Mike Resnick on kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kuid väga viljaka kirjanikuna on ta avaldanud ka väga eripalgelist ja kõikuva tasemega loomingut. Romaan «Second Contact» (1990) kuulub pigem nende kaheldava väärtusega teoste hulka.Sisu:
Major Max Becker saab ülesandeks kaitsta kohtus tähelaeva Theodore Roosevelt komandöri Wilbur H. Jenningsit, kes laskis maha kaks oma meeskonnaliiget... väites, et nood olid tulnukad...
Max Becker peab paari nädalaga oma kaitse üles ehitama, sest ajakirjandus juba süüdistabki Pentagoni teovõime puudumises. Ega keegi kahtlegi Jenningsi süüs, kuid sõjakohut on vaja kasvõi vormitäiteks. Mida rohkem aga Max Becker komandör Jenningsi süüasja süveneb, seda segasemaks see kõik tema jaoks muutub. Hakka või uskuma, et Provost ja Greenberg olidki tulnukad.
Kui aga major Becker oma järeldustes sinnamaani jõuab ning püüab hakata tõestama, et komandör Jennings tappis kaks meest õige asja nimel, siis pole ka major Beckeri elu enam midagi väärt...Seosed:
Kuigi romaanis mainitakse tähelaeva Theodore Roosevelt, pole see siiski see laev, mis figureerib nn Birtright-sarja ühes alamsarjas. «Second Contact» on täiesti omaette seisev ja sarjadesse mittekuuluv romaan.
Hinnang:
Tuleb tunnistada, et ma vaatasin esmalugemise ajal korduvalt raamatu kaant, et kas tõesti on selle kõik Mike Resnick kokku kirjutanud. Ega romaan halb pole, aga Resnickult ootaks justkui midagi enamat.
Idee ise polnudki ju halb... häiris teatav lapsikus, et kuidas vastaspool ei suutnud Max Beckerit «ära nullida» – minuarust oli see majorist advokaat ikka paras käpard, eriti kui võtta arvesse vastaste vandenõu haaret.Ajaviiteks võib kindlasti lugeda, kuid tutvust Mike Resnicku loominguga sellest raamatust alustada ei maksa. See oleks viga!
Eks romaani nõrkust näitab ka tõlgete vähesus: teadaolevalt on seda tõlgitud vaid itaalia, jaapani ja vene keelde. Jaapani tõlke kaanepilt on alumises pildireas keskmine. Itaallaste kaanepilti ma ei hakanud panema, sest korralikku ma wõrgust ei leidnud ning pealegi kasutab see ingliskeelse esmatrüki kaanepilti. Hämmastab hoopis ameeriklaste pehmekaaneline väljaanne (allpool esimene), kus kaanel seesama David Hardy pilt, kuid pea peale pööratuna! Siit reast puudub ka inglaste kaanepilt, sest ma ei suutnud seda leida.
Lugesin romaani kõigepealt vene tõlkes «Второй контакт», kus kaanel oli suvaline Bob Eggletoni pilt ning sees kaks mustvalget illustratsiooni Aleksei Meževitšilt. Nüüd vahetult enne selle blogiposti tegemist lappasin ka pisut ingliskeelset Fictionwise'i väljannet, mille kaanepilt on selles kolmeses reas viimane.
Teist korda ma seda romaani lugeda siiski ei viitsinud!
Lingid:
No comments:
Post a Comment