Robert J. Sawyeri jutul «Shed Skin» on huvitav avaldamislugu.
Esmatrükis ilmus see raamatus «The Bakka Anthology» (2002), mille koostas Kristen Pederson Chew ja avaldas Kanada raamatupood Bakka. Antoloogia koondas üheksa juttu, autoriteks siis erinevatel aegadel selles poes töötanud ulmekirjanikud. Olgu, paari autori kohta võib sõna «kirjanik» esialgu vaid mööndustega kasutada. Antoloogia trükiarvuks oli 400 eksemplari ning et raamat veel haruldasemaks saaks, siis signeerisid ka kõik osalised kõik eksemplarid.
Laiemale publikule sai jutt «Shed Skin» kättesaadavaks alles 2004. aastal, mil see ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» jaanuari-veebruari topeltnumbris ning ajakirja «Analog» lugejad kuulutasid küsitlusel selle parimaks ajakirjas 2004. aastal ilmunud lühijutuks. Jutt kandideeris 2005. aastal ka Hugo-auhinnale, aga ei võitnud.
Aasta parimate lugude antoloogiates juttu taastrükitud pole, küll aga ilmus see autori värskes kogus «Identity Theft and Other Stories» (2008).
Sisu:
Tulevikus on õpitud teadvust kopeerima ja seda tehiskehasse ümber laadima. Teisisõnu on saavutatud surematus. Esialgu on see kättesaadav vaid üsna rikastele inimestele.
Jutu peategelase George Rathburni suguvõsas oli kalduvusi südameriketele ning nõnda kopeeriski George Rathburn 45-aastaselt oma teadvuse tehiskehasse ning pärandas tehiskehale oma nime ja varanduse. Tehiskeha lubas endise lihakeha eest surmani hoolt kanda ning nõnda veedabki GR-7 oma «vanaduspäevi» Paradiisiorus.
Vanadel kehadel pole enam õigust oma endisele nimele ning seetõttu on neil nimede asemel initsiaalid (pluss number, kui selliste initsiaalide kandjaid on rohkem).
Paradiisioru-nimelisest kõrgtehnoloogilisest vandekodust endised kehad aga lahkuda ei tohi. Enam veel, nad ei tohi mingil viisil suhelda oma teadvust kandva praeguse kehaga. Ühiskonna jaoks pole endisi kehasid lihtsalt olemas – nad on nagu mao äraheidetud nahk.
(Endine) George Rathburn pole aga GR-7-ks olemisega rahul ning püüab kehtivat olukorda muuta. Paradiisioru teenistujad ja kaaselanikud püüavad talle küll selgeks teha, et ise ta ju selle kõik organiseeris. Kuid mees vastab, et nüüd näeb ta asju hoopis teise nurga alt.
Paradiisiorus veedab omi vanaduspäevi ka kuulsa juristi Darius Allan Thompsoni teadvuse endine kandja, kes nüüd on tuntud kui DAT. GR-7 asub eksjuristiga konsulteerima ning pikapeale tundub talle, et ta leidiski oma olukorrast väljapääsu...
Seosed:Robert J. Sawyer avaldas 2005. aastal romaani «Mindscan», mis algselt pidi olema jutu «Shed Skin» laiendatud variant. Töö käigus, aga muutus kõik sedavõrd, et romaani ja juttu seob vaid sarnane teadvuse kopeerimise ja uude kehasse ülekandmise tehnoloogia.
Hinnang:Eks ka seda juttu lugedes saab kähku selgeks, et eriline stiilimeister Robert J. Sawyer pole. Idee on ju hea ning situatsioon on samuti hästi konstrueeritud... aga rõhk on just sõnal «konstrueeritud». Neli tulebki selle eest, et tekst jättis sellise püüdliku käsitöö mulje.
Kui aga jätta kõrvale teatav konstrueeritus ja banaalsus, siis on tegu täitsa meeldiva tekstiga. Selline mõtlemapanev pildike tulevikust.
Ilmselt just jutu sisu põhjustas ka tõlked vene, jaapani ja tšehhi keelde. Kõrval ongi vastavate ajakirjanumbrite kaanepildid.
Sealjuures võib tšehhide ajakirja «Ikarie» 2006. aasta septembrinumbrit pidada mingit moodi suisa Robert J. Sawyeri erinumbriks – lisaks jutu «Shed Skin» tõlkele ilmus seal ka jutt «Ineluctable» (2002). Tšehhi keeles siis vastavalt «Svlečená kůže» ja «Nevyhnutelnost».
Lingid:
Leidsin selle pildi kunagi suvel. Siis mõtlesin, et kui jõulud närvidele käima hakkavad, et siis panen blogisse...
Jutu «Spells for Halloween: An Acrostic» esmailmumiskohaks oli ajaleht «Charlotte Observer», kus see siis 2004. aasta oktoobri teises pooles üheksaosalise järjeloona ilmus.
Kuigi viimane lõik on «Necronomiconist», ei tee see (vähemasti minu jaoks) tekstist veel Cthulhu sarja osa.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Robert J. Sawyeri jutul «Shed Skin» on huvitav avaldamislugu.
Esmatrükis ilmus see raamatus «The Bakka Anthology» (2002), mille koostas Kristen Pederson Chew ja avaldas Kanada raamatupood Bakka. Antoloogia koondas üheksa juttu, autoriteks siis erinevatel aegadel selles poes töötanud ulmekirjanikud. Olgu, paari autori kohta võib sõna «kirjanik» esialgu vaid mööndustega kasutada. Antoloogia trükiarvuks oli 400 eksemplari ning et raamat veel haruldasemaks saaks, siis signeerisid ka kõik osalised kõik eksemplarid.
Laiemale publikule sai jutt «Shed Skin» kättesaadavaks alles 2004. aastal, mil see ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» jaanuari-veebruari topeltnumbris ning ajakirja «Analog» lugejad kuulutasid küsitlusel selle parimaks ajakirjas 2004. aastal ilmunud lühijutuks. Jutt kandideeris 2005. aastal ka Hugo-auhinnale, aga ei võitnud.
Tulevikus on õpitud teadvust kopeerima ja seda tehiskehasse ümber laadima. Teisisõnu on saavutatud surematus. Esialgu on see kättesaadav vaid üsna rikastele inimestele.
Paradiisioru-nimelisest kõrgtehnoloogilisest vandekodust endised kehad aga lahkuda ei tohi. Enam veel, nad ei tohi mingil viisil suhelda oma teadvust kandva praeguse kehaga. Ühiskonna jaoks pole endisi kehasid lihtsalt olemas – nad on nagu mao äraheidetud nahk.
Seosed:
Kui aga jätta kõrvale teatav konstrueeritus ja banaalsus, siis on tegu täitsa meeldiva tekstiga. Selline mõtlemapanev pildike tulevikust.
Telesari «Иное» (2007) näikse rohkem tegelevat n-ö pehme temaatikaga: armastus, õnn, vedamine jne. Vähemasti jätavad sellise mulje sarja esimesed osad...
Anžela on noor neiu, kel katastroofiliselt ei vea. Jah, just nõnda, et Anžela läheb suisa ennustajamoori juurde abi otsima. Ennustajamoor annabki nõu, et Anžela peab enda halva õnne koorma kellegi teise kaela sokutama... räägib veel midagi seitsmest mehest...
Eks alguses näidataksegi, et kuidas Anželal üldse ei vea, et kui midagi juhtuma peab, siis ka juhtub. Tütarlaps kaotab järjepidevalt töökohti, poissõbradega läheb ka pidevalt nihu. Kuniks Anžela kohtub Kostjaga. Konstantin oleks siis otsekui teine äärmus: mehel veab roppumoodi!
Kostja muidugi omi saavutusi vaid n-ö vedamise arvele ei pane ning püüab ka Anželat veenda, et sellist asja nagu «halb õnn» pole olemas. Noormeest ei veena ümber ka tema endaga juhtuma hakkavad õnnetused...
«Чет-нечет» on DVD-l telesarja «Иное» kolmas osa... teles olid osad vist teistsuguses järjekorras..?
Ja kõige selle valguses saab Anžela ja Kostja õnnelik üksteiseleidmine hoopis teistsuguse ja märksa ähvardavama varjundi.
Olin sellest filmist väga palju head ja suisa ülivõrdes arvamusi kuulnud. Vaatamiskogemus aga...
Film on lahendatud n-ö tõsielulises võtmes. Et on miski tibi, kes juhib telesaadet «neile, kes ei maga». Sedakorda on tibi ja kaameramees tuletõrjedepoos, kus neil on plaanis ühe autoga kaasa sõita. Väljakutse tulebki, aga mitte tulekahjule...
Tuletõrjujad ja võttegrupp jõuavad ühte linnasüdame vanaaegsesse majja. Politsei on ka kohal, majaelanikud on aga fuajeesse kogunenud. Majaelanikud kutsusid politsei, sest ülakorruse mutikese korterist kostus karjeid... politsei kutsus tuletõrjujad appi ust lõhkuma.
Viiakse haavatud politseinik trepist alla, aga maja välisuksest enam välja ei saa. Maja on ümber piiratud ning kõigil majas olevatel inimestel keelatakse väljumine. Fuajeesse kogunenud majaelanikud hakkavad vaikselt paanikasse minema. Õige pea visatakse ülevalt alla ka mutikest valvama jäetud tuletõrjuja. Kas mutike..?
Edasi läheb film üha hoogsamas tempos, eriti kui pidada silmas tegelaste veristumise tempot. Kisa ja kriiskamist pole samuti vähem.
Nende ameeriklaste jaoks, kes ei oska võõrfilme vaadata ja subtiitreid lugeda, on tehtud remake «Quarantine» (2008).
Tegelikult oli mul kogu film mõte, et üle kahe siit küll ei venita. Hinde kergitas kolmele filmi lõpuosa... pean silmas seda katusekorteris toimuvat. See oli tõesti hea... sedavõrd hea, et ei häirinud enam see tõsielu TV vormgi.
Sisu:
Jutt algab järjekordse draakoni leidmisega, aga seekord on Barrow ühe eriti vinge ja eriti hästi säilinud draakoni leidnud. Barrow kaevab üksi, siis leiab ostja ja palkab abilised. Kahjuks pole antud ostja ainus huviline osapool...
Jutu esmatrükk ilmus 2004. aasta 1. detsembril wõrguajakirjas «Sci Fiction»... kuna aga antud wõrgukiri on omapead jäetud, siis pani autor selle ka oma kodulehele ning allpool on lingid mõlemale.