KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



17.7.12

Maniakkide Tänav «Lahkumiskink»

Kunagi ammu ilkusin ma ulmelistis, et kodumaine lähituleviku kosmoseulme oleks ilmselt miski «Jüri ja Mari kosmoses» laadi jura.

Tundub, et asjata ilkusin...


Sisu
Jutu peategelaseks on estronaut Jaak, kes koos Madis-Jacques-Keviniga istub kosmosejaamas ja tegeleb kõikvõimaliku kosmoseprahi hävitamisega.


Seosed
Ippoliti sarjas on see esimene tekst estronaut Jaagust ning vähemasti üks tekst on sellest mehest veel. Samuti kirjeldatakse selles jutus pisut Ippoliti ja seda, kuidas Ippolit alustas.


Hinnang
Lugu on pisut hüplik ning ilmselt saab raamatu lõpuni lugenuna sellest parema elamuse. Küll tahaks aga ära märkida mõnusa keelekasutuse ja lahedad viited, mis pisut teistsuguses taustsüsteemis...


Viited

16.7.12

Maniakkide Tänav «Ja rongid peatusid»

Mõneti on tore, et mu kallil kaasal on sünnipäev Estconiga ühel ajal. See tekitab alati enne üritust küünilisevõitu ennustusvõistluse, et kes ja millise raamatu kingib. Taiplik lugeja ilmselt aimab, et kolme mehe ühiskogu «Saladuslik tsaar» oli üks selleaastase Estconi kingitusi...


Sisu
Jutu «Ja rongid peatusid» pikkuseks on kaks lehekülge ja see tekst annab eeldatavasti pigem avatakti järgnevatele juttudele.


Seosed
Kogumik «Saladuslik tsaar» kirjeldab orbitaalkaitsekompleksi Ippolit poolt valvatavat maailma ning avatekst annab aimu, et hästi sel maailmal ei tohiks minna.


Hinnang
Sedavõrd lühikeste tekstide puhul määrab hinde reeglina see, et kas kolksatas või mitte. Minul kolksatas ja viis tuleb ludinal.


Viited

3.7.12

Kirill Benediktov «Орихалк»

Esimest korda hakkasin ma seda lühiromaani ilmselt lugema 2004. aastal, siis kui ilmus Kirill Benediktovi esimene kogumik «Штормовое предупреждение» ja siis kui ma selle operatiivselt kohe ilmumisjärgselt ka ostsin...

Hakkasin lugema... ja takerdusin üsna esimestel lehekülgedel. (Lugesin küll selle raamatu tagaotsast mõned lühemad jutud, aga täna ei kirjuta ma neist.) Peaaegu romaani mõõtu lühiromaani «Орихалк» võtsin ma uuesti ette alles käesoleva aasta algul ja siis lugesin selle ka paari õhtuga läbi.


Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.

Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.

Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...

Loomulikult jõuab aadlivõsu saarele ja leiab ka kohe rannalt ühe naise ja...


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.


Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...

Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.

Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning
siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina.

Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.


Viited

30.6.12

Vastamisi vaenuliku tulnukaga

Mul on selle pildi suhtes miski kummaline nõrkus... seletada ei oska, aga on...


Pildi autor on Ken Barr ja selle pealkiri peaks olema «Confrontation with Hostile Alien», vähemasti väitis seda ajakirja «Omni» 1980. aasta märtsinumber, kus see (ja teiste kunstnike taolised) illustreeris(id) Robert Sheckley mõtisklust «Star Seekers».

Tuleb tunnistada, et ma ei teagi, kas see pilt on tehtud konkreetset teose põhjal, või on Ken Barr lasknud oma fantaasial vabalt möllata. Jah, esiplaanil oleva mehe käisel paistev embleem peaks mul justkui mingi kellukese helisema panema, aga ei pane...


Viited

9.6.12

Ilmus Eesti esimene duubelulmekas

On ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat... või peaks ütlema raamatud, sest ühtede kaante vahel on tegelikult kahe autori jutukogud...


Nagu juuresolevalt kaanepildilt näha on tegu Gene Wolfe'i koguga «Doktor Surma saar» ja John Varley koguga «Barbiemõrvad» ning kokku annavadki need Eesti esimese duubelulmeka. Tekstid valis ja tõlkis ning saatesõnad kirjutas Arvi Nikkarev.

Duubelraamat on siis selline köide, kus on kaks esikaant ning kus on otsekui kaks raamatut selgapidi kokku köidetud. Ameerika ulmes on selline formaat vägagi tuntud, siinmail vast mitte. Kunagi tahtsid Veiko Belials ja Marek Simpson teha sellise ühise jutukogu, aga kirjastaja lõpetas tegevuse ja sinna see jäigi ning autorid tegid oma juttudele maotu raamloo ning neist tekstidest sai ühisromaan «Existerion» (1999). Kuigi Eestis on luuleduubleid varemgi avaldatud, on kirjastuse Skarabeus tehtud Gene Wolfe'i ja John Varley köide esimene taoline ulmeraamat.


Viited

28.5.12

Seitsmes tuumahiid

Käesolev blogipostitus on mõneti mõttetu, aga ilmselgelt vajalik. Jobutasin, mis ma jobutasin ning nüüd ma olengi seisus, kus ma kirjutan ulmeajakirja «Reaktor» aprillinumbrist hetkel, mil toimetus juba usinalt mainumbrit kokku paneb.



Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)


Viited

21.5.12

Terry Bisson «Dear Abbey»

Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...

Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.

Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.


Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.


Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.


Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.


Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...


Viited