Ulmeseosed

25.3.13

Timur Alijev «Чипсы»

Ajakiri «Tehnika – molodjoži» avaldab küll igas numbris kaks-kolm ulmejuttu, kuid sageli tundub, et nad valivad põhimõttel, et oleks aga igavam ja tüütum. Kurb, sest ajakirjal on olnud väga suuri teeneid vene (nõukogude) ulmekultuuri edendamisel.

Sisu
Jutustajaks on selline parajalt küüniline ja kõiketeadev mölakas, kes värskeltavatud supermarketis kohtab ootamatult naabrimeest. Ootamatult seetõttu, et uus supermarket asub tegelaste kodust üsna kaugel.

Naaber on selline igavene nooruk, keda hoolimata vanusest ikka veel vaid poisikesenimega kutsutakse. Selgub, et naabrimees Stasik ostab n-ö kosmilisi krõpse... noh, et mõnes pakis on tähelaeva mudel ja kui kümme mudelit kokku saad, siis saab sinust maailma valitseja. Stasik on juba korteri maha müünud ja peaaegu kogu raha eest krõpsupakke kokku ostnud.

Seosed
See pisike jutt ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» eelmise aasta oktoobrinumbris ning selle autoriks on endine ajakirjanik ja praegune Tšetšeenia presidendi abiline.

Hinnang
Nagu juba alguses sai öeldud, ei ole ajakirja «Tehnika – molodjoži» ja ulmekirjanduse suhted praegu kõige paremal järjel. See krõpsude-jutt aga oli lugedes täitsa muhe ning on ka veel pool aastat hiljem meeles. Päris kõva sõna, eriti kui arvestada, et enamus selles ajakirjas uuemal ajal avaldatud tekstidest ununeb juba lugemishetkel. Ja kui veel võtta arvesse, et autor on praktiliselt algaja, siis tuleb neli lahedalt ära.

Viited

18.3.13

Alaya Dawn Johnson «They Shall Salt the Earth with Seeds of Glass»

Öeldakse küll, et sugu ja rass ei oma tähtsust, aga kasvõi selle jutu puhul omavad ikka küll. Kuid kõigest järjekorras...

Sisu

On kaks õde ja üks neist saab teada, et on juba kolmandat kuud rase. Eks ta aimas varemgi, aga nüüd on ta kindel, sest õnnestus rasedustest hankida. Afropatsid ja teatava käitumisega vaimulik annab ka rassile kenasti viite kätte.

Ulmeks teeb jutustuse aga see, et mingid klaasolendid on Maa vallutanud ja inimkond elab nende hoolimatu ikke all. Ega keegi täpselt ei teagi, et millised need tulnukad välja näevad – inimkond on peamiselt kokku puutunud vaid tulnukate droonidega.

Üldiselt ongi jutu sisuks retk salajase ämmaemanda juurde, kes peaks tegema keelatud abordi. Tulnukad on abordid keelustanud ja ämmaemand, kes riskib keelust üle astuda, maksaks oma eluga.

Seosed
Alaya Dawn Johnson on suhteliselt uus nimi ulmekirjanduses, kes vähem kui kümne aastaga on avaldanud kümmekond juttu ja viis romaani. Siinarvustatav on esimene tekst, mis ilmus ajakirjas «Asimov's Science Fiction».

Hinnang
Kui asendada jutus tulnukad kurja istanduseomaniku või orjapidajaga, siis suurt midagi ei muutuks. Jah, võib ka nii, aga siis võiks kirjeldused kuidagi värvikamad olla, või võiks olla kuidagi huvitavamalt punutud lugu. Minult tuleb korralik kolm – aus käsitöö, aga ei midagi silmapaistvat ja veenvat.

Viited

Alain le Bussy «La dernière danse avec la mort»

Prantsuse keeles kirjutav Belgia autor Alain le Bussy oleks täna saanud 66-aastaseks saanud, kuid siinolev arvustus pole seotud selle tähtpäevaga. Lugesin eile õhtul seda juttu, arvustamiseks olin juba liialt unine ning nii see tänasesse päeva sattuski.

Sisu
Keegi mees sureb lahinguväljal... ei, siiski ei sure... peaaegu sureb ja lugeja saab kohe ka teada, et see ei juhtu selle mehega esimest korda.

Jutu arendes saabki lugeja pisut hüplikus vormis teada, kes on see mees, kes ei soovi surra, kuid kes ikka ja jälle end sõjatandrilt leiab ning millised on selle mehe seosed surmaga, kes (vähemasti talle) ilmutab end kauni naisena.

Ka saab lugeja teada, et misasi on see pealkirjas viidatud «viimane tants surmaga».

Seosed

Jutt ilmus esmatrükis 2008. aasta oktoobris fanzine'i «Horrifique» 61-s numbris. See number oli tervikuna Alain le Bussy päralt ning sisaldas kirjanikult neli juttu ja autobiograafilise artikli. Teine trükk oli juba kommertsväljandes, ehk siis ajakirja «Galaxies» 2011. a ilmunud Belgia ulme erinumbris. 2012. a ilmus aga jutu tõlge «Последний танец» ajakirja «Jesli» mainumbris, mis oli n-ö fantasy erinumber. Sealt pärineb ka ülalpoololev Nikolai Panini illustratsioon.

Hinnang
Need kolm ilmumiskorda annavad tegelikult üsna hästi aimu autorist ja tekstist – belglane, kes on kirjutanud fantasyloo pisut õudsal teemal.

Jutt on üldiselt mõistulugu, aga erinevalt paljudest mõistulugudest on autor viitsinud selle üsnagi detailseks ja köitvaks kirjutada. Võibolla isegi kõhkleks hindamisel, aga jutul oli armas puänt. Neli, sest oli hea jutt lugemiseks, aga midagi poleks ka juhtunud, kui ma poleks seda juttu kunagi lugenud.

Viited

28.2.13

Igakuine annus kiiritust

Veebruar on küll lühike kuu, aga pisut rohkem kui pisut ulmet kulub ikka ära...

Tahtsingi öelda, et uus «Reaktor» on ilmunud ja ka seda, et seekord kirjutasin ma seal ajakirjast, mida kunagi tunti nimega «Astounding ...» ja mida praegu teatakse nimega «Analog».

Viited

«Reaktor» nr 17 (veebruar 2013)

18.2.13

Kristjan Sander «Punksi metamorfoos»

Teate, mõnikord olen ma suisa hämmingus, et kuivõrd pinnapealsed on lugejad.

Sisu
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...

Seosed
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.

Hinnang
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.

Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.

Viited

15.2.13

Kivirüüt ja Wolf ungarlaste ulmeajakirjas

Kirjanduse teed on imelikud, ehk ma avastasin, et ungarlaste ulmeajakirjas «Galaktika» ilmus eelmisel aastal kolm eesti ulmejuttu.

Aprillinumbris ilmusid Kersti Kivirüüdi «A tizenharmadik kenderáztató» (Kolmeteistkümnes linaleoauk; 2011) ja Craig Wolfi «Követ, mint az árnyék» (Jälitaja; 1999) ning juuninumbris taas Kersti Kivirüüt ja tema jutt «Szent Iván-éj a Rablóhegyen» (Jaaniöö Röövlimäel; 2010). Kõik tekstid on tõlkinud Nóra Rácz.

Miks just Kersti Kivirüüt ja Craig Wolf? Eelmisel aastal ilmus Nóra Ráczi tõlgituna ungari keeles Kersti Kivirüüdi romaan «Okkultisták klubja» (Okultismiklubi; 2009). Raamatu avaldas kirjastus Metropolis Media, mis annab välja ka ulmeajakirja «Galaktika» ning kultuurmaailmale kohaselt toetasid nad romaani ilmumist paari jutuga ajakirjas. Kersti Kivirüüdi romaani promoti Ungaris ikka üsna korralikult, tõestuseks ksavõi raamatufestivali video, kus kirjastuse toimetaja Attila Németh seda tutvustab... ja veel millises seltskonnas.

Craig Wolfi jutu ilmumine oli ilmselt boonuseks ja laiema pildi andmiseks, kuigi mind omajagu hämmastab, et kuskohast nad selle jutu leidsid ja kuidas nad veel autoriga suutsid kontakti leida. Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.

Viited

9.2.13

Alexander Huiskes «Trommeln in der Tiefe...»

Raamatus on autori nimeks märgitud küll Alexander A. Huiskes, aga see näikse olevat mingi ühekordne juhtum... mehe arvukate romaanide kaantel seda initsiaali eesnime ja perenime vahel pole.

Sisu
Jutt, mille pealkiri maakeeles oleks «Trummid sügavikus...», on lahendatud kui ajakirjaniku intervjuu rockstaariga. Staariks on mingi balrog, kes pajatab oma loo...

Seosed
Tekst ilmus esmatrükis Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning eks see anna vihje, et millest see tekst tegelikult on...

Hinnang
Minu kui lugeja probleem on selles, et ma pole sedavõrd kursis J. R. R. Tolkieni loominguga, et ma suudaksin nautida kõiki neid vihjeid, mida see jutt pakub või ei paku. Jah, kõik neli raamatut on mul loetud, aga ega ma detaile eriti ei mäleta.

Tunnistan, et ma ei suutnud heldida ka jutukese keelekasutusest – selline omapoisilik laheda semu släng oli üsna tüütu lugeda. Alguses arvasin, et ehk on vene tõlkija enesele liigseid vabadusi lubanud, aga saksakeelne originaal oli niisama tüütu.

Hinne kaks tuleb keelekasutuse ja sisukuse eest. See, kas autor pilastas J. R. R. Tolkieni mälestust või ei pilastanud, see ei läinud mulle korda ja see ei mõjutanud ka hinnet. Jutt on lihtsalt nõrk ja tüütu!

Viited