Ulmeseosed

18.9.26

A. Aurum «(m)ajahoidja»

Sellest jutust on päris keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et autor jätab üht-teist aimamiseks ja ma ei tahaks enda oletustega teiste lugejate võimalikku elamust segada/rikkuda. Eks iga lugeja ise vaatab, et mis ja kuidas...

Eelnevaga ei taha ma muidugi öelda, et autor peksab sihitult segast. Ei, autoril on skeem läbimõeldud ja paigas – lihtsalt üht-teist jäetakse ütlemata.

Ilmselgelt on A. Aurum pseudonüüm ja seetõttu pole ma ka kindel, kas «(m)ajahoidja» on debüüt või mitte. Ja tegelikult pole see kõik üldse oluline. Jutt saab lihtsalt tekstina täitsa kenasti hakkama. Ei ole päris tipplugu, aga mulle meeldis autori ambitsioon kirjutada midagi sellist ja meeldis ka tulemus. Loodan, et «(m)ajahoidja» ei jää autori ainsaks ulmelooks.

Viited

9.9.26

Tea Roosvald «Ajakajaja»

Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.

Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.

Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...

Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!

Viited

8.9.26

Miroslav Žamboch «Dlouhý sprint»

Vana maag sureb. Surija oli Vegase linna, aga tegelikult kogu teadaoleva maailma valitseja ning seetõttu on kõikide valitsejate pilgud pööratud Vegasele. Troonipärija peaks olema vanem poeg, aga too saab ootamatult surma ja nõnda peaks valitsejaks hakkama hoopis noorem poeg Tekuard, keda aga maagia üldse ei huvita ja tal pole isegi seda annet. Ja siis on veel iidne seadus, mis kuulutab pärija kolmekümneks päevaks lindpriiks, mil igaüks võib ta tappa ja tapja saab kandideerida hoopis tapetu asemel aujärjele. Tekuard taipab kiirelt, et ta elul pole enam mingit väärtust ja ta lahkub paleest, sest pidevalt liikudes-põgenedes on ta ellujäämisšansid tunuduvalt paremad...

Romaani väljannete kaaned, kunstnikud: Juraj Maxon ja Jan Doležálek.

«Dlouhý sprint» on justkui Miroslav Žamboch esikromaan. Justkui seepärast, et tegu on väga lühikese romaaniga ja teos pole kunagi ilmunud eraldi köitena. Ja nii ongi juhtunud, et kuigi mahult romaan, on see ühe lugejaküsitluse põhjal hoopis kõige parem tšehhi ulmejutt. On kuidas on, aga esmakordselt ilmus «Dlouhý sprint» koos kahe lühiromaaniga Miroslav Žambochi esimeses raamatus, kogumikus «Poslední bere vše» (2000). Ka kordustrükk oli kogumikus, aga sedapuhku koos ühe lühijutuga ja pealkirjaga «Dlouhý sprint s ozvěnou» (2009).

«Pikk pagemine» on päris lihtne ja suisa sirgjooneline tekst. Ei, mitte primitiivne, just lihtne. Tekuard on jooksus ja püüab elus püsida. Lugeja elab kaasa ja avastab koos peategelasega maailma, sest seni peaasjalikult palees elanud Tekuard pole eriti kursis ümbritseva maailma ja selle jõujoontega. Õnneks on me põgenik n-ö hea poiss ja veel ka mõningase karismaga ja niimoodi leiab ta isegi sõpru-liitlasi. Eks viimatimainituil on omad eesmärgid, aga kuna nad Tekuardi kohta ei taha, siis eelistavad nad toda hoopis aidata, et hiljem tulevasele valitsejale antud abi kasudega sisse kasserida.

Romaan on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mis pandi kokku kahe ülaloleva tšehhikeelse põhjal, et lisaks romaanile üks lühiromaan ja lühijutt. Kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Romaani tegevuskohaks on nn Koniáši maailm (Koniášův svět) ehk postapolik maailm, kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Päris mahukas sari – tosin romaani-kogumikku, kus enamjaolt tegutsevad kas Bakly või Koniáš. Esimene on pigem selline babrabr Conani tüüpi jõhkard ja teise mehe lood on tugeva westerni vaibiga. Tekuardi pagemise romaan paigutub kogu sarja etteotsa ja on (vist?) väga lõdvalt seotud järgnevate tekstidega. Miroslav Žamboch on viljakas ja menukas Tšehhi ulmekirjanik ja ma lugesin romaani «Dlouhý sprint» osaliselt ka maitseproovi võtmiseks. Noh, et eelinfo põhjal mahuka sarja osa, aga samas sarjaga väheseotud ning ka lugejate suur lemmik. Paar varemloetud juhuslikku juttu olid ka meeldiva mulje jätnud ja nii ma siis...

Minu maitse jaoks ehk liialt sirgjooneline seikluslugu, aga lugesin huviga, suisa neelasin ning ma valetaks kui ütleks, et ei meeldinud. Pealegi veel autori esimene romaan ja sellisena ikka väga tahe tükk. Alla maksimumhinde oleks patt panna.

Viited

3.9.26

Veiko Belials «Põhjakönn»

Jutu tegevuskohaks olevas ilmas on ilmselt mingi jama toimunud ja asukad on arengus tagasi langenud. Lühidalt: tehnikat on ja see töötab, aga inimesed või vähemasti osad seda kasutada ei oska või kasutavad tehnilisi vidinaid kui maagilisi artefakte. Autor taustu eriti ei ava, pigem keskendub peategelasele ja ta retkele. Tegelane on teadmishimuline ja etteruttavalt võib öelda, et vastuseid ta ka saab, aga küsimusi tuleb samuti juurde...

Minu jaoks on sel tekstil üks paras puudus. See on isiklik, aga ega lugemine seeläbi vähem häiritud polnud. Puudus on jutu laadis, sest ma kohe üldse ei talu tekste, kus antakse asjadele-nähtustele teised nimed ja seeläbi tekitakse justkui pinget. Ja taolise võtte veel tüütum alajaotus on tehnoloogia ümbernimetamine fantasy või muinasjutu terminitega. Muarust on taolisi tekste kohutavalt tüütu lugeda. Jah, võte pole ju vale, aga mulle ei meeldi. Veiko Belialsi kiituseks tuleb öelda, et ümbernimetamine oli leidlik ja maitsekas ja seetõttu polnud lugemisprotsess üldse nii valulik, kui ma alguses kartsin.

Kuigi «Põhjakönn» on päris tüüpiline Veiko Belialsi tekst, kus esineb didaktikat ja moraliseerimist ja poeetilisi kirjeldusi, on see hästi teostatud. Ütleks, et isegi parem kui paljud teised autori samalaadsed jutud. Ja pealkiri on super! (Ja otse loomulikult kiidan ka Liis Rodeni illustratsiooni.) Aga vaat see eeltoodud n-ö puudus ei luba mul loole siiski maksimumhinnet anda, sest kui ikka 100% ei naudi, siis...

Viited

30.8.26

Kaupo Sempelson «Mitmekülgne mees»

Sõja lõpus paneb Kolmandast Riigist putku üks teadlane. Nats noh! Tapab oma kolleegi ja kaob vaikselt Ameerikasse.

Ühendriikides seab mees end kenasti sisse, loob pere ja tundub, et kõik on kõige paremas korras, kuniks lombitagused eriteenistused ta üles leiavad ja koostööle sunnivad. Kuigi jah, mul jäi lugedes mulje, et tegelikult ootaski mees midagi taolist, kas just endale teadvustades, aga ootas või siis oli taoliseks arenguks lihtsalt valmis.

Kuigi jutu pealkirjaks on «Mitmekülgne mees», võinuks vabalt olla ka «Argine mees» või «Praktiline mees» või «Realistlik mees», sest just taoliste sõnadega sobib iseloomustada jutu peategelast Konradi. Aga eks ebameeldivad asjad sünnivadki kui inimesed lähevad vooluga kaasa, lihtsalt ja eriliselt põdemata...

Ma ei ütleks, et jutul oleks eriliselt värske või kaelamurdev idee, aga lugu on korralikult teostatud, läbimõeldud ja veenev ning kuidagi mõnusalt kirja pandud.

Viited

26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...

Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.

Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – Parl Dro, muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.

Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.

Viited

23.8.26

Meelis Kraft «Hauarahu»

Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.

Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.

Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...

Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?

Viited

11.7.26

Sue Burke «Spiders»

«Spiders» oli esimene proosapala, mille Sue Burke profiväljandele maha müüs ehk siis pea viisteist aastat kulus debüüdist profidebüüdini. Samas, õpipoisiaeg läks vist asja ette, sest juttu pandi tähele, taastrükiti ja tõlgiti.

Teksti esmatrükk oli ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2008. aasta märtsinumbris ja juba järgmisel aastal taastrükiti jutt esinduslikus antoloogias «Year's Best SF 14».

Jutu sisu on lihtne. Isa ja poeg jalutavad metsas. Isa näitab pojale taimi-loomi ja selgitab nende olemust. Mets asub võõral planeedil, loodus on enam kui värvikas ja sageli ka ohtlik. Isa õpetab pojale, et hoolimata ohtlikkusest, pole kõik üldse jube, et ka inimesel on selle kõige keskel kohta. Eks vihjamisi aimdub, et inimesed on sellel planeedil võõrad – kolonistid, kel on õnnestunud päris vaenulikus keskkonnas püsima jääda ja isegi oma kolooniat laiendada-arendada.

Pealkirjaga «Pókok» ilmus jutt 2015. aasta septembris ungari keeles, ajakirja «Galaktika» 306-s numbris.

Eks ma juttu lugema hakates ju teadsin, et tekst on seotud autori esikromaaniga «Semiosis» (2018). Täpsemalt öeldes, teadsin ma, et Sue Burke sai 2004. aastal valmis oma esikromaani, aga tal ei õnnestunud seda maha müüa ja siis mingil hetkel ta otsustas võtta sealt romaanist materjali ja teha sellest paar juttu, need avaldada jne. Muide, ajakirja «Asimov's Science Fiction» autoritutvustuses väidetakse töösoleva romaani pealkirjaks hoopis «Transplants». Kronoloogiliselt paigutub jutt «Spiders» romaani «Semiosis» kolmanda ja neljanda peatüki vahele, st romaanis seda teksti pole. Kokkuvõttes tasus autori taktika end ära küll: jutt taastrükiti ära aasta parimate ulmelugude antoloogias ja just selle jutu pealt sai Sue Burke ka oma esikromaani lepingu.

Hispaania keeles on jutu pealkirjaks «Arañas». Tõlkis Argentina ulmekirjanik Sergio Gaut vel Hartman, kelle blogis «Microficciones y cuentos» see ka käesoleval aastal ilmus.

Tegu on lihtsa jutuga... näiliselt lihtsa, sest nappide vahenditega annab autor päris kena ja omajagu harali pildi maailmast, inimestest seal sees, visandab konflikte ja pisut isegi moraliseerib. Kokku selline päris meeldiv lugemine. Jah, alguses ehk pisut tüütu, aga autor võtab lugeja vaikselt haardessse ja lahti enam ei lase ning lugemisjärgne mulje on päris meeldiv...

Viited

3.7.26

Frederik Pohl «Stopping at Slowyear»

Alustuseks peaks paika panema paar fakti. Mõnikord räägitakse küll romaanist, aga «Stopping at Slowyear» on siiski lühiromaan ja kuigi teose copyright on aastast 1991, ilmus raamat esmakordselt 1992. aasta jaanuaris. Esmatrükk, see Rob Alexanderi kreemja kaanepildiga, oli limiteeritud ja signeeritud väikekirjastuslik väljaanne ning pool aastat hiljem ilmus Don Dixoni kaanepildiga laiatarbe pehmekaaneline. Selsamal 1992. aastal tõlgiti lühiromaan pealkirjaga «Paragem em Anolento» ka portugali keelde. Teadaolevalt siis ühel aastal, kahes keeles, kolm erineva kaanepildiga raamatut. Küll on aga pisut kummaline, kuidas kuulsa ja paljuavaldatud-tõlgitud autori hulga arvustusi pälvinud ja nelja esindusliku ulmeauhinna finaalis olnud tekst sedavõrd kiirelt käibelt kadus. Ei kordustrükke, ei taasavaldamisi kogumikes või antoloogiates. Jah, käesoleva postitusele FantLabi linki lisades sain teada, et vene wõrgus ringleb ka sel sajandil tehtud fännitõlge, kuid ega antud infokild ju suuremat pilti muuda.

Lugesin lühiromaani sinise kaanepildiga pehmekaanelisest, mis oma 150-leheküljelise mahu võlgneb pigem suurepunktilisele kirjale ja hästiliigendatud küljendusele. Ilmselt oli programmiline idee taastrükkida lühiromaan just eraldi köitena, sest sel ajal toimus ulme kirjastamises ja ka kriitilistes tekstides enneolematu lühiromaani kui formaadi fetišeerimine...

Lühiromaan «Stopping at Slowyear» saab alguse tähtedevahelisel kaubalaeval, mis aeglaselt kulgeb inimkolooniate vahel. Selline laev, mis kunagi läks teele ja mis kunagi koju tagasi ei jõua. Kaasas on kaubad, mis eriti ei vanane ja peaks olema sobilikud igal planeedil. Laev liigub tähesüsteemist tähesüsteemi, teeb planeetidel vahetuskaupa ja liigub edasi. Selline päris läbimõeldud, aga siiski riskantne ärivorm. Lisaks kõigele muule laev ka vananeb-laguneb ja meeskond lihtsalt väsib lõputust lennust. Lühiromaani teiseks tegevusliiniks on elu planeedil Slowyear, mil kulub tiiruks ümber oma päikese pea paarkümmend aastat. Antud faktist tulenevalt on planeedi kliima üsna omapärane ning aasataajad on pikad ja vahetuvad aeglaselt. Inimesi elab planeedil vähe ja peamiseks majandustegevuseks on lambakasvatus.

Kaubalaev jõuab aegalse aasta planeedile, kus vaid väga vanad inimesed mäletavad eelmise taolise laeva käiku. Lõputust lennust tülpinud laevnikele tundub planeet kui paradiis. Ühel laevnikul tekib suhe kohaliku poliitikuga ja ta leiab, et tal on kosmosest kõrini ja ta otsustab planeedile jääda. Eks lähemalt vaadates selgub, et paradiisis on samuti probleeme ja elu kolkaplaneedil polegi üks lõputu lust ja lillepidu, aga otsus on juba tehtud ja asjalood kulgevad omasoodu.

Lühiromaan kulgeb mitte just kõige kiiremas tempos – autor võtab endale aega ja näitab päris detailselt elu tähelaevas ja elukorraldust planeedil. On mõtteid, on konflikte, aga mingil hetkel, kui vaatad järgijäänud lehekülgi, hakkab peas vemmeldama kartus, kas autor üldse mingi lõpplahenduseni jõuab. Õnneks lõpplahendus siiski tuleb...

Ma ei saaks öelda, et ma ei oleks lugemist nautinud – autoril mõtteid oli ja esitas ta neid läbimõeldult, saatuslikuks sai pigem valitud vorm. Muarust oleks sama materjal olnud parem kahe eraldi jutuna, kus üks oleks keskendunud üheotsa kaubalaeva saatusele ja teine oleks lahanud hääbuvat elu-olu veidral planeedil. Või oleks pidanud lisama veel kolmanda-neljanda liini ja kirjutama hoopis täispika romaani? Lühiromaan jäi aga kuidagi poolikuks: huvitav lugeda, aga raamatu sulgedes oli valdavaks emotsiooniks nõutus, isegi rahulolematus.

Lugemisjärgselt tahaks ma antud teksti kõrvutada Robert Silverbergi omadega, ilmselt ka seepärast, et Pohl siin silverbergilikult avab tegelasi ja ühiskonda seksuaalsuhete kaudu. Ei, seksi pole palju, aga see on teksti orgaaniline osa ja selle väljajätmine tuleks tekstile kindlasti kahjuks. Samas, kui Silverberg on oma taolistes tekstides kirglik ja suisa lopsakas, siis Pohl on siin pigem kiretu ja kuivavõitu. Nõrgavõitu neli oleks päris õiglane hinne.

Viited

27.6.26

Andrei Miller «Безнаказанность»

Jutu peategelase hüüdnimi on Charon ja ta töötab ühe n-ö põllumajandusliku objekti valvurina. Valvab objekti ja elab selle kõrval soojakus. Objektiks on biotermilise auk ehk siis betoneeritud veekindel kaev, kuhu visatakse loomakorjused, lisatakse naatriumhüdroksiidi (tuntud ka kui seebikivi või kaustiline sooda) ning siis biotermiliste protsesside tulemusena laguneb kõik see mõne kuu jooksul kompostiks.

Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...

Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.

Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.

Viited

18.6.26

René Sussan «En manière d’introduction»

Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.

1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».

Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suitsurõngas. Mees on lummatud ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...

Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.

Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.

Viited

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».

Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).

Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.

Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...

Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.

Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.

Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.

Viited

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»

Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.

Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.

Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.

Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.

Viited

3.11.24

Maniakkide Tänav «Muinaskuningas»

Romaani «Muinaskuningas» tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda «eestlaste muistne vabadusvõitlus» – umbes nagu «Vambola», «Ümera jõel», «Urmas ja Merike» ja «Musta risti ikke all» –, kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava raamat on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.

Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...

«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.

Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.

Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.

Viited

27.10.24

Alan K. Baker «Dyatlov Pass»

Alan K. Baker (s 1964) on mitte eriti tuntud inglise autor, kes elab hoopis USAs. Oma esimese ulmejutu avaldas ta küll 1994. aastal, aga põhjalikumalt sisenes kirjandusilma alles sajandivahetusel. Autori loomingu iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu: aurupunk, krimi, õudus ja parateemad. Mehelt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut, kaks neist – «Vaimud ja hinged» (Ghosts and Spirits; 1999, ek 2000) ja «Ajaloo saladused» (The Enigmas of History; 2008, ek 2010) –, on pigem pseudoteaduslik mumbo-jumbo. Romaani «Djatlovi kuru» (Dyatlov Pass) iseloomustamiseks sobivad aga kõik ülalmainitud žanrid, aurupunk väljaarvatud.

Romaani ilmumislugu on üsna segadusttekitav. Siit-sealt kokkunopituna sain ma kokku järgmise rea: 2011. aasta kevadel oli uudis, et Alan K. Bakeri ilmumata romaani «Dyatlov Pass» põhjal hakatakse filmi tegema, 2012. aasta oktoobris ilmus romaan pealkirjaga «Перевал Дятлова» vene keeles kirjastuses Gonzo, 2013. aasta juulis ilmus romaan inglise keeles kirjastuses Thistle ja 2013. aasta novembris eesti keeles kirjastuses Ersen. Kommentaariks vast niipalju, et filmist ei saanudki asja. Ka peaks mainima, et esmatrükk vene keeles tekitas sealmaistes ulmelugejates omajagu kahtlusi, kas tegu pole hoopis vene autoriga, sest tundmatu kirjanik, tundmatu kirjastus, tundmatu tõlkija, inglise keeles ilmunud pole ja Venemaa asjadest kah veel. Vene- ja eestikeelse raamatu kaanel on autor ilma K-initsiaalita, samamoodi on ta ka oma agendi kodulehel.

Eks romaani pealkiri annab enam kui selge vihje, et juttu tuleb nn Djatlovi kuru juhtumist ehk siis sellest kuidas 1959. aasta veebruaris hukkus mainitud kurus rühm suusamatkajaid. Päris selget vastust pole tänaseni, küll aga on toimunu kohta hulk (fantastilisi) teooriaid. Romaani tegevus toimubki kahes ajaliinis: 1959. aasta retk ja kaasajal, mil juhtunu taas aktuaalseks saab. Retke osa on päris ränk õuduslugu, kaasajal toimuv aga pigem paranoidne põnevik. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see õudusosa kõvasti rohkem. Romaan on lobedalt loetav, kuigi vahepeal kisub see kõik ikka rämedalt võikaks kätte ära.

Romaani hindamine on märksa keerulisem, eriti, kui veel pisut analüüsida. Angloautori puhul tuleb kohe kiita vägagi veenvat Venemaa kujutamist. Kuigi jah, arvan, et mitte ükski vene autor poleks pannud uurijale nimeks Strugatski. Samas, kõik see ekspeditsiooni puutuv oli ju dokumentide ja mitmete raamatute näol varem olemas – loe, uuri, mõtesta ja kirjuta oma lugu. Võib öelda, et anglokirjanik Baker kirjutas kokku loo, mis veerandi jagu on tema oma ja ulmeline ning siis kolmveerandi osas põhineb reaalsetel sündmustel. Pean silmas ekspeditsiooni osa, kaasajas toimunu on juba täielikult autori fantaasia. Kahjuks on kaasajas toimuv ülejäänud romaanist omajagu nõrgem.

Mind pisut häiris küll Maia Planhofi tõlge, aga samas ei saa ma tõlkijat süüdistada. Püüan selgitada-seletada. Romaani tegevus toimub Venemaal, tegelased on venelased, autor aga inglane ja tõlgitud on inglise keelest. Tõlge on täpne ja pädev, aga vene materjali asjus kuidagi võõrik. Mina oleks seda tõlget kuidagi venepärasemaks toimetanud, sest kuigi autor on head tööd teinud, ei kõla mingid asjad üldse õigesti, inglise keelest tõlkiv inimene seda aga ei märka. Märkab see, kes on palju vene keeles lugenud. Kordan veelkord: tõlge on korralik, aga isiklikult mind mitmed kohad häirisid.

Kõike eelnevat arvesse võttes võiks kirjastuse Ersen nimetu ulmesarja esimesele raamatule nelja anda küll. Imelik valik tõlkimiseks, aga üldiselt loetav ja ajuti suisa ihukarvu püstiajav. Kui väga aus olla, siis võiks neljale ehk isegi miinuse sappa panna, aga kolme ei saaks küll kuidagi anda – see poleks romaani suhtes üldse aus.

Viited

6.12.23

Fabrice Colin «Vengeance»

Nägin paari päeva eest Goodreadsis oma kunagist lugemisjärgset reaktsiooni ja mõtlesin, et ma peaks sellest romaanist pikemalt kirjutama – milleski on teos ja tolle ilmumislugu enam kui tüüpiline.

Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.

Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.

Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse, kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»

Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...

Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.

Viited

26.11.23

Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.

Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.

Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.

Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.

Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!

Viited

9.11.23

Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.

Juttu lugenuna ma romaani asjus päris puhas leht polnud. Noh, et teadsin, et postapo ja mingi aimdus oli maailmast samuti olemas. Aga romaan on siiski suurem hulk teksti ning arusaam sellest, mis juhtunud ja mis toimub ... no ütleme: pilt sai avaram.

Põhimõtteliselt on romaan Jeebuse nimelise poisi/nooruki silmade avanemise ehk siis arengulugu. Vaiksest ja turvalisest külast läheb Jeebus laia maailma, kohtub heade ja ka halbade inimestega, leiab sõpru ja võitleb pahalastega. Koos Jeebusega avastab maailma ka lugeja.

Kirjutasin raamatust ka ulmeajakirja «Reaktor» oktoobrinumbris ja ma ei näe mingit vajadust sealöeldut siia dubleerida, seda enam, et link postituse lõpus ju olemas. Küll tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.

Viited

10.9.23

Wojciech Świdziniewski «Policzcie piramidy»

Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...

Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.

Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...

Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...

Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.

Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.

Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.

Viited

30.7.23

Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»

Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?

Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat.

Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.

Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua.

Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...

Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.

Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde.

Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.

Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.

Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.

Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomula vähem...

Viited