KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



19.8.10

Tuleviku skafander

Vanu ulmeennustusi on naljakas lugeda ja vaadata, aga samas on neis ka mingi mõnus emotsioon... midagi sellist, millest me oma postmodernsel ja iroonilisel ajal oleme ilma jäämas.


Ülalpoololev jutt kehtib ka Frank R. Pauli pildi kohta, mis peaks kujutama tuleviku skafandrit. Vaatad seda ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta juuninumbri tagakaanel ilmunud pilti, klõpsad suuremaks, loed selgitusi, muigad heatahtlikult ja tunned end mõnusalt.


Viited

18.8.10

Indrek Hargla «Raudhammas»

Tegelikult on selle peaaegu lühiromaani mahtu jutustuse sisututvustuse tegemine üks mõttetu tegevus. Ajakirja «Looming» juuninumbrit ehk enam osta ei saa, aga raamatukogud on olemas ning seega on ka võimalus lugemiseks olemas. Lugeda aga tasub!


Sisu
Eestlastest abielupaar elab Taanis. Naine on diplomaatilisel tööl, ajaloolasest mees aga kodune. Naine väärtustab üha enam ja enam kõiksugu karjäärijama, mees hindab eelkõige vabadust. Naise töö tõttu on mees üha enam omapäi ning osaliselt just seetõttu tutvub ta mingi seltskonna kohalike ajaloohuvilistega.

Alguses tundub, et tegu on lihtsalt kamba eriti radikaalsete taaskehastajatega, aga üsna pea selgub, et tüübid on veelgi radikaalsemad...


Seosed
Üldiselt puuduvad.


Hinnang
Kui ma lugemisjärgselt isegi kaalusin nelja ja viie vahel, siis paar nädalat hiljem pole mul enam kahtlust – viis!

Põhilisi kõhklusi hinde asjus tekitas lahtine lõpp ja ulmeosa banaalsus. Kuna aga jutustus on perfektselt komponeeritud, emotsionaalselt paigas ja tabavalt kirja pandud, siis oleks patt viriseda ja vigu otsida.


Viited

17.8.10

Robert E. Toomey, Jr. «A Skip in Time»

Robert E. Toomey, Jr. avaldas eelmise sajandi 70-ndate alguses kuus-seitse ulmejuttu ja ühe -romaani ning kadus. Vähemasti ulmega seoses pole mehest hiljem midagi kuulda olnud.

Jutt «A Skip in Time» ilmus 1970. aastal ajakirja «Amazing Stories» mainumbris ning oli tõenäoliselt autori kolmas ilmunud tekst.


Sisu
Jutt algab traditsiooniliselt: mingi tüüp istub baaris ja joob. Tüüp on ajakirjanik, kes teatavatel põhjustel istub toimetuse asemel hoopis pooltühjas baaris.

Mingil hetkel algab baari akna taga linnakese peatänaval lärm ja segadus. Inimesed jooksevad, suisa tallavad üksteise otsas... ja siis ilmub nähtavale dinosaurus... täpsemalt brontosaurus, kes põhjustaski paanika.

Lehemehe alkoholis loksuvad ajud haistavad siit rammusat ja sensatsioonilist lugu.

Eks lugeja juba pealkirja põhjal aimab, et tegu on mingisuguse ajarännuga. Napsusel lehemehel see aimamine aga sedavõrd ruttu ei käi – kõigepealt otsib ta üles ühe professori jne.

Professor on omal ajal ülikoolist n-ö kinga saanud ning on seetõttu kuhugi vanasse viljaaita oma labori teinud ja selles laboris on ta mingi aparaadi ehitanud.

Lugejal on taaskord kõik juba üldjoontes selge, purjus ajakirjanik vajab aga pikki seletusi. Samas õnnestub professoril lehemeest üsna lihtsalt veenda minevikku minema, et ta seal siis revolvrit paugutades brontosauruse ära ehmataks, et loom kogemata ajamasina tegevusraadiusesse ei roniks ja tulevikku ei satuks...


Seosed
Tegu on sellise uuema põlvkonna ajarännujutuga, kus püütakse taaskord läbi mängida sedasama tuttavat lugu ning kulunud skeemi jaburate detailide lisamisega läikima lüüa.


Hinnang
Vaatan, et olen eneselegi ootamatult saanud maha üsna pika sisukirjeldusega, aga ega keegi seda teksti niiehknaa ei loe...


Jah, lõpus on veel üsna mitu jõnksu, aga kõik see on varem ja vähemtüütuna juba paljudes teistes tekstides olnud ning 1970. aastal oli selline jutt isegi algaja kohta hale sooritus. Tõsist hämmingut tekitab aga vene tõlge «Мгновенье вечность бережет» ning eriti veel selle kaks kordustrükki.


Ainus, mis selle jutu esiletõstmist vääriks, oleks esmatrükki illustreerinud Michael Wm. Kaluta joonistus. Vähemal määral ka Kiira Sošinskaja tehtud pilt antoloogia «Фантастические изобретения» täiendatud kordustrüki tagakaanel.


Viited

15.8.10

Inimene Marsilt

Kui üldse mõni ulmepilt on krestomaatiline, siis on seda Frank R. Pauli «The Man from Mars». Ilmus see ajakirja «Fantastic Adventures» esimese numbri, ehk siis 1939. aasta mainumbri tagakaanel.


Ajakirjas endas oli ka paar sõna kunstnikult, kus ta põhjendas oma marsielaniku nägemust ning oli ka seletustega joonis, mille ma siia postitusele samuti lisasin ning mida sarnaselt teiste piltidega ka suuremaks saab klõpsata.


Aga miks ma seda pilti krestomaatiliseks nimetasin? Seepärast, et olen seda pilti kohanud kõikvõimalikes ulmet käsitlevates raamatutes, kus siis vastavalt vajadusele on seda toodud kui ebateadusliku ulme näidet, või kui varasema ulme suurepärast pildinäidet.


Pilti on ka taaskasutatud, näiteks ajakirja «Fantastic» 1965. aasta septembrinumbri kaanepildina. Aga see polnud ainus kord... allpoololev esimene viide annab pildi kasutuskordadest kena ülevaate.


Viited

11.8.10

Kir Bulõtšov «Осечка-67»

Eestis on ulmefännide seas levinud üks tõeliselt haiglane fetiš, mille olemuseks on, et ainult paari viimase aasta jooksul ilmunu on hea ja oluline kirjandus.

Ma tegelikult mõistan selle haiguse tagamaid, aga hea kirjandus on siiski ajatu nähtus ning teose ilmumisaasta ei tohiks küll esmaseks hindamiskriteeriumiks olla.

Jah, kindlasti on ka ulmekirjanduse tekst alati oma (kirjutamis)aja laps, aga head teksti halvast eristabki see, et seda on võimalik lugeda ka kontekstiväliselt.


Sisu
Läheneb oktoobrirevolutsiooni viiekümnes juubel ning kusagil kompartei ladvikus tekib kellegil idee tähistada suursündmust teatraliseeritud etendusega, mille käigus taasesitatakse Talvepalee ründamine. Venemaal pole aga kunagi asjad läinud nii, nagu plaanitud...

Edasine sisuseletus oleks kurjast, sest lühiromaan on käesoleval aastal ilmunud Kir Bulõtsovi esimeses eestikeelses kogumikus «Perpendikulaarne maailm».


Seosed
Kir Bulõtšov kirjutas lühiromaani «Tõrge-67» (Осечка-67) 1968. aastal, aga ilmuda sai see alles 1993. aastal ajakirjas «Novõi žurnal». 1995. aastal ilmus lühiromaani põhjal tehtud samanimeline näidend ning lühiromaanist valmis 1993. aastal ka kahejoline telefilm.


Hinnang
Kõige rohkem hämmastavad mind vast lühiromaani «Tõrge-67» vähesed kordustrükid, sest see on ilmunud vaid kahes autorikogus: «Чужая память» (1995) ja «Похищение чародея» (2005). Ja see ongi kõik!? Usun ka põhjust teadvat – Kir Bulõtsov on osanud selle tekstiga välja naerda nii tsaariihalejate kui ka nõukanostalgitsejate unistused. Ja kui sa unistuste kallale lähed, siis seda ei andestata.


Kuna mina ei kuulu kummasegi inimrühma, siis suudan ma antud lühiromaani mõnuga nautida. Mis mõnuga, suisa vaimustunult, sest üsna algaja ulmekirjanik Kir Bulõtšov kirjutas enam kui nelikümmend aastat tagasi tõelise tippteose. Hea kirjandus ei vanane.


Viited

10.8.10

Flowers for Algernon (2000)

Olen täheldanud, et inimestel on mingi tõrjuv hoiak telefilmide asjus. Polegi täpselt aru saanud, et miks? Tundub, et sellise lihtsakoelisema filmisõbra jaoks on telefilmid liialt staatilised ning neis on vähe möllu ja mürtsu. Samas olen ma korduvalt endamisi kirunud jällegi kinofilme, kus kena teose rikub viimane veerandtund madinat. Vaat sellise mõtteuidu põhjustas eile õhtul nähtud telefilm.


Sisu
Arvan, et sisust rääkida pole põhjust, sest selle blogi lugejatel peaks antoloogia «Lilled Algernonile» (1976) nimilugu loetud olema.


Jah, jutu ja filmi vahel oli lahknevusi, aga need olid märkimist mitteväärivad pisidetailid.


Seosed
Nagu juba mainitud, põhineb film Daniel Keyesi 1959. aastal ilmunud jutustusel (ja hilisemal romaanivariandil) ning see film oli juba kolmas ekraniseering sellest loost.


Hinnang
Tulenevalt sisust on see film Charlie osatäitja soolo, ehk antud juhul siis Matthew Modine'i suurepärane soolo.


Samas tuleb tunnistada, et Kelli Williams (miss Kinnian) on peaosalisele võrdväärne partner. Head kõrvalrollid teevad ka Ron Rifkin (dr Strauss) ja Bonnie Bedelia (Charlie ema). Lummav oli ka Mark Adleri muusika.



Ja siiski ei taha ma sellele filmile maksimumhinnet panna. Ei, põhjus pole John Pielmeieri käsikirjas ja mõningases hälbimises kirjanduslikust algmaterjalist. Arvan, et peamine süüdlane on lavastaja Jeff Bleckner, kes on muutnud mõningaid olulisi rõhuasetusi ning traagilise ja karge draama asemel sai vaataja pigem sellise sentimentaalse melodraama. Ei, film oli ka sellisena hea, aga omas laadis on jutustus maksimum, aga film omas laadis seda pole.


Viited

3.8.10

Pantvang, ehk Öine Vahtkond

Olen siis blogis teinekord kirjutanud raamatute ja ajakirjade kaanepiltidest. Mõni võib arvata, et see on mul mingi isklik n-ö kiiks.

Tegelikult pole see mingi kiiks. Normaalses kultuurmaailmas on raamatukaas, sellel leiduv pilt ja kaane üldine kujundus vägagi olulised asjad. Jah, meie postsovietlikus Eestis ei taheta sellest teinekord aru saada ning arvatakse, et hea raamat müüb end ise. Ei müü!


Juuresoleva pildi autor on Anry, kes teinekord esineb ka nimega Anry Nemo ning kelle kodanikunimi on Andrei Vladimirovits Ivantšenko. Pildi nimi on «Заложник» ja see on tehtud Sergei Lukjanenko romaani «Öine Vahtkond» (Ночной Дозор, 1998, ek 2008) tarbeks.

See pilt oli Anry esimene trükis ilmunud raamatukaas ning see sai ka mehe läbimurdeks.

1998. aastal osales Anry konkursil, mille korraldas Sergei Lukjanenko tolleaegne ametlik koduleht. Konkurss oli siis antud kirjanike teoste illustreerimise asjus ning Anry saavutas seal teise koha... kommertslikult võitis ta muidugi rohkem, kui enamus kaasvõistlejaid – Anry töid nägi Sergei Lukjanenko ning kirjanik tegi kirjastusele ettepaneku, et tema uue romaani kaanepilt võiks Anry tehtud olla. Kirjastus oli nõus ja nii seesama pilt valmiski.

Olulise momendina märgiks ära tõsiasja, et näiteks mina teadsin seda pilti hulga varem, kui ma üldse romaani lugesin. See pilt oli mul üsna hulk aega isegi tööarvutis tapeediks.


Viited