Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette...
Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe...
Sisu
Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui juttude pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...
1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».
Hinnang
Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.
Viited
No comments:
Post a Comment