Ulmeseosed: Novõje legendõ

Showing posts with label Novõje legendõ - 2. Show all posts

22.1.13

Vladimir Berezin «Голем»

Mõnikord ma tahaks, et autorid mõtleksid teosele pealkirja pannes pisut pikemalt...

Sisu
Sõda. Nõukogude vägede kapten on ühes linnas peitnud end ühe maja keldrisse ja ootab oma surma. Ning teeb seal keldris võika avastuse.

Seosed
Jutu pealkiri viitab, et see tekst täiendab golemilugude üsna pikka nimekirja.

Hinnang
Nagu alguses öeldud, ei ole pealkirjaks olev «Golem» hea valik. Kui ma muidu oleks pidanud ehk mõtlema, et millises linnas toimub tegevus, siis pealkirja ja kirjelduste liitmine andis selge vastuse – Praha! Kui muidu oleks keldris toimuv ehk õõvastavam ja saladuslikum, aga pealkiri nullis selle võimaluse.

Jah, idee polnud ju paha ning jutu lõpetamine nn Praha kevadega oli isegi leidlik, aga elamuseks jäi sellest siiski väheks. Korralik kolm, aga ei enamat.

Viited

30.12.12

Maria Galina «Сержант Ее Величества»

Vaatasin taaskord selle uue Holmesi-sarja kordusi ning millegipärast sattus näppu Maria Galina jutt Tema Majesteedi seersandist.

Sisu
Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.

Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!

Seosed
«Сержант Ее Величества» ilmus esmakordselt müstilise ulme antoloogias «Новые легенды - 2» (2005) ning hiljem on see leidnud taastrükkimist autorikogudes «Берег ночью» (2007) ja «Красные волки, красные гуси» (2010).

Jutu peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.

Hinnang
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.

Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!

Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?

Viited