KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



1.1.13

Tiit Tarlap «Roheliste lippude reservaat»

Tiit Tarlapist kirjutades on kombeks alustada sellest, et Sindis elav autor pole just õnneliku loojasaatusega, et tegu on hilise debüteerijaga, kes kirjutab oma romaane sahtlisse.

Olen ka ise niimoodi kirjutanud ja eks selleks on põhjust olnud. Praegu see enam nii pole ja võib vist väita, et Tarlapi kirjastamisel on jää liikuma hakanud.


Sisu
Romaan «Roheliste lippude reservaat» pajatab loo inspektor Vegard Doyle'st, kes peab minema ühele kaugele kolooniaplaneedile uurima võimaliku narkokaubanduse juhtumit. Ülesanne on kummaline ja läheb iga päevaga aina kummalisemaks. Üsna kähku saab lugejale ja pisut hiljem ka peategelasele selgeks, et ega inspektor Doyle'ilt mingit tulemust ei oodata ning inspektorit ennastki vist taga ei nutetaks...


Seosed
Raamatus leiavad mainimist nii Burbahan kui ka Montlar, mis teeks romaani justkui mõlema sarja osaks... samas, parem oleks, kui neid nimesid poleks mainitud – kuidagi kunstlikud on need seosed.


Hinnang
Romaanil «Roheliste lippude reservaat» on palju puudujääke ja vähe voorusi ning ma nimetaksin seda üsna kõhklematult Tiit Tarlapi kõige viletsamaks romaaniks. (Olen küll kuulnud risti vastupidiseid arvamisi, aga siinses kirjatükis on ainult üks tõde – minu oma!)

Alustaksin kriitikaga algusest ehk siis esimesest peatükist. Seda peatükki poleks vaja olnud, kõik selles öeldu korratakse teises peatükis vähemate sõnadega üle. Esimeses peatükis saab lugeja teada vaid seda, kui kõva mees on Vegard Doyle. Autor kuulutab Vegard Doyle'i suu läbi, kuidas ta on igatpidi üle hierarhilisest ning kombeid ja traditsioone pimesi kummardavast maailmast. Kui aga süveneda neisse jõulistesse ja pealetükkivatesse avaldustesse, siis tundub, et Vegard Doyle'i ärritab eelkõige see, et ta peab lipsu kandma, viisakalt käituma ning ei tohi napsusena tööle ilmuda.

Tuleb tunnistada, et omajagu anarhisti on peidus ka minus ning mulle meeldib sotsiaalse ja poliitilise kallakuga ilukirjandus või üldse kirjandus, kus on mõtteid ja seisukohti. Tarlap teeb aga Vegard Doyle'i suu läbi seda, mida minu arust ükski maitse ja mõõdutundega autor teha ei tohiks. Ta lihtsalt kuulutab peategelase suu läbi pikalt ja tüütult oma seisukohti, mis seeläbi muutuvad vastikuks vingumiseks.

Ka ei tahtnud see romaan kohe üldse käima minna – tagantjärele targana ütleksin, et 300 lehekülje asemel võinuks raamat olla kolmandiku võrra õhem ning ikka oleks veel palju olnud. Ei saa ju pidada heaks põnevuslugu, kus midagi ei toimu ja seda mittetoimumist on pealegi igav lugeda. Jah, lõpu poole läks huvitavaks ja isegi põnevaks, kuid kokkuvõttes ei olnud midagi erilist.

Tunnistan, et mõneti meenutas see romaan mulle Tarlapi üht esimest, aga «Kurjuse tund» seljatab sellises võrdluses hilisema romaani armutult. Väga-väga nõrk kolm!


Viited

No comments: