Tsaariajal leiti ühelt Põhja-Jäämere saarelt paar elusat mammutit. Polnud enam nii suured kui olid nende kunagised eellased, aga milleks siis teadus ja aretustöö on...
Jutt algab umbes sealt, kus tänapäeval üks emane mammut käima peal on. Mammutikasvanduse pealik on juba ette erutusseisundis, et väärikad vanemad ja siit peaks väärikas järglane tulema – mees valib teatmeteostest muudkui nimesid. Siis aga tehakse ultraheli ning selgub, et sündimas on kaksikud. Kõigil on tuju nullis, et kui emamammut isegi elama jääb, siis lapsed ikkagi täissuurust ei saavuta, et kellele taolisi äbarikke vaja.
Sündisidki kaksikud, tüdruk sai nimeks Katastroof ja poiss Caterpillar, mõlema hüüdnimeks sai aga Katka. Tüdruk oli kõigile rõõmuks ning mammutimajanduse avalike suhete osakond tegi temakesest populaarse esinduslooma. Mida aga poisiga teha, arukas küll, liigagi arukas, aga turjakõrgust ja jõudu napib. Mammutikasvanduse pealikul ronis pähe aga mõte, et parseldaks poisi kuhugi polaarlennuväljale, et kui eksperiment õnnestub, siis on sõjaväe näol ju igavene klientuur kohe võtta.
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2015. aastal antoloogias «Русская Арктика 2050», kandideeris paarile auhinnale, aga ühtegi ei saanud. Autor kirjutas jutu romaaniks «Родина слонов», mis ilmus käesoleva aasta jaanuaris ning mis võib ka kuulduste järgi mõne järje saada. Vähemasti fännid loodavad...
Hinnang
Lugesingi juttu seepärast, et saada aimu, kas ma romaani võtan ette... või ei võta. Tundub, et romaan läheb lugemisele.
Jutt oli hea, aga üle (tugeva) nelja ei pane, sest jutt pole tervik. On kolm üsna loogiliselt järgnevat juppi: mammutikasvandus, Caterpillar aerodroomil ja tšuktsist meremehe lugu. Otsekui oleks Oleg Divov võtnud mingid jupid pooleliolevast romaanist ja lisaraha eest antoloogiast läbi lasknud. Jupid olid head, aga tervik logises.
Samas, alla nelja ei tahaks ka panna, sest see alternatiiv- või krüptoajalooline maailm on päris huvitav, jutus on vaid hägused vihjed, aga romaanis saab ehk rohkem. Muidugi Divovi keelekasutus ja maailmanägimine, mis on mulle enam kui mokkamööda. Ja otse loomulikult keskmine jupp biobuldooserist lennuväljal, mis tegi tuju ikka enam kui heaks. Selline armas-küüniline loomalugu.
Viited
No comments:
Post a Comment