Ulmeseosed

10.1.13

Svjatoslav Loginov «Конкурс»

Ulme võib olla vägagi päevakajaline, eriti kui kindel publik ja kindel raha mängus.

Ajakirja «Mir fantastiki» toimetus haistis ilmselt kindlat publikut, kui pani 2012. aasta detsembrinumbri algusjutuks Svjatoslav Loginovi laastu «Конкурс».

Sisu
Toimub konkurss parima kääbiku nimetusele ning Bilbo ja teised kuulsad karvajalad rabelevad kõvasti, et võistlust võita...

Seosed
Heietustega rahast ja publikust pidasin silmas, et antud ajakirjanumber on J. R. R. Tolkienist ja Kääbiku-filmist üsna tiine. Teema on nüüd kolm aastat õhus ning eks igaüks püüab kindla müügieduga pirukast osa saada.

Hinnang
Ma ei tea, et kas toimetus tellis Svjatoslav Loginovilt selle humoreski, või tundis autor ise, et ta tahab midagi sel teemal öelda või välja elada?

See laast saab minult väga nõrga kolme, kahest päästab vaid, et Loginov oskab ja formaalselt pole sellele tekstile midagi ette heita. Korraks lugeda kõlbab ning isegi väikese muige teenib...

Viited

7.1.13

Jerry Oltion «In the Moment»

Arukad inimesed võivad ju maailmalõpu hüsteeriat välja naerda, aga otsustavad massid. Arvan, et Jerry Oltion kirjutas jutu «In the Moment» just teatava kaine irvega, kuid ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» toimetaja pani selle 2013. aasta esimese numbri avalooks just lugevaid masse arvesse võttes.

Sisu
Koguneb hulk harrastusastronoome enam kui kümne miili kaugusele linnast, et vaadata Davise komeeti, sest on suur tõenäosus, et Kuust möödudes komeet laguneb ja selle tükid võivad Maal isegi elu lõpetada. Tõenäosus maailmalõpuks on küllaltki suur, aga astronoomidel on tore võimalus komeedi möödumist ja ehk ka lagunemist vaadata ning mis on üks maailmalõpp kõige selle kõrval.

Seosed
Jerry Oltion on ise harrastusastronoom ja teatavat tüüpi teleskoobi leiutaja. Ilmselt juhindus kunstnik David A. Hardy samuti sellest tõsisasjast, kui ta jutust ajakirjale kaanepildi tegi, sest teleskoop pildil on just see, mida inglise keeles nimetatakase «trackball».

Hinnang
Lugedes on kohe tunda, et autor teab, millest ta kirjutab ning autor kirjutab sellest ka hästi. Tegu on n-ö realistliku ulmega, kus ainus fantastiline moment on see komeet. Nagu öeldud, jutt on hästi kirjutatud ja jutt ka meeldis, aga teatav olukirjelduslikkus ei luba mul maksimumhinnet panna.

Viited

2.1.13

Tea Lall «21. detsember»

Kunagi oli ulmelistis arutlus, et milliseid kummalisi ulme alaliike veel olemas on ning keegi pakkus naljapärast välja, et olmeulme. Pidin siis üldsuse tuju rikkuma ja ütlema, et selline asi on tõesti olemas ja naljast on asi kaugel.

Termin «olmeulme» tuli mulle korduvalt meelde, kui lugesin Tea Lalli juttu «21. detsember».

Sisu
Jutu sisuks on ühe Jõgeva külje all elava pereema päevikukirjed maailma tabanud lõpust. Sellised olmelised ja pisut aruandelised, et küünlad ei kipuvad otsa saama jne.

Seosed
Eks jutu pealkiri annab kätte vihje, et millal see lõpp algab...

Hinnang
Jutu peamiseks miinuseks on vast, et kõik see on pisut kiretu ja alguses ka üsna igav... kuid kusagilt poole pealt oli juba päris põnev lugeda... et elasin kaasa ja tahtsin teada, et millega see lugu lõppeb.

Olen ka ise 2,5 ööpäeva elektri ja telefonita olnud ning tuleb tunnistada, et Tea Lalli jutu emotsioon oli just see õige... et vegeteerid ja pimedus sööb silmi. Jah, tekstis oli asju, mis ei olnud veenvad ja algus oli ka konarlik – sellest siis neli. Samas, kui palju üldse on neid eesti ulmejutte, mis on Perekooli foorumis oma lõnga saanud?

Viited

1.1.13

Tiit Tarlap «Roheliste lippude reservaat»

Tiit Tarlapist kirjutades on kombeks alustada sellest, et Sindis elav autor pole just õnneliku loojasaatusega, et tegu on hilise debüteerijaga, kes kirjutab oma romaane sahtlisse.

Olen ka ise niimoodi kirjutanud ja eks selleks on põhjust olnud. Praegu see enam nii pole ja võib vist väita, et Tarlapi kirjastamisel on jää liikuma hakanud.

Sisu
Romaan «Roheliste lippude reservaat» pajatab loo inspektor Vegard Doyle'st, kes peab minema ühele kaugele kolooniaplaneedile uurima võimaliku narkokaubanduse juhtumit. Ülesanne on kummaline ja läheb iga päevaga aina kummalisemaks. Üsna kähku saab lugejale ja pisut hiljem ka peategelasele selgeks, et ega inspektor Doyle'ilt mingit tulemust ei oodata ning inspektorit ennastki vist taga ei nutetaks...

Seosed
Raamatus leiavad mainimist nii Burbahan kui ka Montlar, mis teeks romaani justkui mõlema sarja osaks... samas, parem oleks, kui neid nimesid poleks mainitud – kuidagi kunstlikud on need seosed.

Hinnang
Romaanil «Roheliste lippude reservaat» on palju puudujääke ja vähe voorusi ning ma nimetaksin seda üsna kõhklematult Tiit Tarlapi kõige viletsamaks romaaniks. (Olen küll kuulnud risti vastupidiseid arvamisi, aga siinses kirjatükis on ainult üks tõde – minu oma!)

Alustaksin kriitikaga algusest ehk siis esimesest peatükist. Seda peatükki poleks vaja olnud, kõik selles öeldu korratakse teises peatükis vähemate sõnadega üle. Esimeses peatükis saab lugeja teada vaid seda, kui kõva mees on Vegard Doyle. Autor kuulutab Vegard Doyle'i suu läbi, kuidas ta on igatpidi üle hierarhilisest ning kombeid ja traditsioone pimesi kummardavast maailmast. Kui aga süveneda neisse jõulistesse ja pealetükkivatesse avaldustesse, siis tundub, et Vegard Doyle'i ärritab eelkõige see, et ta peab lipsu kandma, viisakalt käituma ning ei tohi napsusena tööle ilmuda.

Tuleb tunnistada, et omajagu anarhisti on peidus ka minus ning mulle meeldib sotsiaalse ja poliitilise kallakuga ilukirjandus või üldse kirjandus, kus on mõtteid ja seisukohti. Tarlap teeb aga Vegard Doyle'i suu läbi seda, mida minu arust ükski maitse ja mõõdutundega autor teha ei tohiks. Ta lihtsalt kuulutab peategelase suu läbi pikalt ja tüütult oma seisukohti, mis seeläbi muutuvad vastikuks vingumiseks.

Ka ei tahtnud see romaan kohe üldse käima minna – tagantjärele targana ütleksin, et 300 lehekülje asemel võinuks raamat olla kolmandiku võrra õhem ning ikka oleks veel palju olnud. Ei saa ju pidada heaks põnevuslugu, kus midagi ei toimu ja seda mittetoimumist on pealegi igav lugeda. Jah, lõpu poole läks huvitavaks ja isegi põnevaks, kuid kokkuvõttes ei olnud midagi erilist.

Tunnistan, et mõneti meenutas see romaan mulle Tarlapi üht esimest, aga «Kurjuse tund» seljatab sellises võrdluses hilisema romaani armutult. Väga-väga nõrk kolm!

Viited

31.12.12

Kristjan Sander «Õhtu rannal»

Mu õde rääkis mulle kunagi, mingist ägedast loetud jutust ja Ulmekirjanduse BAASi abil tuvastasin ma, et see pidi seesama jutt olema...

Sisu
Loo sisu on intrigeeriv ja samas lihtne: mingid tegelased on paaneelmaja katusel lõksus, sest on toimunud mingi katastroof ja veetase on kõvasti tõusnud. Sügav vesi loksub ka ümber sellesama paneelmaja.

Autor annab küll mõista, et kusagil mägedes võibolla läheb elu vanamoodi edasi, aga mitte lauskmaal ja rannikualadel. Mis juhtus, see saab jutu kulgedes küll pisitasa selgemaks, aga täit tõde me teada ei saa, sest seda ei tea ka jutu tegelased. Lugeja saab aga meeleoluka pildi tegelaste ellujäämispüüdlustest ja sellega seonduvatest mitte eriti humaansetest seikadest.

Seosed
Kuna mul tükk aega almanahhi «Täheaeg» seda köidet polnud, siis sain ma juttu lugeda alles nüüd, kui see ilmus Kristjan Sanderi autorikogus.

Hinnang
Nagu juba mainitud, on tekst meeleolukas... ka on seda lugedes tunda, et autor on küps kirjanik, kes valdab sõna ja süžeekerimisoskust enam kui vabalt. Kuni jutu lõpuni olin ma veendunud, et siit tuleb maksimumhinne, aga tuleb hoopis väga nõrk neli, sest lõpp on pettumus. Õigem oleks vast öelda, et lõpu puudumine valmistab suure pettumuse. Jah, mõistusega saan ma aru, et ka nii võib, aga emotsionaalselt pole ma pakutuga rahul, sest autor läks taaskord kergema vastupanu teed. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt olen napimate kirjanduslike vormide austaja...

Viited

30.12.12

Maria Galina «Сержант Ее Величества»

Vaatasin taaskord selle uue Holmesi-sarja kordusi ning millegipärast sattus näppu Maria Galina jutt Tema Majesteedi seersandist.

Sisu
Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.

Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!

Seosed
«Сержант Ее Величества» ilmus esmakordselt müstilise ulme antoloogias «Новые легенды - 2» (2005) ning hiljem on see leidnud taastrükkimist autorikogudes «Берег ночью» (2007) ja «Красные волки, красные гуси» (2010).

Jutu peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.

Hinnang
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.

Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!

Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?

Viited

10.12.12

Kristjan Sander «Kolmevalitsus»

Käesolev tekst peaks andma märku, et ma olen alustanud Kristjan Sanderi jutukogu «Õhtu rannal» lugemise ja arvustamisega.

Sisu
On maailm, kus inimkonna üldiseks hüvanguks on igast isikust kolm saanud... et kuidagi optimaalsem ja jätkusuutlikum...

Seosed
Pealkiri «Kolmevalitsus» annab üsna hästi edasi jutu mõtet, kuid miskipärast kahtlustan ma selles ka teatavat torget nende n-ö toredate inimeste suunal, kes ikka ja mõnuga seletavad, kuidas nende kõige kohutavam lugemiselamus oli miski hiinlase romaan «Kolmevalitsus».

Hinnang
Jutt on hea ja mulle meeldis... kohe päris lõpuni meeldis, aga lõpus endas ma pisut pettusin. Autor mõtles välja intrigeeriva (ja üsna originaalse) maailma, käivitas ka sündmused ja siis üsna kohe ka lõpetas. Lõpp ei ole ju otseselt halb, aga eelnevat arvesse võttes mannetu. Otsekui ei oleks osanud autor enam midagi edasi teha ja siis sõlmis kiirelt ja üsna banaalselt otsad kokku. Sellest siis neli.

Viited