Tavainimestel on kõiksugu rumalaid arusaamu sellest, kuidas kirjanikud kogu aeg elust maha kirjutavad. Huvitav, kuidas ulmekirjanikud seda tegema peaks?
Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.
Sisu
Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.
Seosed
Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.
Hinnang
Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
12.11.11
5.11.11
Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»
Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.
Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.
Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.
Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.
Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.
Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.
Viited
Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.
Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.
Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.
Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.
Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.
Viited
1.11.11
Tüütud telesarjad
Käesoleva postituse põhjuseks on tahtmine seletada. Seletada endale ja teistele, et miks ma mingeid telesarju otsekui vastumeelselt vaatan.
Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.
Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.
Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.
Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!
Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?
Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...
Viited
Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.
Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.
Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.
Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!
Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?
Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...
Viited
28.10.11
Käivitus «Reaktor»
Algasid mu õhtu-öised arvutitunnid ning otsekui vastu tahtmist tuleb mul ka katkestada pikem blogimispaus, sest täna ilmus avalikkuse ette uue kodumaise ulmeajakirja esimene number.
Eks pildilt ole näha, et ajakirja nimeks on «Reaktor» ning allpool on ka viide wõrguajakirjale endale. Materjalide hulk on üsna kobe: on jutte, on artikleid ning isegi illustratsioonid on. Arenemisruumi on kõvasti, aga juba võib öelda, et esimene vasikas pole aia taha läinud...
Viited
Eks pildilt ole näha, et ajakirja nimeks on «Reaktor» ning allpool on ka viide wõrguajakirjale endale. Materjalide hulk on üsna kobe: on jutte, on artikleid ning isegi illustratsioonid on. Arenemisruumi on kõvasti, aga juba võib öelda, et esimene vasikas pole aia taha läinud...
Viited
29.9.11
E. Michael Blake «Science Fiction for Telepaths»
Raamatut, mille pealkirjaks «100 Great Science Fiction Short Short Stories», on soovitav endal kodus omada või siis pikaks ajaks laenuks küsida, sest sadat ulmelaastu järjest lugeda ei suuda ka kõige rajum ulmejuttude austaja.
Noh, et kui neid anekdootlike, sageli suisa paarirealisi tekste järjest lugeda, siis üsna pea võib tekkida räme tüdimus. Pealegi, mida napim vorm, seda lihtsam on autoril komistada... ja ka komistatakse...
E. Michael Blake'i tekst «Science Fiction for Telepaths» ilmus 1978. aastal esmakordselt just selles kogumikus ning loo pikkuseks on kõigest üks lause.
Sisu
Ah, tead küll, mida ma mõtlen.
Seosed
Veerand sajandi jooksul kümme lühilugu avaldanud juhuautori anekdootlik laast ei tohiks ju eriti tõlgitav tekst olla, aga kuna antoloogia on ilmunud tervikuna jaapani ja osaliselt itaalia keeles, siis neis keeltes on see ka kättesaadav.
Suisa kahes trükis on see jutuke ilmunud aga tšehhi keeles: kõigepealt fännide tõlgitud ja kirjastatud vihikus «Lety zakázanou rychlostí 2: Antologie zahraniční science fiction» (1986) ning samal aastal ka ametlikus kirjandusajakirjas «Zápisník».
Hinnang
Aga mis siin ikka pikalt seletada – juttu ju lugesite ja hinnet näete samuti...
Viited
Noh, et kui neid anekdootlike, sageli suisa paarirealisi tekste järjest lugeda, siis üsna pea võib tekkida räme tüdimus. Pealegi, mida napim vorm, seda lihtsam on autoril komistada... ja ka komistatakse...
E. Michael Blake'i tekst «Science Fiction for Telepaths» ilmus 1978. aastal esmakordselt just selles kogumikus ning loo pikkuseks on kõigest üks lause.
Sisu
Ah, tead küll, mida ma mõtlen.
Seosed
Veerand sajandi jooksul kümme lühilugu avaldanud juhuautori anekdootlik laast ei tohiks ju eriti tõlgitav tekst olla, aga kuna antoloogia on ilmunud tervikuna jaapani ja osaliselt itaalia keeles, siis neis keeltes on see ka kättesaadav.
Suisa kahes trükis on see jutuke ilmunud aga tšehhi keeles: kõigepealt fännide tõlgitud ja kirjastatud vihikus «Lety zakázanou rychlostí 2: Antologie zahraniční science fiction» (1986) ning samal aastal ka ametlikus kirjandusajakirjas «Zápisník».
Hinnang
Aga mis siin ikka pikalt seletada – juttu ju lugesite ja hinnet näete samuti...
Viited
4.9.11
«Space Oddity» kui lasteraamat
Teinekord satub mu Facebooki seinale päris ootamatut kraami – näiteks uudisnupp (viide allpool) sellest, et David Bowie üliolulisest ja -kuulsast laulust «Space Oddity» on tehtud piltidega lasteraamat.
Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.
Viited
Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.
Viited
1.9.11
Ilmus «Euromant»
Kamraad Metsavana sellest küll juba kirjutas, kuid ega meie blogide lugejad nüüd 100% kah ei kattu...
Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.
Viited
Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)











