Ulmeseosed: 2009/01

30.1.09

Silent Hill (2006)

Nägin selle filmi tutvustust kunagi miskis filmisaates ning tutvustus jättis vägagi sümpaatse mulje. Aga filmi näha ei õnnestunud! Üks põhjusi muidugi see, et provintsis elades on kino kättesaamatu luksus. Miskipärast ei sattunud ka ühtegi DVD-d näppu ja nõnda ma aja jooksul selle filmi ka unustasin. Kuniks käesoleva aasta algul mulle ootamatult ühes poes DVD näppu jäi...

Sisu:

On perekond: mees, naine ja lapsendatud tütar. Tütrega on probleeme, sest tüdrukutirts näeb nägemusi ja kipub ka nende mõju all unes kõndima.

Ema tahab oma (kasu)tütart aidata ning otsustab tütrega koos sõita Silent Hilli, sest just seda nime tüdruk unes räägib.

Silent Hill oli kunagi kaevanduslinn, aga nüüdseks on sellest saanud unustatud inimtühi kummituslinn.

Kuna pereisa oli selline muretu mees, siis naine talle reisist ei räägi... pereisa aga avastab, et naine on arvutist otsinud infot Ameerika kummituslinnade kohta ning blokeerib seepeale naise krediitkaardi ning tormab naisele ja tütrele järele.

Naine jõuabki Silent Hilli, aga ajab linna piiril justkui ühe tüdruku alla. Kui naine teadvusele tuleb, pole mingit märki ei «allaaetud» tüdrukust, kui ka ta oma kasutütrest. Naine otsustab minna linna oma tütart otsima.

Algab tontlik teekond oma tütre otsinguil ja ka linna mõistatuse lahendamine.

Vahepeal on samasse kanti jõudnud ka pereisa, keda kohalik politsei püüab veenda selles, et naine on autoga jõkke sõitnud ning ka selles, et miskipärast on kadunud ka üks motopolitseinik. Pereisale tundub see jutt kuidagi imelik.

Tegelikult on ka naispolitseinik Silent Hillis ning eks tema ja pereema teed ristuvad veel korduvalt...

Seosed:

Film põhineb samanimelisel Jaapani konsoolimängude sarjal. Filmile plaanitakse ka järge, kuid juba on kindel, et käsikirja autor Roger Avary enam kaasa ei löö ning suure küsimärgi all on ka lavastaja Christophe Gansi osavõtt.

Hinnang:
Ma ei ole ühtegi neist mängudest mänginud ning seetõttu hindan ma vaid filmi ennast.

Film on vägev ning lööb eelkõige visuaaliaga. Aga mitte ainult. Vägagi lummav on näiteks see mängulaadne ülesehitus, et tuleb käia ringi ja vihjeid koguda, et vahepeal saad edasi ja siis tuleb mõni tagasilöök, et tuleb kedagi ohverdada jne.

Filmi vaadates on tunda, et tegijad olid täiega asja kallal ning seetõttu mõjuvad ka mõned vaieldavad kohad enam kui veenvalt ning kui veenvusest hakkab puudu jääma, siis sõidab visuaalia teerull vaataja mürinal põrmuks.

Eraldi kiidusõnad näitlejatele, eriti abielupaari mänginud Sean Beanile ja Radha Mitchellile ning naisvõmmi mänginud Laurie Holdenile. Ja muidugi Akira Yamaoka muusika!

Lingid:

28.1.09

William Sanders «Sitka»

William Sanders on ilmselt tuntuim indiaanlasest ulmekirjanik. Meeldiv on, et mees kirjutab enamjaolt üsna üldistel teemadel, aga samas on ta tekstides enam kui sageli ka teatav indiaanijõnks sees. Ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta aprilli ja mai ühisnumbris ilmunud «Sitka» on samuti sedasorti tekst.

Sisu:
Jutu tegevusaeg ja -koht on konkreetsed: 1898. aasta ja Alaska, täpsemalt Sitka saar. Maailm aga sedavõrd konkreetne pole. Alaska kuulub endiselt Venemaale ja Ameerika on konföderatsioon.

Põhiliselt koosneb jutt Lenini ja Jack Londoni vestlusest ühel pöördelisel õhtul. Lenin on saadetud Alaskale asumisele, kus ta kohtub rahatu ja kibestunud Jack Londoniga, kelle ta palkab õhkima sakslaste sõjalaevastiku uhkust Brandenburgi.

Lenini plaan on lihtne: passiivsest pedest Saksa keiser sellist häbi ei talu ning alustab oma mehelikkuse tõestuseks Venemaaga sõda. Kogu seda afääri rahastavad aga jaapanlased, kes loodavad Saksa-Vene sõja käigus Siberile n-ö käpa peale panna.

Lenini ja Jack Londoniga ühinevad ka kolm umbkeelset indiaanilitsi, kes tegelikult on aegruumirändurid tulevikust (ja ilmselt ka paralleelmaailmast).

Indiaanilibudeks maskeerunud vaatlejad joovad hoolega Lenini ostetud viina, salvestavad meeste vestlust ning kommenteerivad ka toimuvat.

Seosed:
Kui jätta kõrvale Lenin ja Jack London, siis muid seoseid pole ning tegu on täiesti omaette seisva tekstiga.

Hinnang:

Tegu on asjaliku alternatiivajaloolise jutuga, mille muudab nauditavaks pisut väärakas huumor. Ka tuleb kiita William Sandersi kodutööd – pean silmas Lenini r-i põristamist ja Jack Londoni rassismi ja muid sääraseid detaile.

Ütleks, et lugemisprotsessi käigus nautisin ma seda juttu ikka täiega, ajuti isegi unustasin, et teksti on kirjutanud Ameerika punanahk.

Aga miks siis neli? Vaat, lugemisjärgselt mõeldes leidsin, et kui jätta kõrvale lahe pajatus, jabur maailm ja julm puänt, et muud justkui polnudki, et kuidagi tühi on see jutt.

Seetõttu tekitab ka hämmingut jutu ilmumine antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005) ja valikantoloogias «Futures Past» (2006). Minuarust nii hea see jutt nüüd ka polnud. Samas oleks mul juba aeg lõpetada imestamine Gardner Dozois antoloogiate koostamispõhimõtete üle, sest on ilmselge, et arusaam heast ulmest on meil enamjaolt üsna erinev.

Lisaks valikantoloogiatele on jutt ilmunud ka William Sandersi autorikogudes «Is It Now Yet?» (2005) ja «East of the Sun and West of Fort Smith» (2008).

Lingid:

27.1.09

Laurent McAllister «Kapuzine and the Wolf: A Hortatory Tale»

Laurent McAllister on pseudonüüm, mida kasutavad Kanada ulmekirjanikud Yves Meynard ja Jean-Louis Trudel oma ühisloomingu signeerimiseks. Mehed kirjutavad põhiliselt prantsuse keeles, kuid esineb ka inglise keeles tehtud tekste. Antoloogias «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) ilmunud jutt «Kapuzine and the Wolf: A Hortatory Tale» on just selline.

Sisu:

Tegevuspaigaks on maailm, kus võimu on haaranud nn aednikud ning mille tulemusena toimub linnade sunduslik haljastamine ja ökostamine. Loomulikult on olemas ka vastupanuliikumine (nn puuraidurid), mis seisab tehnoloogilise maailma väärtuste eest.

Kapuzine on siis see väike tüdruk, kelle vanem õde on seotud vastupanuliikumise ja iseäranis ühe puuraiduriga. Õde palub Kapuzine'il viia linna korvitäis lõhkeainet, sest Kapuzine on just sellises eas, et teda ilmselt ei kahtlustata.

Jutt ongi Kapuzine'i ohtuderohke teekonna ja selle tagajärgede kirjeldus.

Seosed:
Ilmselge, et «Kapuzine and the Wolf» on Punamütsikese-loo postapokalüptiline töötlus.

Hinnang:
Antud teksti puhul on kõikse meeldivam, et autor(id) pole tuntud muinasjuttu lihtsalt tulevikku üle kandnud... nad on kogu seda maailma mõnusalt detailiseerinud ja samas ka miskieid jõnkse lisanud. Noh, et lugeja kohtab jutus hunte (ja kõikvõimalikke muid loomi/linde) ning lugeja alguses võtabki seda sõna-sõnalt, aga siis kui kirjeldatakse loomaaiast lahtilastud loomi, siis saab selgeks, et on loomad ja on «loomad». Viimatimainitud on ilmselt mingid geneetiliselt muundatud posthuman'id.

Teine meeldiv asjaolu on, et lihtsalt ja sirgjooneliselt alanud tekst muutub loo arenedes üha riukalikumaks. Ei, mitte naljalooks, pigem siiski postmodernseks seoste ja allusioonide puntraks... aga õnneks loogiliseks puntraks, mille lahtiharutamine on sulaselge nauding.

Tuleb kiita ka küünilisi detaile ja kirjeldusi ning mõnitavat lõppu.

Lingid:

25.1.09

Chris Beckett «Greenland»

Ajakirja «Interzone» 2008. aasta oktoobrinumber (ehk nr 218) oli Chris Becketti erinumber, sisaldades autorilt kolm juttu ning pika ja põhjaliku intervjuu. Alustasin lugemist jutust «Greenland», sest see oli ainus tekst, mis mõnda sarja ei kuulu.

Sisu

Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, mil vohab energiakriis ja üleilmne soojenemine. Vihjetena antakse mõista, et ekvaatoori ümbrus on eluks täiesti kõlbmatu ning et ka maailmamere tase on tõusnud. Otsesõnu öeldakse, et Vietnami ja Hispaaniat enam pole, et Thamesi ümbrus on üks troopiline soo, et Briti politsei sõidab ringi pedaalautodega jne.

Jutu peategelane on miski immigrant endisest Hispaaniast, kes elab nüüd Briti saartel ja kelle haleda pajatusena jutt ka esitatakse. Tüüp töötab miski koristajana, tal on naine ja madalakvaliteediliste rasedusvastaste vahendite tõttu haigena sündinud laps.

Immigrant kaotab töö ning talle tehakse pakkumine, et saab suure summa raha ning naisele ja lapsele ka viisad Gröönimaale. Tegu on miskite kosmoseteemaliste uuringutega ning kuna nende uuringute käigus toimub teatav keha dubleerimise protsess, siis on need uuringud ebaseaduslikud.

Seosed

On väidetud, et tekst on seotud jutuga «Karel's Prayer» (2006), aga neid väiteid ei kinnita autor, ega ka jutu tekst.

Hinnang
Jutus on häid kirjeldusi ja huvitavaid ideid, aga jutt ise on selline hüplik ja sentimentaalne pajatus ning mulle ka tundub, et autor püüab liialt ühte väravasse mängida. Noh, et küll need Vanad Britid on ikka nõmedad, et kuidas nad immigrantidesse suhtuvad ning kuidas nad rannajoone on mineerinud ja automaatkuulipildujaid täis pannud. Mingil hetkel tunnistab ju hispaanlasest immigrant ka ise, et ega Hispaania omal ajal Põhja-Aafrika põgenikega teisiti käitunud. Kuid see on vaid ühekordne selgushetk...

Chris Beckett ise on ju eelkõige sotsiaaltöötaja ning alles siis veel ka (hobi)kirjanik ning ilmselt on ametialased silmaklapid siin kunstile karuteene teinud. Kui jätta kõrvale sentimentaalne sotsiaalne kõhulahtisus ja hüplik jutustamislaad, siis on tegu huvitava tekstiga. Pildikesed troopilisest Inglismaast on meeleolukad ning poole jutu pealt sissetulev kosmoseteema on samuti huvitav. Ka immigrandi saatus on mõnusa jõnksuga.

Raske on sellist teksti hinnata, aga kolmest kõrgem hinne oleks ilmne liialdus.

Eraldi tuleks aga ära märkida ajakirja kaanepilti, mis juttu «Greenland» illustreerib. Pilt on äge, selle autoriks on Warwick Fraser-Coombe ning praegu kandideerib see kaanepilt ka brittide ulmeauhinnale.

Viited

24.1.09

Tremors (1990)

Minu jaoks on hea film selline, et mida võib ja saab korduvalt vaadata. Jah, loomulikult tahan ka mina oma silmaringi arendada ja vaadata ka filme, mis seni nägemata, aga samas on ikka suur rõõm küll, kui leiad taaskord mõne filmi, mida võib vaadata ikka ja jälle.

Teinekord lihtsalt on nõnda, et tahad mingit kindlat ja garanteeritud emotsiooni ning siis on kord (või enam) nähtud film just see õige...

Sisu
Nevada osariigis on üks väga hale linn, nimeks Perfection ja elanikke kõigest 14. Linn on lagunenud, räämas ja allakäinud ning elanikud pole samuti kõikse jõukamad. Seetõttu on alati nõudlus vabade töökäte järele. Antud nišši kohalikul tööturul täidavadki Val ja Earl, kes on nõus naeruväärsete dollaritega ning suisa õnnelikud, kui veel ka tasuta süüa ja õlut saavad.

Pastoraalsele «idüllile» teeb lõpu suurte maa-aluste tõukude saabumine. Esialgu elukaid muidugi ei näidata, näidatakse vaid nende ohvreid... õigemini ohvrite jäänuseid... Elajad, kes filmi käigus «graboid» nimeks saavad, võtavad suuna Perfectionile. Kuna linn on üks paras pilpaküla, siis tuleb linna elanikel tõsiselt vaeva näha, et ellu jääda...

Õnneks on olemas leidlikud Val ja Earl ning olemas veel ka hästirelvastatud abielupaar Gummer.

Seosed
«Tremors» (1990) oli esimene, aga sai veel kaks järge ja ühe eelloo ning üks hooaeg tehti ka telesarja.

Hinnang
Noh, eelkõige muidugi tõuk ise ja relvahull Burt Gummer (Michael Gross), kes esimeses filmis pole just peategelane, kuid koos järgedega on temast saanud sarja sümbol. Inimene relvaga.

Tuleb ka kiita S. S. Wilsoni ja Brent Maddocki asjalikku käsikirja ning Ron Underwoodi lavastajatööd. Kevin Bacon (Val) ja Fred Ward (Earl) on peaosalistena samuti hea valik.

Äh, mis siin seletada, vaadata tuleb... ja vaadata võib seda korduvalt. Kui kallis kaasa avastas, et tõugu-filmide karp on taas nähtavale kohale ilmunud ja üks film on mängijas, siis kõlas ohe, et alles sa ju vaatasid. Minu vastus oli, et sel aastal pole veel vaadanud!

Viited

23.1.09

Mis ma orki templis tegema pean?

Peaaegu igal blogil on püsilugejad, juhulugejad ning need, kes satuvad sellesse blogisse otsinguga...

Allpool siis ekraanitõmmis (klõpsa suuremaks) paari viimase päeva otsingutest.

Selge, et nüüd, mil Kanal 2 on asunud näitama telesarja «Invasion» (2005–06), et siis seda ka otsitakse ja siis sellega ka siia satutakse.

Hämmastab aga, et on puudu Chuck Norris, kes on mu ulmeblogi ilmne otsinguliider... et ju siis polnud tema päevad...

Nõutuks teeb otsing «mis on identity 2,0» ja meele teeb suisa härdaks «mis ma gothic 1 orgi templis pean tegema». Noh, et kui keegi teab, et mis seal templis teha tuleb, siis kirjutagu kommentaariumis...

Lingid:

22.1.09

Doom – signeeritud plakat

Omamoodi huvitav, et kuidas siinses blogis seosed tekivad.

Olen mänginud nõrkemiseni mängu «Doom II» ja nägin selle aasta alguses ka filmi «Doom» (2005). Kirjutasin teravalt sellest filmist ja järgmine päev üsna juhuslikult ka Avon Booksi kirjastatud Asumi-triloogiast.

Täna kaevasin nendesamade kaanepiltide kunstniku asjus wõrgus ringi ning enese suureks hämmastuseks avastasin, et Don Punchatz on teinud ka enamuse olulistest Doomi-piltidest. Pean silmas karpide kaaned, plakatid ja muu taoline. Hämmastus oli suur just seetõttu, et kõik seninähtud Don Punchatzi pildid olid pigem sellise klassikalise jõnksuga.

Lingid:

21.1.09

The Evil Dead (1981)

Käisin nädalavahetusel Kilulinnas sünnipäeval. Pidu oli raju, aga see pole siinse blogi teema. Laupäeval sai siis tasa käidud ja niisama kudetud, kuniks üsna loppis sünnipäevalaps torkas mängijasse DVD filmiga «The Evil Dead». Igatahes tuli kallis kaasa ja ajas mu kohe hoolitsevalt teises toas asuvast voodist teleka ette, et midagi sulle...

Sisu:

Noh, et sõidab autotäis noori kuhugi metsamajja nädalalõppu veetma. Tuju on ülev ja nõnda ei pandagi tähele ähvardavaid endeid teel.

Maja on üsna hubane, kuigi teatavaid veidrusi hakkab ka silma...

Üks tütarlaps joonistab imeliku pildi... tüübid leiavad keldrist miski kummalise ruumi, kus laud ja ahelad ja kõikvõimalikke hakkimisriistu... veel kaugemalt leiavad nad pentsiku raamatu ja magnetofoni... muretud tüübid nagu nad on, tassivad noormehed kogu selle kraami keldrist üles... üks tütarlaps püüab küll mõistuse häält kuuldavale tuua, aga...

Makilindilt kõlab siis mingi professori hääl, kes pajatab, kuidas ta Lähis-Idas väljakaevamistel leidis Sumeri «Surnute raamatu» (see see inimnahka köidetu ongi) ning pajatab ka muust tumedast. Üks tütarlaps kukub selle peale kriiskama... noormehed lülitavad maki välja... siis kerivad aga linti edasi ja panevad uuesti mängima... kostab miskit pühalikku võõrkeelset loitsimist...

Loits paneb maapinna maja ümber kobrutama... õhkkond muutub ärevaks ning peagi läheb madinaks. Algul toimub madin pigem deemonlike loodusvägedega (näiteks tütarlast vägistavad puujuured ja -väädid), hiljem aga rapitakse ka omi ebasurnud kaaslasi...

Seosed:

Kõigepealt oli lühifilm «Within the Woods» (1978), millega püüti köita rahastajate huvi. «The Evil Dead» on saanud kaks ametlikku järge. Pikalt on räägitud ka kolmandast järjest, aga selles filmis ei mängiks Bruce Campbell ja seega poleks seal ka peategelaseks Ash.

Itaalias on tehtud veel kolm mitteametlikku järge. Loomulikult on olemas mängud ja koomiksid ning on veel ka muusikal.

Hinnang:

Kindlasti on tegu filmikunsti klassikaga, aga kas ka hea filmiga? See viimane on vist üsna vaieldav..?

Filmi «The Evil Dead» suurimaks plussiks tuleks lugeda vast seda, et tegu on tõelise rosoljega kõigest, mis tegijatel tegemise käigus pähe tuli... ja ometigi püsib see film omadega koos ning see jõhker (ja ka lõbus) filmirosolje mõjub üsnagi veenvalt.

Ma ei kasuta sõna «veenev» selleks, et kuidagi viidata usutavusele ja loogikale, sest nendest mõistetest käib see film kauge kaarega mööda. Antud film on eelkõige siiski vaatemäng!

Eks filmi veenvusest annab ka aimu mu kalli kaasa reaktsioon, kes arvas, et see film peaks meil kodus DVD riiulil olema. Vihjeks niipalju, et üldiselt mu kaasa soolikasikutamisfilme ei hinda, et tema stiihia on pigem psühholoogiline ja paranoidne õudus.

Lingid:

Larry Niven «Passing Perry Crater Base, The Unicorn»

Kuna Larry Niven on kirjutanud üsna mitu ulmekirjanduse absoluutsesse klassikasse kuuluvat teksti, siis ootasin ka ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris ilmunud jutust «Passing Perry Crater Base, The Unicorn» ehk enamat. Kahjuks ei vaadanud ma lugema asudes teksti pikkust...

Sisu:

Antud jutt, õigemini laast, koosneb peaasjalikult dialoogist, mida peavad võõra tsivilisatsiooni esindajad Maa ja Kuu orbiidil.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ma saan väga hästi aru, et miks Larry Niven selle jutujubina kirjutas – mees valutab südant kosmoseuuringute ja -lendude soikujäämise pärast ning tahtis siis ilukirjanduslikus vormis taaskord neid olulisi asju propageerida. Edukas propganda peab aga olema lööv, köitev ja eelkõige mõjuv. Larry Niveni laast pole ei ühte, teist, ega ka kolmandat.

Oleks kohe jutukese pikkust vaadanud, ehk oleks ka pettumust vähem olnud, sest Larry Niven pole kirjutanud mitte ühtegi head laastu. Arvan ka, et mõne vähemnimeka autori puhul poleks sellise teksti avaldamine isegi kõne alla tulnud.

Lingid:

15.1.09

Strange Days (1995)

Mäletan, et eelmisel vaatamisel jättis film mulle märksa niruma mulje... võibolla oli põhjuseks tõsiasi, et nägin seda siis poole pealt...

Sisu:
Filmi sisust ülevaate andmine on enam kui tänamatu tegevus, aga ma prooviks siiski...

Tegevuspaigaks on Los Angeles ja tegevusajaks 1999. aasta viimased päevad. 2000. aasta on ukse ees ning elu on liigestest lahti... ikka üsna lahti... ajuti jääb mulje, et otsekui oleks linnas sõjaseisukord.

Mittelegaalselt on pruukimisel tehnoloogia, mis võimaldab ajukoore impulsse salvestada ja neid siis hiljem taasesitada. Millised perspektiivid naudinguärile!

Filmi sündmustik tiirlebki kõikvõimalike salvestuste ümber... tavalised ja salajased... salvestatud mõrvad... salvestused kui süütõendid... valik on kirju ja igale maitsele...

Seosed:

Erilisi seoseid pole... vaid niipalju, et ilmselgelt on sellest filmist inspiratsiooni saanud paljud hilisemad küberpunkfilmid ja ka tavalisemad ulmefilmid.

Hinnang:
Hindamisega olen omajagu raskustes, sest film on üks kirju kaleidoskoop, kus ideid on, aga lugu ise on banaalne.

Filmi suurim pluss on vast kontrakultuursus, mis suisa pressib igast kaadrist välja. Plussiks on ka hea heliriba, mis siiski pole muutunud eesmärgiks omaette. Samuti tuleb märkida mõjuvalt näidatud vägivalda, mis filmi valmimisaja kohta oli ikka üsna karm.

Näitlejate valik ja rollisooritused olid samuti tasemel. Ootamatu nauding oli kohata filmis aga selliseid tegijaid, nagu Juliette Lewis, William Fichtner ja Michael Wincott.

Filmi idee ja esialgse käsikirja autor on James Cameron ning lavastas Kathryn Bigelow. Olulised nimed mõlemad!

Samas ei saa ma filmi siiski pidada tippteoseks... noh, et tahtmine midagi teha oli suur, aga miski lõplik lihv on jäänud andmata. Kuna mina hindan eelkõige tulemust, siis maksimumi ma panna ei saa.

Samas, film ärritas ja kuidagi ergutas ning seetõttu pole välistatud, et ma kunagi siiski ka DVD ostan. Praegu omab me pere vaid vennaliku abina saadud videokassetti, mille kaanepilt kõrval näha.

Eraldi tuleks mainida, et moraalselt on film vananenud ja illustreerib küberpungi õitsenguajastu loomingulisi ja ideoloogilisi ummikteid.

Lingid:

14.1.09

Blade II (2002)

Alustama peaks vast paljastava ülestunnistusega: ma pole näinud ühtegi filmi vampiirikütist Blade.

Täpsustus!

Käesoleva aasta algul nägin oma elu esimest Blade'i-filmi.

Sisu:

Filmi n-ö proloog algab meeleolukalt, kus miskid Ida-Euroopa heidikud lähevad verd andma. Kohapeal selgub, et tegu on hoopis miski vampiiride «pumbajaama» kattevarjuga, kus osa kundesid tilgatumaks tõmmatakse... sellised heidikud kindlasti.

Kuid ootamatult selgub, et ega see heidik ka miski tavatöll pole... kirves on kivi leidnud...

Film ise algab aga sellega, et Blade vabastab oma õpetaja (parempoolsel pildil) ja nad naasevad koos peakorterisse.

Peakorteris ootab neid siis karvikust jobu, kes hoolitseb Blade'i varustuse eest ja puha. See tüüp peaks siis andma filmile humoorikamat mõõdet, aga õnneks on lavastaja antud tüübiga filmi ka pisukese jõnksu plaaninud...

Üsna kohe ründavad Blade'i varjulist pesa kaks iseäranis kõva tegijat, kes alguses kolgivad õilsat kolmikut ja siis teevad töise ettepaneku.

Noh, et lihtsas maailmas, kus Blade vampiire kütib on tekkinud kolmas jõud, mis rikub senist kena suli-ja-võmmi-mängu.

Üks väga iidne vampiir (jälle parempoolsel pildil) arvab, et uutel tegijatel kenas maailmas kohta pole ning palkabki Blade'i status quo'd taastama. Et asi ikka ausam oleks, siis annab ta omalt poolt abiks ka miski tegijate jõugu.

Filmi alguses nähtud karm heidik oligi selle uue tõu esindaja ning temaga võrreldes on tavaline vampiir ikka suisa vagur talleke.

Seosed:

«Blade II» (2202) on järg filmile «Blade» (1998) ning sai omakorda järje «Blade: Trinity» (2004). On valminud ka 12-osaline telesari «Blade: The Series» (2006).

Kogu see Blade'i filmindus põhineb omakorda aga Marveli koomiksitel.

Hinnang:

Blade'i-filme polnud ma vaadanud kahel põhjusel: tundusid lapsikud ja Wesley Snipes tundus vampiirikütina jabur... ja seda mitte nahavärvi pärast.

Ega ma nüüd selle teise filmi vaatamisel ka miskit ilmutust saanud: selline tavaline ja üsna lödi ajaviide. Wesley Snipes oligi niisama nõme, nagu ma arvasin.

Täitsa toredad olid aga kaks tähtsat kõrvaltegelast, keda mängisid Kris Kristofferson ja Ron Perlman. Kristofferson mängis Blade'i õpetajat ja Perlman on see jõrm ajuhiiglane siinsamas kõrval oleval kaadril.

Filmi peamine miinus oli üldine väheusutavus. Olgu, et põhineb koomiksil, aga ka see ei välista karakteri loogikat! Teiseks miinuseks oli sisu olematus. No ei ole sisu, kui kogu film on üks madin laoruumides ja kanalisatsioonis. Ei ole!

Kui veel meenutada, et filmi lavastas Guillermo del Toro, siis hakkab suisa piinlik. Ilmselt peab igal lavastajal oma pärdikute planeet kontos olema... vähemasti Hollywoodis.

Lingid:

11.1.09

Gort! Klaatu barada nikto!

Pidin töökohuste täitmisel lugema filmi «The Day the Earth Stood Still» (2008) tutvustust. Pean tunnistama, et mul tõusid seda lugedes kuklakarvad turri.

Ma pole näinud ka filmi «The Day the Earth Stood Still» (1951), aga kardan, et remake jääbki minust vaatamata... kuigi seda suisa siinsamas provintsipealinnas näidatakse.

Ilmselt toimub edasine sellise skeemi järgi: alguses loen uuesti jutu üle, siis võibolla tellin vana filmi DVD... ning võibolla alles siis vaatan ka uusversiooni... võibolla..?

Lingid:

10.1.09

William King «Geheimnisnacht»

«Geheimnisnacht» ilmus esmakordselt David Pringle'i koostatud antoloogias «Ignorant Armies» (1989). See köide oli üks esimesi (ISBN-numbri põhjal teine) raamatuid, kus ilukirjanduslikus vormis lahati Warhammeri maailma.

«Geheimnisnacht» oli selle antoloogia avalugu ning oli ka lugejate esmakohtumiseks selle ühismaailma populaarsemate tegelastega: trollitapja Gotrek Gurnissoni ja poeedi Felix Jaegeriga.

Sisu
«Geheimnisnacht» on üsna pretensioonitu jutt ühest Gotreki ja Felixi seiklusest.

Noh, et rännukaaslased on ühest kõrtsist välja visatud... siis tahab neid alla ajada süngest metsast välja tuisanud must tõld... siis jõuavad nad järgmisesse kõrtsi ja kuulevad läheduses toimuvast tumedast orgaiast... asuvad orgia toimumispaika teele... ning siis järgneb rohke ja verise hakkimisega finaal...

Seosed
Warhammer on lauamäng, mida mängitakse täringute ja miniatuursete kujukestega. Tegu on väga süngetoonilise fantaasiamaailmaga, millel tugev teutooni varjund.

Ülalpool sai juba öeldud, et jutt kuulub Warhammeri ühismaailma, Gotreki ja Felixi alamsarja. 1999. aastal ilmus William Kingi esimene raamat «Trollslayer», mida nimetakse küll romaaniks, kuid mis tegelikult on jutukogu. «Geheimnisnacht» on ka selle raamatu esimene jutt.

Hinnang
Jutu sisukirjeldus võib jätta jabura mulje. Asi siiski sedavõrd hull pole. Päästab sünge maailm ja karismaatilised tegelaskujud... iseäranis muidugi punase pungiharjaga trollitapja.

William King pole küll suur sõnameister, aga avab lühikese ja pisut kiretu jutu jooksul üsna osavalt tegelaste varasemaid suhteid ja maailma ka üldisemalt.

Lugesin seda mõnusat ajaviitelugu poola ajakirja «Nowa Fantastyka» 1990. aasta teises (ehk augusti)numbris. Kaanepildist võib aru saada, et Warhammer oli mingitpidi numbri teemaks: et päkatsi kuju kaanel, William Kingi jutt ja ka väike nupuke Warhammeri teemal seda saatmas. Jutt oli ka illustreeritud, aga need Kevin Walkeri pildid pärinesid miskist muust allikast... igatahes kujutasid need Gotreki sellistes situatsioonides, mida jutus polnud.

Viited