Ulmeseosed: Kristjan Sander

Showing posts with label Kristjan Sander. Show all posts

18.2.13

Kristjan Sander «Punksi metamorfoos»

Teate, mõnikord olen ma suisa hämmingus, et kuivõrd pinnapealsed on lugejad.

Sisu
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...

Seosed
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.

Hinnang
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.

Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.

Viited

8.2.13

Kristjan Sander «Rulett»

Kui ilmus antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» (2005), siis kõige suuremat hämmingut tekitas minus see, et kõrvuti vanade ja mitte nii vanade õuduslugudega olid antoloogias tekstid, mis olid kirjutatud just selle antoloogia tarbeks... või polnud need lihtselt varem ilmunud.

Laias laastus jagunevad antoloogiad kaheks: originaallugude kogumikud ja sellised, mis koondavad juba varem ilmunud tekste. «Õudne Eesti» oli hübriidantoloogia, mis pole ju midagi uut, kuid küsimusi tekitas, et miks just neilt autoritelt telliti uued lood. Iseäranis kerkis see küsimus muidugi Kristjan Sanderi puhul, kes polnud varasemalt erilise õuduslembusega silma paistnud. Jah, õõvatekste oli ilmunud, aga kui ütled «Õudne Eesti», siis Kristjan Sander pole küll see autor, kes esimese paarikümne nime seas meelde tuleks.

Sisu
Jutu peategelasel on surmatõbi ning kauaks tal enam päevi pole. Kus häda kõige suurem, seal... noh, et soovitatakse kohta, kust saaks abi...

Seosed
Nagu öeldud, ilmus jutt esmakordselt antoloogias «Õudne Eesti» ning eks esmatrüki koht annab ka aimu, et midagi müstilist peab juhtuma ja kröömike õõva oleks ka teretulnud.

Hinnang
On müstikat ja on õõva, aga vaat põnevust ei ole. Ei ole ka midagi eriti originaalset: jutu idee on ilmselt sadu kordi läbi mängitud ja kindlasti on ka Kristjan Sander mõnda sedalaadi teksti lugenud, suure lugemusega nagu ta on.

Ei, ma pole taoline turakas, kes nõuab igalt jutult uut ideed. Kuid mingi uus jõnks võiks ju olla, mis annaks õigustuse, et miks oli vaja taaskord esitada taolist küllaltki kulunud skeemi!? Kuna mingit jõnksu või uut tõlgendust polnud, siis tulebki hindeks neli – tehniliselt veatu, kuid ettearvatav ja seeläbi pisut tüütu lugeda.

Väga ehedad on Tartu Supilinna kirjeldused ning mulle tundus lugedes korduvalt, et see osa läks ka autorile kõige enam korda. Jah, Supilinna kirjeldus võib olla ka see, mille pärast seda juttu kunagi aastate pärast meelde tuletakse. Aga kas ulmejutu jaoks sellest pisut väheks ei jää?

Viited

20.1.13

Kristjan Sander «Linn»

«Linn» on esimene jutt kogumikus «Õhtu rannal», mida ma olen omal ajal ka Ulmekirjanduse BAASis arvustanud.

Sisu
Jutu sisust mingigi adekvaatse sisukokkuvõtte tegemine on küllaltki tänamatu tegevus. Peamiselt just seetõttu, et võin kogemata midagi sellist välja lobiseda, mis juttu veel mitte lugenud inimese jaoks annab mingi vihje, mida ta ei peaks saama. Ei, tegu pole põnevuslooga, kus sisu teadmine ruineeriks elamuse puändist. Pigem on tegu tekstiga, millest iga lugeja paneb omaenese teadmiste ja lugemuse põhjal kokku talle enesele sobiva pildi. Et on üks linn ja inimesed seal sees...

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt wõrguajakirja «Algernon» 2005. aasta detsembrinumbris ning ausaltöelda ei viitsinud ma hakata kontrollima, et kas raamatu jaoks on tekstis ka mingeid muutusi tehtud.

Ilmselt ei ole, sest mingeid ebakõlasid esimese ja teise lugemise vahele ei tekkinud ja raamatus ka sellekohast märkust pole.

Hinnang
Kes tahab, võib BAASist lugeda mu esmatrükijärgset arvustust, sest hinne on sama ja ega arvamus jutust ka suurt ei muutunud. Hästi kirjutatud, aga umbne ja pisut sihitu tekst.

Viited

31.12.12

Kristjan Sander «Õhtu rannal»

Mu õde rääkis mulle kunagi, mingist ägedast loetud jutust ja Ulmekirjanduse BAASi abil tuvastasin ma, et see pidi seesama jutt olema...

Sisu
Loo sisu on intrigeeriv ja samas lihtne: mingid tegelased on paaneelmaja katusel lõksus, sest on toimunud mingi katastroof ja veetase on kõvasti tõusnud. Sügav vesi loksub ka ümber sellesama paneelmaja.

Autor annab küll mõista, et kusagil mägedes võibolla läheb elu vanamoodi edasi, aga mitte lauskmaal ja rannikualadel. Mis juhtus, see saab jutu kulgedes küll pisitasa selgemaks, aga täit tõde me teada ei saa, sest seda ei tea ka jutu tegelased. Lugeja saab aga meeleoluka pildi tegelaste ellujäämispüüdlustest ja sellega seonduvatest mitte eriti humaansetest seikadest.

Seosed
Kuna mul tükk aega almanahhi «Täheaeg» seda köidet polnud, siis sain ma juttu lugeda alles nüüd, kui see ilmus Kristjan Sanderi autorikogus.

Hinnang
Nagu juba mainitud, on tekst meeleolukas... ka on seda lugedes tunda, et autor on küps kirjanik, kes valdab sõna ja süžeekerimisoskust enam kui vabalt. Kuni jutu lõpuni olin ma veendunud, et siit tuleb maksimumhinne, aga tuleb hoopis väga nõrk neli, sest lõpp on pettumus. Õigem oleks vast öelda, et lõpu puudumine valmistab suure pettumuse. Jah, mõistusega saan ma aru, et ka nii võib, aga emotsionaalselt pole ma pakutuga rahul, sest autor läks taaskord kergema vastupanu teed. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt olen napimate kirjanduslike vormide austaja...

Viited

10.12.12

Kristjan Sander «Kolmevalitsus»

Käesolev tekst peaks andma märku, et ma olen alustanud Kristjan Sanderi jutukogu «Õhtu rannal» lugemise ja arvustamisega.

Sisu
On maailm, kus inimkonna üldiseks hüvanguks on igast isikust kolm saanud... et kuidagi optimaalsem ja jätkusuutlikum...

Seosed
Pealkiri «Kolmevalitsus» annab üsna hästi edasi jutu mõtet, kuid miskipärast kahtlustan ma selles ka teatavat torget nende n-ö toredate inimeste suunal, kes ikka ja mõnuga seletavad, kuidas nende kõige kohutavam lugemiselamus oli miski hiinlase romaan «Kolmevalitsus».

Hinnang
Jutt on hea ja mulle meeldis... kohe päris lõpuni meeldis, aga lõpus endas ma pisut pettusin. Autor mõtles välja intrigeeriva (ja üsna originaalse) maailma, käivitas ka sündmused ja siis üsna kohe ka lõpetas. Lõpp ei ole ju otseselt halb, aga eelnevat arvesse võttes mannetu. Otsekui ei oleks osanud autor enam midagi edasi teha ja siis sõlmis kiirelt ja üsna banaalselt otsad kokku. Sellest siis neli.

Viited

28.9.12

Septembris oli taas hiirekuu

Ma tean küll, et minult oodatakse juba pool kuud ühte postitust ja tänasest ka vist teist, aga mina teen need mõlemad ehk alles homme...

Tahaks lihtsalt ära märkida, et sel kuul ilmus taaskord ka ulmeajakiri «Algernon». Pole vist ilus kritiseerida väljaannet, kus ka ise end teinekord ilmutad, aga mulle jääb tõesti arusaamtuks, et kuidas ei suudeta isegi kord kvartalis ajakirja ilmutada – suvel jäi ju üks number ilmumata. Ka jääb arusaamatuks, et kuidas ei suudeta poole aasta jooksul mitte ühtegi juttu ajakirja leida, eriti olukorras, kus toimetusse kuulub (või selle lähiorbiidil) tiirleb kolm kirjanikku? Kui ühtegi tasemel teksti ei laekunud, siis kirjutanud ise... või tõlkinud midagi..?

Viited

Ulmeajakiri «Algernon», september 2012

7.2.12

Kristjan Sander «Õpilane Valdek»

Kristjan Sander on mu meelest üks olulisemaid eesti ulmekirjanikke ja ma pean teda tähtsuselt ja tähenduselt suisa kolmandaks siinmail. Samas on Kristjan Sander pisut hoolimatu oma lugejate suhtes ning mul on ajuti hirm, et mingil hetkel lööb ta ulmele käega ja hakkab kirjutama tüüpilist n-ö peavoolu soga...

Sisu
«Õpilane Valdek» on jutt, mille sisust vähegi adekvaatsema ülevaate andmine viib selleni, et ma pean puändi välja lobisema, aga seda ei tahaks ma siiski teha.

Seosed
Ma ei tea, kas see on nii, aga mulle tundus, et Kristjan Sander on selles jutus raamatusse raiunud Tartus Lutsu-raamatukogus olnud kohviku ja selle värvikad kunded.

Hinnang
Ei saa öelda, et ma oleks selle tekstiga rahul. Olustiku kirjeldamine tuleb Kristjan Sanderil hästi välja, aga mis puutub jutu sügavamasse mõttesse ja eriti ulmelisse komponenti, siis see on enam kui hale. Tõttöelda ei saanudki ma aru, mis sundis autorit asja just niimoodi lahendama – kas oli see antoloogia «Tartu rahutused» (2009) koostaja Berk Vaheri nõue, või ärkas Kristjan Sanderis endas sisemine tsensor. Tulemuseks on aga sihitu sonimine, milletaolist eesti kirjanduses juba niigi küllalt.

Viited