt päeva kõhklusi sai selle Lauri Lukas oma arvustusega Mark Hodderi romaanile «The Strange Affair of Spring Heeled Jack» (2010).
Tunnistan ausalt, et kõhklusi oli, sest aurupunk kui meetod on tänapäeval moes ja ilmselgelt ka seetõttu juba omajagu üleekspluateeritud. Mulle aga meeldib kui autor paneb oma teoses kokku asju, mis kokku sobida ei tohiks ning aurupunk ju suuresti sellega tegelebki. Samas jäi mulle arvustusest mulje, et see romaan võiks mulle meeldida küll...
Minu poolt õnnitlused Lauri Lukasele ja samuti ka tänusõnad selle eest, et nüüd ma tean veel üht huvitavat uut autorit ja tema romaani!
Järelmärkusena mainiks, et kuna ma olen alati raskustes, kui ma pean valima mingit ainukest ja parimat, et just seetõttu sai see blogipostitus sedavõrd pikk. Ka püüdsin ma võimaluse korral leida just need õiged kaanepildid, ehk siis väljaanded, mida arvustajad ilmselt lugesid. Kas kõik kaanepildid ka õiged said, seda teavad muidugi vaid arvustajad ise..?
Viited
26.7.09
Juunikuu parim arvustus
Kuna ma sain Ulmekirjanduse BAASi maikuuu parima arvustaja tiitli, siis on minu kohuseks määrata ka juunikuu parim arvustaja.

Tõttöelda olengi sellega pisut jänni jäänud... õigemini arvavad uudishimulikud fännid, et ma olen jänni jäänud ning muudkui tuletavad seda mulle meelde. Minu jaoks lihtsalt on nõnda, et juulikuu on eelkõige Stalker ja Estcon ning siis kõik muu.
Eks igasugu edetabelid ole subjektiivsed... saati siis parima arvustaja valimised. Neil kordadel, mil mina olen pidanud valima BAASi kuu arvustajat, neil kordadel olen ma juhindunud mõningatest kindlatest põhimõtetest. Esiteks, et tegu peab olema antud teose esimese arvustusega. Teiseks, kui on arvustatud jutukogu või antoloogiat, siis peavad sama isiku poolt olema arvustatud ka kõik raamatu jutud. Kolmandaks ei salli ma arvustustes mõttetut laiamist ning sisutühja ja samas pretensioonikat sõnavahtu.
Hoolimata üsna rangetest ja valikut kitsendavatest piirangutest jäi häid juunikuised arvustusi sõelale päris paras ports.
Alustaks ehk arvustajast, kes BAASis esineb nime Raux all. Antud mehe arvustused (eelkõige) vene- ja saksakeelsele ulmele on alati BAASi tuumakaks täienduseks. Ma ehk olekski andnud kuu arvustuse auhinna viie autori kollaažromaanile «Пентакль» (2005), aga kuna jutud olid arvustamata... Raux paistis ka silma abielupaar Djatšenkote rohke arvustamisega, aga siin sai talle saatuslikuks minu äärmiselt pirtsakas suhtumine sellesse duetti. Võimalik, et just tänu Rauxile see suhtumine peagi muutub, aga seniks siiski ei...
Kuna juunikuus teevad paljud ka hilinenud Stalkeri-lugemist, siis jäi BAASis silma hulk arvustusi mõttetutele kah-ulmekatele.
Kui ma peaks andma välja ulmealase hoogtöö kangelase tiitlit, siis selle saaks minult Ants Miller, kes hämmastava visadusega loeb ja arvustab kõike eesti keeles ilmunut, mille kohta vähegi ulme kõlbab öelda. Enamjaolt ta vannub ja väänab neile väntasid, aga milline pühendumine! Ma ei tea, kas mees piima joob, aga üsna mitu liitrit on ta selle tervistkahjustava tegevusega küll välja teeninud!
Kui juba jutt läks haiglase kire või kirglikult haiglaste arvustajate peale, siis tuleb ka ära märkida Silver Sära, kes erilise innuga loeb ja arvustab mingeid jaburaid kohalikke autoreid ja saab sellest tegevusest ilmselt ka miski perversse naudingu. Rohkem suudan ma mõista selle mehe õuduskirge, kuigi tal oleks viimane aeg lõpetada õuduskirjanduse tituleerimine väärtkirjanduseks. OK, mina tean seda, Sära ise teab kah, aga ülejäänud pööblile on see kui pärlid sigade ette.
Kui nüüd rohkem normaalsemate tegijate manu naaseda, siis eelkõige peaksin ära mainima Lauri Lukase ja eelkõige arvustused Alastair Reynoldsi kogumikule «Diamond Dogs, Turquoise Days» (2003) ning Boris Hurtta romaanile «Elävien ja kuolleitten kesä» (1990).
Meelde jäid ka Musta Kassi nime taha varjuva jh arvustused. Iseäranis muidugi Dave Hutchinsoni romaani «The Villages» (2002) kohta kirjutatu.
Loomulikult oli ka teisi asjalikke arvustajaid ja põnevaid teoseid, aga kõigest ei jõua ning tuleks lõpuks siiski asuda esikolmiku kallale.
Viimastel kuudel on BAASis väga jõuliselt silma hakanud Urmas Roolaid ja tema arvustused. Siin on aga üks suur aga! Mees arvustab enamjaolt teoseid, mille olemasolugi tuleks unustada. Asjalikud käsitlused ja puha, aga millised teosed... ehk siis milline saast. On ilmselge, et kuu arvustaja tiitel varsti Urmas Roolaidi tabab, aga mitte veel seekord...
Vägagi arvestatav kandidaat kuu arvustaja tiitlile oli aga Raul Sulbi, kelle väärikad arvustused Robert Reedi romaani «Sister Alice» (2003) moodustanud lühiromaanidele olid ilmselgelt BAASijuuni ühed kõrghetked. Tunnistan ausalt, et peaaegu olekski Raul Sulbi kuu arvustajaks saanud.
Kuu arvustaja tiitel saab siiski Maniakkide Tänavale!
Põhjusi on mitu. Esiteks pole ta seda tiitlit kordagi saanud. Teiseks on ta teinud tänuväärset tööd nii mitmegi kirjaniku ja ühismaailma propageerimisel Ulmekirjanduse BAASis.
Kolmas põhjus on aga peamine. Maniakkide Tänav on BAASis ainuisikuliselt ära arvustanud umbes kolmandiku mängumaailma S.T.A.L.K.E.R. põhjal kirjutatud romaanidest ning teinud seda nõnda, et ma peaaegu juba tahangi neid lugeda.
Seega on juunikuu parim arvustus Maniakkide Tänava arvustus Aleksei Kalugini romaanile «Пустые земли» (2009).
Lingid:

Tõttöelda olengi sellega pisut jänni jäänud... õigemini arvavad uudishimulikud fännid, et ma olen jänni jäänud ning muudkui tuletavad seda mulle meelde. Minu jaoks lihtsalt on nõnda, et juulikuu on eelkõige Stalker ja Estcon ning siis kõik muu.
Eks igasugu edetabelid ole subjektiivsed... saati siis parima arvustaja valimised. Neil kordadel, mil mina olen pidanud valima BAASi kuu arvustajat, neil kordadel olen ma juhindunud mõningatest kindlatest põhimõtetest. Esiteks, et tegu peab olema antud teose esimese arvustusega. Teiseks, kui on arvustatud jutukogu või antoloogiat, siis peavad sama isiku poolt olema arvustatud ka kõik raamatu jutud. Kolmandaks ei salli ma arvustustes mõttetut laiamist ning sisutühja ja samas pretensioonikat sõnavahtu.Hoolimata üsna rangetest ja valikut kitsendavatest piirangutest jäi häid juunikuised arvustusi sõelale päris paras ports.
Alustaks ehk arvustajast, kes BAASis esineb nime Raux all. Antud mehe arvustused (eelkõige) vene- ja saksakeelsele ulmele on alati BAASi tuumakaks täienduseks. Ma ehk olekski andnud kuu arvustuse auhinna viie autori kollaažromaanile «Пентакль» (2005), aga kuna jutud olid arvustamata... Raux paistis ka silma abielupaar Djatšenkote rohke arvustamisega, aga siin sai talle saatuslikuks minu äärmiselt pirtsakas suhtumine sellesse duetti. Võimalik, et just tänu Rauxile see suhtumine peagi muutub, aga seniks siiski ei...Kuna juunikuus teevad paljud ka hilinenud Stalkeri-lugemist, siis jäi BAASis silma hulk arvustusi mõttetutele kah-ulmekatele.
Kui ma peaks andma välja ulmealase hoogtöö kangelase tiitlit, siis selle saaks minult Ants Miller, kes hämmastava visadusega loeb ja arvustab kõike eesti keeles ilmunut, mille kohta vähegi ulme kõlbab öelda. Enamjaolt ta vannub ja väänab neile väntasid, aga milline pühendumine! Ma ei tea, kas mees piima joob, aga üsna mitu liitrit on ta selle tervistkahjustava tegevusega küll välja teeninud!Kui juba jutt läks haiglase kire või kirglikult haiglaste arvustajate peale, siis tuleb ka ära märkida Silver Sära, kes erilise innuga loeb ja arvustab mingeid jaburaid kohalikke autoreid ja saab sellest tegevusest ilmselt ka miski perversse naudingu. Rohkem suudan ma mõista selle mehe õuduskirge, kuigi tal oleks viimane aeg lõpetada õuduskirjanduse tituleerimine väärtkirjanduseks. OK, mina tean seda, Sära ise teab kah, aga ülejäänud pööblile on see kui pärlid sigade ette.
Kui nüüd rohkem normaalsemate tegijate manu naaseda, siis eelkõige peaksin ära mainima Lauri Lukase ja eelkõige arvustused Alastair Reynoldsi kogumikule «Diamond Dogs, Turquoise Days» (2003) ning Boris Hurtta romaanile «Elävien ja kuolleitten kesä» (1990).Meelde jäid ka Musta Kassi nime taha varjuva jh arvustused. Iseäranis muidugi Dave Hutchinsoni romaani «The Villages» (2002) kohta kirjutatu.
Loomulikult oli ka teisi asjalikke arvustajaid ja põnevaid teoseid, aga kõigest ei jõua ning tuleks lõpuks siiski asuda esikolmiku kallale.
Viimastel kuudel on BAASis väga jõuliselt silma hakanud Urmas Roolaid ja tema arvustused. Siin on aga üks suur aga! Mees arvustab enamjaolt teoseid, mille olemasolugi tuleks unustada. Asjalikud käsitlused ja puha, aga millised teosed... ehk siis milline saast. On ilmselge, et kuu arvustaja tiitel varsti Urmas Roolaidi tabab, aga mitte veel seekord...Vägagi arvestatav kandidaat kuu arvustaja tiitlile oli aga Raul Sulbi, kelle väärikad arvustused Robert Reedi romaani «Sister Alice» (2003) moodustanud lühiromaanidele olid ilmselgelt BAASijuuni ühed kõrghetked. Tunnistan ausalt, et peaaegu olekski Raul Sulbi kuu arvustajaks saanud.
Kuu arvustaja tiitel saab siiski Maniakkide Tänavale!Põhjusi on mitu. Esiteks pole ta seda tiitlit kordagi saanud. Teiseks on ta teinud tänuväärset tööd nii mitmegi kirjaniku ja ühismaailma propageerimisel Ulmekirjanduse BAASis.
Kolmas põhjus on aga peamine. Maniakkide Tänav on BAASis ainuisikuliselt ära arvustanud umbes kolmandiku mängumaailma S.T.A.L.K.E.R. põhjal kirjutatud romaanidest ning teinud seda nõnda, et ma peaaegu juba tahangi neid lugeda.
Seega on juunikuu parim arvustus Maniakkide Tänava arvustus Aleksei Kalugini romaanile «Пустые земли» (2009).
Lingid:
10.6.09
Maikuu parim arvustus
Oeh, see blogimine on minu jaoks vist suisa töö, sest miskipärast ma vabadel päevadel eriti ei blogi ning ka puhkusel olles tuli paras paus sisse. Ja nüüd on see uuesti alustamine üsna vaevaline...

Kui ma pisukeselt mandrilkäigult puhkuse lõpus tagasi jõudsin, siis avastasin, et olen vahepeal saanud taas Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustaja rändtiitli. Seda siis juba viiendat korda. Mitte et ma sellele nüüd ülisuurt tähendust omistaksin, aga meeldiv ikka.
Sellise seletusega ulatas maikuu parim arvustaja Must Kass (ehk Juhan Habicht) rändauhinna mulle.
Lingid:

Kui ma pisukeselt mandrilkäigult puhkuse lõpus tagasi jõudsin, siis avastasin, et olen vahepeal saanud taas Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustaja rändtiitli. Seda siis juba viiendat korda. Mitte et ma sellele nüüd ülisuurt tähendust omistaksin, aga meeldiv ikka.
Peab tunnistama, et BAASi arvustustega tutvudes on mul praktiline eesmärk – või isegi kaks. Raamatuid on palju, elu on lühike, kõiki ei jõua lugeda, nii et päris hea, kui võib mõne teose suhtes tõdeda: no seda ma nüüd küll lugema ei hakka. /.../
Aga nagu öeldud, on teine eesmärk veel, ehk siis lugemist väärivate autorite ja teoste leidmine. Ma igaks juhuks ei luba, et ma kindlasti juba sel aastal Tim Pratti lugema hakkan. Kuid mingi huvi igatahes tekkis ja selle tekitamise eest ma ulataksin rändauhinna Jüri Kallasele arvustuse eest Tim Pratti jutule «The Witch's Bicycle».
Sellise seletusega ulatas maikuu parim arvustaja Must Kass (ehk Juhan Habicht) rändauhinna mulle.
Lingid:
2.1.09
Kolimised eestikeelses ulmewõrgus
Eestikeelses ulmewõrgus on toimunud mõningaid asukoha muutumisi...
Pärast pikka põdemist ärkas taas elule wõrguajakiri «Algernon». Pikema ilmumispausi peamiseks põhjuseks oli kolimine uude wõrgukoju ning kõik muu sellega seonduv.
Aadressi on vahetanud ka Ulmekirjanduse BAAS ning uuele elule on ärganud ULME.EE. Need on küll juba läinud aasta uudised, aga kordamine ei tule kunagi kahjuks.
Lingid:
Pärast pikka põdemist ärkas taas elule wõrguajakiri «Algernon». Pikema ilmumispausi peamiseks põhjuseks oli kolimine uude wõrgukoju ning kõik muu sellega seonduv.
Aadressi on vahetanud ka Ulmekirjanduse BAAS ning uuele elule on ärganud ULME.EE. Need on küll juba läinud aasta uudised, aga kordamine ei tule kunagi kahjuks.
Lingid:
6.10.08
Septembrikuu parim arvustus
Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv Ulmekirjanduse BAAS on ilmselt tuttav igaühele, kes eesti keeles ulmet loeb ja wõrguühendust omab. Alates 2004. aasta veebruarist on BAASis igakuiselt määratud ka parimat arvustust. Esimese parima arvustuse määras Andri Riid, kelle idee ja teostus BAAS on. Edaspidi on parimat arvustust määranud eelmise kuu parima arvustuse autor. Kuna augustis sai parima arvustuse tiitli minutehtu, siis nüüd tuli taas minul parimat määrata...

Lugesin siis täna tööl pauside ajal kõik eelmise kuu arvustused läbi ning tegin oma valiku. Tegelikult oli valik lihtne, sest võitjat teadsin ma juba siis, kui antud arvustust esmakordselt lugesin... noh, et see rokkis! Aga kõigepealt märgiks teised kohad ära... (NB! Kõik pealkirjade lingid viivad teose arvustuse juurde BAASis!)
Raux arvustab palju saksa ja vene autoreid, mis on minu jaoks vägagi sümpaatne, sest ulme ei ole vaid ingliskeelne nähtus... loomulikult arvustab Raux ka anglo-ameerika autoreid. Mehe septembrikuisest saagist tõstaks eriti esile arvustused Ursula K. Le Guini romaanile «Always Coming Home» (1985), Wolf Weitbrechti jutukogule «Das Psychomobile» (1976) ning Peter Lorenzi romaanile «Aktion Erde» (1988).
Silver Sära eriliseks kireks on õuduskirjandus. Septembris näis tema lugemisnurgas aukohal olevat James Ambuehli koostatud antoloogia «Hardboiled Cthulhu: Two-Fisted Tales of Tentacled Terror» (2006). Eriti tõstaks esile sealt kolme jutu arvustusi. Jeffrey Thomase «Pazuzu's Children» (1997) ja William Jonesi «A Change of Life» (2004) – nende arvustused olid sellised mõnusad ja mahlakad ärapanemised, eriti lõpuosas. Tim Currani jutu «Eldritch-Fellas» (2006) arvustus üllatas mind meeldivalt, sest tean, et kamraad Sära ei hinda õuduse ja huumori segamist. Aga näe! Hindab küll.
Järgmisena nimetaks portsu arvjajaid, kes kõik ühe teosega sõelale jäid. Kristjan Rätsep oli järjekordne isik, kes arvustas Kristjan Sanderi romaani «Kolmteist talvist hetke» (2008) ning tema arvamusele kirjutaks ka mina suures osas alla.
Ants Milleri arvustus Jerry Pournelle'i kogumik/romaanile «Falkenberg's Legion» (1990) väljendas kenasti ka minu arvamust, et kõik on ju hea, aga midagi jääb ikka puudu... olles niimoodi toredaks tasakaaluks sama teose kahele esimesele ülikiitvale arvustusele.
Meelis Friedenthal arvustas Haruki Murakami romaani «Umibe no Kafuka» (2002), mis sel aastal ilmus eesti keeles ja pealkirjaga «Kafka mererannas». Olen Murakamit üsna palju lugenud, aga eesti keeles ilmunud asjad on seni pannud õlgu kehitama. Tundub, et see Kafka-romaan võib kobedam olla...
Pronto kirjutas talle omaselt asise arvamuse Terry Pratchetti romaanile «Going Postal» (2004). Silma hakkas arvustus eelkõige seetõttu, et Pratchetti tavaliselt nii põhjalikult ei käsitleta.
Lauri Lukas aga arvustas Susanna Clarke'i romaani «Jonathan Strange & Mr Norrell» (2004) nii veenvalt, et võtsin asja lugemisjärjekorda... loodan, et ma ei kahetse!
Indrek Hargla arvustus Stephen Kingi romaanile «Cell» (2006) mõjus samuti veenva soovitusena.
Kristjan Ruumeti arvustus Peter F. Hamiltoni uue triloogia avaromaanile «The Dreaming Void» (2007) oli samuti köitev, kuigi see Hamilton ehmatab mind oma romaanide mahuga.
Must Kass aga üllatas mind sellega, et arvustas ära kogu Holly Blacki n-ö moodsa haldjatriloogia, ehk siis romaanid «Tithe: A Modern Faerie Tale» (2002), «Valiant: A Modern Tale of Faerie» (2005) ja «Ironside: A Modern Faery's Tale» (2007). Ma täitsa kaalusin juba seda, et anda kuu arvustaja tiitel Mustale Kassile. Et arvustaja kohta kummaline teostevalik ja üllatavalt positiivsed hinnangud. Kohe suisa intrigeeris!
Eks häid arvustusi oli rohkemgi, aga need jäid lõpuks sõelale, pluss veel mees, kes tegi septembrist BAASis tõelise mardikuu.
Arvustaja Mart K. küttis BAASis sedavõrd ägedalt, et varjutas enamuse teenelistest BAASihaidest. Võtta või arvustus J. G. Ballardi lühijutule «Why I Want to Fuck Ronald Reagan» (1966). Võis siis arvustus Arturo Pérez-Reverte romaanile «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993), või Samuel R. Delany romaanile «Babel-17» (1966). Igaüks neist eraldi olnuks auhinda väärt, aga ei saa, sest oli veel arvustus Jonathan Lethemi romaanile «The Fortress of Solitude» (2004). Tõenäoliselt ma seda Lethemi romaani ei loe, aga arvustus oli hurmav!
Lingid:

Lugesin siis täna tööl pauside ajal kõik eelmise kuu arvustused läbi ning tegin oma valiku. Tegelikult oli valik lihtne, sest võitjat teadsin ma juba siis, kui antud arvustust esmakordselt lugesin... noh, et see rokkis! Aga kõigepealt märgiks teised kohad ära... (NB! Kõik pealkirjade lingid viivad teose arvustuse juurde BAASis!)
Raux arvustab palju saksa ja vene autoreid, mis on minu jaoks vägagi sümpaatne, sest ulme ei ole vaid ingliskeelne nähtus... loomulikult arvustab Raux ka anglo-ameerika autoreid. Mehe septembrikuisest saagist tõstaks eriti esile arvustused Ursula K. Le Guini romaanile «Always Coming Home» (1985), Wolf Weitbrechti jutukogule «Das Psychomobile» (1976) ning Peter Lorenzi romaanile «Aktion Erde» (1988).
Silver Sära eriliseks kireks on õuduskirjandus. Septembris näis tema lugemisnurgas aukohal olevat James Ambuehli koostatud antoloogia «Hardboiled Cthulhu: Two-Fisted Tales of Tentacled Terror» (2006). Eriti tõstaks esile sealt kolme jutu arvustusi. Jeffrey Thomase «Pazuzu's Children» (1997) ja William Jonesi «A Change of Life» (2004) – nende arvustused olid sellised mõnusad ja mahlakad ärapanemised, eriti lõpuosas. Tim Currani jutu «Eldritch-Fellas» (2006) arvustus üllatas mind meeldivalt, sest tean, et kamraad Sära ei hinda õuduse ja huumori segamist. Aga näe! Hindab küll.
Järgmisena nimetaks portsu arvjajaid, kes kõik ühe teosega sõelale jäid. Kristjan Rätsep oli järjekordne isik, kes arvustas Kristjan Sanderi romaani «Kolmteist talvist hetke» (2008) ning tema arvamusele kirjutaks ka mina suures osas alla.Ants Milleri arvustus Jerry Pournelle'i kogumik/romaanile «Falkenberg's Legion» (1990) väljendas kenasti ka minu arvamust, et kõik on ju hea, aga midagi jääb ikka puudu... olles niimoodi toredaks tasakaaluks sama teose kahele esimesele ülikiitvale arvustusele.
Meelis Friedenthal arvustas Haruki Murakami romaani «Umibe no Kafuka» (2002), mis sel aastal ilmus eesti keeles ja pealkirjaga «Kafka mererannas». Olen Murakamit üsna palju lugenud, aga eesti keeles ilmunud asjad on seni pannud õlgu kehitama. Tundub, et see Kafka-romaan võib kobedam olla...Pronto kirjutas talle omaselt asise arvamuse Terry Pratchetti romaanile «Going Postal» (2004). Silma hakkas arvustus eelkõige seetõttu, et Pratchetti tavaliselt nii põhjalikult ei käsitleta.
Lauri Lukas aga arvustas Susanna Clarke'i romaani «Jonathan Strange & Mr Norrell» (2004) nii veenvalt, et võtsin asja lugemisjärjekorda... loodan, et ma ei kahetse!Indrek Hargla arvustus Stephen Kingi romaanile «Cell» (2006) mõjus samuti veenva soovitusena.
Kristjan Ruumeti arvustus Peter F. Hamiltoni uue triloogia avaromaanile «The Dreaming Void» (2007) oli samuti köitev, kuigi see Hamilton ehmatab mind oma romaanide mahuga.
Must Kass aga üllatas mind sellega, et arvustas ära kogu Holly Blacki n-ö moodsa haldjatriloogia, ehk siis romaanid «Tithe: A Modern Faerie Tale» (2002), «Valiant: A Modern Tale of Faerie» (2005) ja «Ironside: A Modern Faery's Tale» (2007). Ma täitsa kaalusin juba seda, et anda kuu arvustaja tiitel Mustale Kassile. Et arvustaja kohta kummaline teostevalik ja üllatavalt positiivsed hinnangud. Kohe suisa intrigeeris!
Eks häid arvustusi oli rohkemgi, aga need jäid lõpuks sõelale, pluss veel mees, kes tegi septembrist BAASis tõelise mardikuu.Arvustaja Mart K. küttis BAASis sedavõrd ägedalt, et varjutas enamuse teenelistest BAASihaidest. Võtta või arvustus J. G. Ballardi lühijutule «Why I Want to Fuck Ronald Reagan» (1966). Võis siis arvustus Arturo Pérez-Reverte romaanile «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993), või Samuel R. Delany romaanile «Babel-17» (1966). Igaüks neist eraldi olnuks auhinda väärt, aga ei saa, sest oli veel arvustus Jonathan Lethemi romaanile «The Fortress of Solitude» (2004). Tõenäoliselt ma seda Lethemi romaani ei loe, aga arvustus oli hurmav!
Lingid:
Subscribe to:
Posts (Atom)








