.jpg)
Kel huvi, see loeb... ja lugemist/vaatamist selles numbris jagub!
Viited
31.1.13
Uue aasta esimene tuumahiid
Ega ma suurt öelda ei tahagi... vaid seda, et eile ilmus uue aasta esimene «Reaktor».
.jpg)
Kel huvi, see loeb... ja lugemist/vaatamist selles numbris jagub!
Viited
Kel huvi, see loeb... ja lugemist/vaatamist selles numbris jagub!
Viited
24.1.13
Tiit Tarlap «Lõhestusjoon»
Romaani sisututvustus võib paista mõõdutundetu ja jabur, kuid autor on endale võetud ülesandega üsna hästi hakkama saanud.
.jpg)
Sisu
Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.
Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.
Seosed
Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.
Hinnang
Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.
Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.
Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.
«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.
Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.
Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.
Viited
.jpg)
Sisu
Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.
Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.
Seosed
Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.
Hinnang
Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.
Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.
Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.
«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.
Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.
Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.
Viited
- Eesti Päevaleht: ROMAANIKATKEND: Tiit Tarlap «Lõhestusjoon»
- Vikipeedia: Tiit Tarlap
- Stalkerid: Tiit Tarlap
- Digital Nerdland: Tiit Tarlapi «Lõhestusjoon»
- Õhtuleht: Jaan Martinson «Kui punane rass valitses maailma»
- Postimees: Mart Juur «Raamat Metsatöllu fännidele»
- Bukahooliku märkmed: Tiit Tarlap «Lõhestusjoon»
- Loterii: Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)
- Looming: Jüri Kallas «Kõvad mehed, naised ja rohkelt seiklust»
- Ulmekirjanduse BAAS: Lõhestusjoon
22.1.13
Vladimir Berezin «Голем»
Mõnikord ma tahaks, et autorid mõtleksid teosele pealkirja pannes pisut pikemalt...
.jpg)
Sisu
Sõda. Nõukogude vägede kapten on ühes linnas peitnud end ühe maja keldrisse ja ootab oma surma. Ning teeb seal keldris võika avastuse.
Seosed
Jutu pealkiri viitab, et see tekst täiendab golemilugude üsna pikka nimekirja.
Hinnang
Nagu alguses öeldud, ei ole pealkirjaks olev «Golem» hea valik. Kui ma muidu oleks pidanud ehk mõtlema, et millises linnas toimub tegevus, siis pealkirja ja kirjelduste liitmine andis selge vastuse – Praha! Kui muidu oleks keldris toimuv ehk õõvastavam ja saladuslikum, aga pealkiri nullis selle võimaluse.
Jah, idee polnud ju paha ning jutu lõpetamine nn Praha kevadega oli isegi leidlik, aga elamuseks jäi sellest siiski väheks. Korralik kolm, aga ei enamat.
Viited
.jpg)
Sisu
Sõda. Nõukogude vägede kapten on ühes linnas peitnud end ühe maja keldrisse ja ootab oma surma. Ning teeb seal keldris võika avastuse.
Seosed
Jutu pealkiri viitab, et see tekst täiendab golemilugude üsna pikka nimekirja.
Hinnang
Nagu alguses öeldud, ei ole pealkirjaks olev «Golem» hea valik. Kui ma muidu oleks pidanud ehk mõtlema, et millises linnas toimub tegevus, siis pealkirja ja kirjelduste liitmine andis selge vastuse – Praha! Kui muidu oleks keldris toimuv ehk õõvastavam ja saladuslikum, aga pealkiri nullis selle võimaluse.
Jah, idee polnud ju paha ning jutu lõpetamine nn Praha kevadega oli isegi leidlik, aga elamuseks jäi sellest siiski väheks. Korralik kolm, aga ei enamat.
Viited
21.1.13
Kolm kolmeköitelist Kingi
Ilmselt on paljud kirunud seda Eesti kirjastuste kommet, mis lubab romaane kaheks-kolmeks jagada ja siis neid eraldi ühikutena müüa.
_1-3.jpg)
Eks mujalgi maailmas juhtub seda, et romaanid ilmuvad mitmes köites, kuid kultuursetes riikides ei tehta sealjuures nägu, et otsekui oleks tegu erinevate raamatutega... ei, need köited ilmuvad üheaegselt ja neid müüakse ka koos.
_1-3.jpg)
Käesolevas postituses siis pildiliste näidetena kolme Stephen Kingi mahuka romaani prantsuse tõlked pehmekaaneliste raamatutena kolmes köites. Romaanid on «It» (1986), «The Stand» (1978/1990) ja «The Tommyknockers» (1987). Kuigi ühtegi neist romaanidest pole eesti keelde tõlgitud, peaksid kaks esimesena mainitut olema tuttavad korralike minisarjade kaudu.
_1-3.jpg)
Kõik kolm romaani andis välja kirjastus J'ai Lu. Kui romaani «It» köited ilmusid aprillis, oktoobris ja novembris 1992, siis romaani «The Stand» köited ilmusid 1992. aasta septembris ja romaani «The Tommyknockers» omad 1993. aasta jaanuaris. Kõigi kolme kaanepildid tegi Matthieu Blanchin ning nii nagu romaanid lõigati kolmeks, nii on ka kaanepildid ühe suure pildi kolm osa.
Viited
_1-3.jpg)
Eks mujalgi maailmas juhtub seda, et romaanid ilmuvad mitmes köites, kuid kultuursetes riikides ei tehta sealjuures nägu, et otsekui oleks tegu erinevate raamatutega... ei, need köited ilmuvad üheaegselt ja neid müüakse ka koos.
_1-3.jpg)
Käesolevas postituses siis pildiliste näidetena kolme Stephen Kingi mahuka romaani prantsuse tõlked pehmekaaneliste raamatutena kolmes köites. Romaanid on «It» (1986), «The Stand» (1978/1990) ja «The Tommyknockers» (1987). Kuigi ühtegi neist romaanidest pole eesti keelde tõlgitud, peaksid kaks esimesena mainitut olema tuttavad korralike minisarjade kaudu.
_1-3.jpg)
Kõik kolm romaani andis välja kirjastus J'ai Lu. Kui romaani «It» köited ilmusid aprillis, oktoobris ja novembris 1992, siis romaani «The Stand» köited ilmusid 1992. aasta septembris ja romaani «The Tommyknockers» omad 1993. aasta jaanuaris. Kõigi kolme kaanepildid tegi Matthieu Blanchin ning nii nagu romaanid lõigati kolmeks, nii on ka kaanepildid ühe suure pildi kolm osa.
Viited
Kerstin Gier «Jeremy Ohneland und der Drache»
Kerstin Gier on üsna viljakas saksa (ajaviite)kirjanik, kes põhiliselt kirjutab noortekaid ja naistekaid ning milledest üks on isegi maakeeles ilmunud.
.jpg)
Sisu
Kuningas otsustab oma kaks tütart mehele panna. Olemas on ka kaks väärikat kosilast, kuid neile lisaks on veel keegi Jeremy, kes pole küll eriti jõukas, kuid kellel on suured tunded. Kihluspidu on kenas hoos, kui saabub lohe Brunophylax...
Seosed
See pea lühiromaani mõõtu jutt on esimene tekst Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning isegi saksa keelt mitteoskav inimene peaks taipama, et antud köide sisaldab J. R. R. Tolkieni vaimus lugusid.
Jutustuse «Jeremy Ohneland und der Drache» kirjutamisel on olnud eeskujuks J. R. R. Tolkieni lühiromaan «Talumees Giles Hamist» (Farmer Giles of Ham; 1949, ek 1993) – õigem oleks vast isegi öelda, et sakslanna tekst on kuulsa loo remix, mis kõõlub üsna ohtlikult hea maitse ja plagiaadi piiril.
Hinnang
Raske ja samas kerge on hinnata seda teksti. Kirjanduslikud oskused on Kerstin Gieril kenasti omandatud ning lugu ise oli üsna muhe lugemine. Miinuseks vast see, et kõik mis hea, oli ka Tolkienil olemas.
.png)
Eks see üritus oli algusest peale nurjumisele määratud, sest algtekst on selline saavutus, mis isegi vist Tolkienil kogemata nii hästi õnnestus. Kerstin Gieril oli võtta tugev skelett, millele poleks raske olnud normaalne lugu peale ehitada, kuid kahjuks on tulemuseks kohutavalt teisejärguline teos. Pole paha lugeda, aga kui Tolkien loetud, siis pole lugemiseks vähimatki vajadust. Väga nõrk kolm.
Viited
.jpg)
Kuningas otsustab oma kaks tütart mehele panna. Olemas on ka kaks väärikat kosilast, kuid neile lisaks on veel keegi Jeremy, kes pole küll eriti jõukas, kuid kellel on suured tunded. Kihluspidu on kenas hoos, kui saabub lohe Brunophylax...
Seosed
See pea lühiromaani mõõtu jutt on esimene tekst Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning isegi saksa keelt mitteoskav inimene peaks taipama, et antud köide sisaldab J. R. R. Tolkieni vaimus lugusid.
Jutustuse «Jeremy Ohneland und der Drache» kirjutamisel on olnud eeskujuks J. R. R. Tolkieni lühiromaan «Talumees Giles Hamist» (Farmer Giles of Ham; 1949, ek 1993) – õigem oleks vast isegi öelda, et sakslanna tekst on kuulsa loo remix, mis kõõlub üsna ohtlikult hea maitse ja plagiaadi piiril.
Hinnang
Raske ja samas kerge on hinnata seda teksti. Kirjanduslikud oskused on Kerstin Gieril kenasti omandatud ning lugu ise oli üsna muhe lugemine. Miinuseks vast see, et kõik mis hea, oli ka Tolkienil olemas.
Eks see üritus oli algusest peale nurjumisele määratud, sest algtekst on selline saavutus, mis isegi vist Tolkienil kogemata nii hästi õnnestus. Kerstin Gieril oli võtta tugev skelett, millele poleks raske olnud normaalne lugu peale ehitada, kuid kahjuks on tulemuseks kohutavalt teisejärguline teos. Pole paha lugeda, aga kui Tolkien loetud, siis pole lugemiseks vähimatki vajadust. Väga nõrk kolm.
Viited
20.1.13
Kristjan Sander «Linn»
«Linn» on esimene jutt kogumikus «Õhtu rannal», mida ma olen omal ajal ka Ulmekirjanduse BAASis arvustanud.
.jpg)
Sisu
Jutu sisust mingigi adekvaatse sisukokkuvõtte tegemine on küllaltki tänamatu tegevus. Peamiselt just seetõttu, et võin kogemata midagi sellist välja lobiseda, mis juttu veel mitte lugenud inimese jaoks annab mingi vihje, mida ta ei peaks saama. Ei, tegu pole põnevuslooga, kus sisu teadmine ruineeriks elamuse puändist. Pigem on tegu tekstiga, millest iga lugeja paneb omaenese teadmiste ja lugemuse põhjal kokku talle enesele sobiva pildi. Et on üks linn ja inimesed seal sees...
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt wõrguajakirja «Algernon» 2005. aasta detsembrinumbris ning ausaltöelda ei viitsinud ma hakata kontrollima, et kas raamatu jaoks on tekstis ka mingeid muutusi tehtud.
Ilmselt ei ole, sest mingeid ebakõlasid esimese ja teise lugemise vahele ei tekkinud ja raamatus ka sellekohast märkust pole.
Hinnang
Kes tahab, võib BAASist lugeda mu esmatrükijärgset arvustust, sest hinne on sama ja ega arvamus jutust ka suurt ei muutunud. Hästi kirjutatud, aga umbne ja pisut sihitu tekst.
Viited
.jpg)
Sisu
Jutu sisust mingigi adekvaatse sisukokkuvõtte tegemine on küllaltki tänamatu tegevus. Peamiselt just seetõttu, et võin kogemata midagi sellist välja lobiseda, mis juttu veel mitte lugenud inimese jaoks annab mingi vihje, mida ta ei peaks saama. Ei, tegu pole põnevuslooga, kus sisu teadmine ruineeriks elamuse puändist. Pigem on tegu tekstiga, millest iga lugeja paneb omaenese teadmiste ja lugemuse põhjal kokku talle enesele sobiva pildi. Et on üks linn ja inimesed seal sees...
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt wõrguajakirja «Algernon» 2005. aasta detsembrinumbris ning ausaltöelda ei viitsinud ma hakata kontrollima, et kas raamatu jaoks on tekstis ka mingeid muutusi tehtud.
Ilmselt ei ole, sest mingeid ebakõlasid esimese ja teise lugemise vahele ei tekkinud ja raamatus ka sellekohast märkust pole.
Hinnang
Kes tahab, võib BAASist lugeda mu esmatrükijärgset arvustust, sest hinne on sama ja ega arvamus jutust ka suurt ei muutunud. Hästi kirjutatud, aga umbne ja pisut sihitu tekst.
Viited
14.1.13
Mina, Surmailm ja Ian Miller
Valisin igasugu kraami välja, aga lõpuks jäid valikusse alles neli köidet uuemat ja vanemat õudust ning kaks Harry Harrisoni jutukogu ja sama mehe romaanide triloogia «Surmailm» (Deathworld). Mul olid selle triloogia romaanid küll vene keeles loetud ning ka mitmes erinevas väljaandes koduses raamaturiiulis olemas, aga tundus, et sedavõrd head ja olulised teosed peaks mu koduses kogus ka originaalidena olema.
Ei saa väita, et ma oleks pidanud seda mõtet hiljem kordagi kahetsema ning võtan neid köiteid tänaseni heldimusega kätte ja loen...
Kummaline oli hoopis see, et kui esimese ja kolmanda romaani kaanepilt sai tiitellehel mustvalge korduse, siis teisel romaanil oli tiitellehel pildi asemel hoopis romaani moto. Odavad suuretiraažilised pehmekaanelised ja nende kujunduslikud iseärasused. Just seepärast on siinses postituses kolm värvilist kaanepilti ja kõigest kaks mustvalget illustratsiooni.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)