Lühijutt ilmus esmakordselt Roald Dahli autorikogus «Someone Like You» (1953). Juttu on korduvalt ka taastrükitud ning kirjaniku üks hilisemaid valikkogusid on isegi selle jutu järgi pealkirja saanud.
Ma lugesin seda juttu teistkordselt alles eile, aga alles lugedes sain aru, et olen seda ka varem lugenud. Kõik oli ununenud! Kuna ma seda varasemalt kindlasti inglise keeles lugeda ei saanud, siis lugesin seda ilmselt hoopis vene keeles.
Vene keeles on seda juttu aga iseäranis rohkelt avaldatud: bibliograafiad väidavad, et suisa kolmteist korda!
Oma raamaturiiulitelt leidsin ma igatahes neli köidet, kus antud jutt sees. Kõikse vanem neist on ka kõige huvitavam: Rostislav Rõbkini koostatud antoloogia «Лучезарный Феникс: Зарубежные писатели о книге, чтении и библиофильстве. ХХ век» (1979). Eks antoloogia alapealkiri kui ka kõrvalolev kaanepilt anna üsna üheselt aimu, et mis raamatuga tegu.
Siis on mul veel iga-aastane geograafiaalmanahh «На суше и на море» (1987), millest allpool näha nii ümbrispaber kui ka selle all oleva kaane pilt. Sellest almanhhist pärinevad ka need kaks värvilist illustratsiooni, mille autoriks on J. Avakjan.
Ka on mul see tekst enam kui suvalises antoloogias «Заговор губернатора» (1991) ja selsamal aastal ilmunud esimeses Roald Dahli venekeelses autorikogus «Убийство Патрика Мэлони».
Sisu:
Jutul on kaks tegelast: kõrendist leidur ja rammus rahajõmm. Leiduri salaunelmaks on olla kirjanik, aga kahjuks pole ükski kõrendi enam kui poolest tuhandest jutust trükivalgust näinud – iga viimne kui tekst on toimetustest halastamatult tagasi saadetud. Leidurile pole selline asjade seis meeltmööda ja ta leiutab pealkirjas nimetatud masina.
Et küll masin kirjutab jutud (ja ka kõik muu), mis toimetuste filtrist läbi lähevad ja siis kui tootmine on korralikult käima saadud... siis võetakse ette kirjanikud ning pannakse nad mõõduka püsitasuga mittekirjutama ja nende nimede all avaldatakse kirjandusmasina loomingut.
Lisaks avaldamisele ja rahateenimisele on siis eesmärgiks ka kättemaks... ega asjata kanna üks arvukatest vene tõlgetest pealkirja «Месть злейшим врагам».
Seosed:
Roald Dahli jutte on sageli ja korduvalt ekraniseeritud, aga «The Great Automatic Grammatisator» pole sedasorti seoseid endale külge saanud.
Hinnang:
Jutul on ideed ja on ka vormi, aga siiski oli lugemiselamus kuidagi tuimavõitu. Ma ei saa öelda, et tekst oleks halb, aga hea pole see lugu kindlasti.
Ulmelugejana häirib mind ka kontseptsioon, et masina leiutaja on kindlasti eluvõõras veidrik. Ulmejutt ongi see tekst sedavõrd, et kuivõrd esinevad jutus suured ja veel suuremad arvutid. Samas võiks arvuti vabalt asendada võlukepiga ja ega jutus suurt midagi ei muutuks.
Lingid:
.jpg)
.jpg)
.jpg)
