Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv Ulmekirjanduse BAAS on ilmselt tuttav igaühele, kes eesti keeles ulmet loeb ja wõrguühendust omab. Alates 2004. aasta veebruarist on BAASis igakuiselt määratud ka parimat arvustust. Esimese parima arvustuse määras Andri Riid, kelle idee ja teostus BAAS on. Edaspidi on parimat arvustust määranud eelmise kuu parima arvustuse autor. Kuna
augustis sai parima arvustuse tiitli minutehtu, siis nüüd tuli taas minul parimat määrata...
Lugesin siis täna tööl pauside ajal kõik eelmise kuu arvustused läbi ning tegin oma valiku. Tegelikult oli valik lihtne, sest võitjat teadsin ma juba siis, kui antud arvustust esmakordselt lugesin... noh, et see rokkis! Aga kõigepealt märgiks teised kohad ära... (
NB! Kõik pealkirjade lingid viivad teose arvustuse juurde BAASis!)
Raux arvustab palju saksa ja vene autoreid, mis on minu jaoks vägagi sümpaatne, sest ulme ei ole vaid ingliskeelne nähtus... loomulikult arvustab Raux ka anglo-ameerika autoreid. Mehe septembrikuisest saagist tõstaks eriti esile arvustused Ursula K. Le Guini romaanile «
Always Coming Home» (1985), Wolf Weitbrechti jutukogule «
Das Psychomobile» (1976) ning Peter Lorenzi romaanile «
Aktion Erde» (1988).
Silver Sära eriliseks kireks on õuduskirjandus. Septembris näis tema lugemisnurgas aukohal olevat James Ambuehli koostatud antoloogia «Hardboiled Cthulhu: Two-Fisted Tales of Tentacled Terror» (2006). Eriti tõstaks esile sealt kolme jutu arvustusi. Jeffrey Thomase «
Pazuzu's Children» (1997) ja William Jonesi «
A Change of Life» (2004) – nende arvustused olid sellised mõnusad ja mahlakad ärapanemised, eriti lõpuosas. Tim Currani jutu «
Eldritch-Fellas» (2006) arvustus üllatas mind meeldivalt, sest tean, et kamraad Sära ei hinda õuduse ja huumori segamist. Aga näe! Hindab küll.
Järgmisena nimetaks portsu arvjajaid, kes kõik ühe teosega sõelale jäid.
Kristjan Rätsep oli järjekordne isik, kes arvustas Kristjan Sanderi romaani «
Kolmteist talvist hetke» (2008) ning tema arvamusele kirjutaks ka mina suures osas alla.
Ants Milleri arvustus Jerry Pournelle'i kogumik/romaanile «
Falkenberg's Legion» (1990) väljendas kenasti ka minu arvamust, et kõik on ju hea, aga midagi jääb ikka puudu... olles niimoodi toredaks tasakaaluks sama teose kahele esimesele ülikiitvale arvustusele.
Meelis Friedenthal arvustas Haruki Murakami romaani «
Umibe no Kafuka» (2002), mis sel aastal ilmus eesti keeles ja pealkirjaga «Kafka mererannas». Olen Murakamit üsna palju lugenud, aga eesti keeles ilmunud asjad on seni pannud õlgu kehitama. Tundub, et see Kafka-romaan võib kobedam olla...
Pronto kirjutas talle omaselt asise arvamuse Terry Pratchetti romaanile «
Going Postal» (2004). Silma hakkas arvustus eelkõige seetõttu, et Pratchetti tavaliselt nii põhjalikult ei käsitleta.
Lauri Lukas aga arvustas Susanna Clarke'i romaani «
Jonathan Strange & Mr Norrell» (2004) nii veenvalt, et võtsin asja lugemisjärjekorda... loodan, et ma ei kahetse!
Indrek Hargla arvustus Stephen Kingi romaanile «
Cell» (2006) mõjus samuti veenva soovitusena.
Kristjan Ruumeti arvustus Peter F. Hamiltoni uue triloogia avaromaanile «
The Dreaming Void» (2007) oli samuti köitev, kuigi see Hamilton ehmatab mind oma romaanide mahuga.
Must Kass aga üllatas mind sellega, et arvustas ära kogu Holly Blacki n-ö moodsa haldjatriloogia, ehk siis romaanid «
Tithe: A Modern Faerie Tale» (2002), «
Valiant: A Modern Tale of Faerie» (2005) ja «
Ironside: A Modern Faery's Tale» (2007). Ma täitsa kaalusin juba seda, et anda kuu arvustaja tiitel Mustale Kassile. Et arvustaja kohta kummaline teostevalik ja üllatavalt positiivsed hinnangud. Kohe suisa intrigeeris!
Eks häid arvustusi oli rohkemgi, aga need jäid lõpuks sõelale, pluss veel mees, kes tegi septembrist BAASis tõelise mardikuu.
Arvustaja
Mart K. küttis BAASis sedavõrd ägedalt, et varjutas enamuse teenelistest BAASihaidest. Võtta või arvustus J. G. Ballardi lühijutule «
Why I Want to Fuck Ronald Reagan» (1966). Võis siis arvustus Arturo Pérez-Reverte romaanile «
El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993), või Samuel R. Delany romaanile «
Babel-17» (1966). Igaüks neist eraldi olnuks auhinda väärt, aga ei saa, sest oli veel arvustus Jonathan Lethemi romaanile «
The Fortress of Solitude» (2004). Tõenäoliselt ma seda Lethemi romaani ei loe, aga arvustus oli hurmav!
Lingid:
