Ma ei tahaks jutu sisu siin väga lahti seletada, sest igaüks võib juttu ju lugeda ning see, kuidas autor asju avab ja lahti kerib, et see on teksti parim osa.
Märksõnadeks: noored teadlased, tunded ja muidu armastus, saladuslik artefakt Tartu lähedalt jne.
Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Berk Vaheri koostatud antoloogias «Tartu rahutused» (2009).
Hinnang
Mäletan, et kui ma seda juttu kunagi lugesin, siis see mulle meeldis, et selline mõnus intlilugu, et oli pinget ja oli sisu jne. Lugedes oli selline mõnus erutus sees, selline surin, mis tahtis särtsudes sõrmeotstest väljuda. Lugesin ja olin üsna veendunud, et siit tuleb elamus... elamus suure algustähega. Kuid siis märkasin, et jutu lõpuni on miski paar-kolm lehekülge ning hinge hiilis kahtlus, et autor ei saa nii nappidel lehekülgedel mitte kuidagi kokku tõmmata kõike seda, mida ta seni mõnusalt lahti oli kerinud. Kahtlustest sai kartus ja kartusest pettumus. Autor valis võimalikest kehvadest lõppudest selle kõige lollima.
Pettumus! Seda enam, et Meelis Friedenthal võiks olla üks väheseid autorid siinmail, kes suudaks kirjutada maailmatasemel arukat ulmet. Noh, et on ulme- ja muud lugemust, on kirjanduslik anne, on oskus mõelda, on vähe pärssivaid komplekse. Kuid autoril on ilmselt muud ambitsioonid ning mina pean elamuse saamiseks teisi autoreid lugema.
Viited
No comments:
Post a Comment