M. G. Soikkeli «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia»

Oleneb inimesest, aga minul näiteks on suhteliselt võimatu lugeda mingit teksti puhta lehena. Noh, et kuidagi ei õnnestu. Loen üsna palju kõikvõimalikku sekundaarkirjandust, sest täielik juhulugemine oleks tänapäevaste tekstimassiivide puhul lollus ning kuna mul on hea mälu, siis jääb see sekundaarkirjanduses loetu ka meelde. Ka vaatan ma keskeltläbi paar korda päevas Ulmekirjanduse BAASi ning oma kogus infot tuleb ka sealt... näiteks, kui mina lugema hakkasin, siis oli esmatrükis ajakirja «Portti» 2000. aasta neljandas numbris ilmunud M. G. Soikkeli lühiromaanil «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» juba seal kaks arvustust ja need olid mul ka loetud.

Sisu:
On postküberpunklik lähitulevik ja kuriteod on börsil noteeritavad. Selles maailmas on lisaks inimestele ka kolme sorti kreoode (ehk kloon-androide): asimovid, borgesid ja calvinod. Tegu on pärisinimeste teisikutega ja eristatakse neid omavahel nõnda, et peremeesinimese nimele lisatakse ette vastav täht ja ülakoma. Jutu tegevus toimub Berliinis (sellest ilmselt ka eesti tõlke pealkiri «Berliini näitelavad»), kus firma Dow-Jones püüab läbi viia ühte suurejoonelist operatsiooni, mille tulemused peaks omajagu kõigutama kuritegude börsi.

Seosed:
Lühiromaan on kõikvõimalikest seostest tiine, ulmesoste alla läheks aga see kreoodide värk. Autor on kreoodide nimed tuletanud kolme ilmkuulsa ulmekirjaniku omadest: Isaac Asimov, Jorge Luis Borges ja Italo Calvino.

Hinnang:
Alustasingi lugemist üsna pelglikult, sest Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia «Soome ulme» (2008) esimene tekst ja käesoleva lühiromaani arvustused Ulmekirjanduse BAASis just ei lubanud mõnusat lugemiselamust. Õnneks oli pelgus asjata, sest juba esimestel lehekülgedel sai selgeks, et ma olen lugejana heades kätes: rahunesin, sättisin end voodis mugavamasse asendisse ning asusin nautima.

Möönan, et lühiromaan «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» pole ilmselt selline teos, millest võiks saada üleüldine lemmik... pigem ikka tekst valitud gurmaanidele. Tõestuseks kasvõi teose saatus Soomes: lühiromaan võitis ajakirja «Portti» jutuvõistluse, aga Atoroxi-küsitlusel sai kuuenda koha. Võrdluseks, et Johanna Sinisalo «Lentävä hollantilainen» jäi jutuvõistlusel teiseks, aga Atoroxi-küsitlusel võitis see pika edumaaga. Jutuvõistlusel hindas pädev žürii, Atoroxi hääletavad aga fännid. Mitte, et ma neid auhindu vastandaks, aga midagi see ju näitab.

M. G. Soikkeli lühiromaani peamine võlu peitub metakirjanduslikkuses ning eks see ilmselt saigi ulmefännide seas ka saatuslikuks. Minule selline seostatud tekst meeldib, samuti meeldib mulle lühiromaani postküberpunklik maailm. Ei pea ma ka seda maailma eriti võimatuks, sest just sinnapoole me liigume: kultuuri asendab nüri meelelahutus ning reiting on jumal.

Meeldib ka see, et autor ei hakanud maailma parandama ja mingit puänti kangutama. Lihtsalt üks sisselõige maailma, kus aeg on liigestest lahti ja narrid juhivad balli. Selles suhtes paneb mr Costello minuarust pisut mööda, kui näeb lühiromaanis mingit klassivõitlust. Esiteks on klassivõitlus üks iganenud idee ning teiseks kreoodid lihtsalt lustisid... eriti borgesed.

Tegelikult on sedasorti tekstist kirjutamine üsna mõttetu: lugeda tuleb! Hindes pole mul muidugi kahtlust – viis.

Lingid:

• Wikipedia: Markku Soikkeli
• Soikkelin Bittein Saaret
• Kosmoskynä: Anne Leinonen «Saapumisia ja lähtöjä – Haastattelussa M. G. Soikkeli»
• Algernon: Arvi Nikkarev «Jutuvõistluse «Portti 2000» võitja»
• Kosmoskynä: M. G. Soikkeli «Dinosauruksella Portin lävitse»
• Kosminen Colosseum: M. G. Soikkeli «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia»
• Mister Costello — kangelane: M. G. Soikkeli «Berliini näitelavad»
• Ulmekirjanduse BAAS: Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia