Mul on selle pildi suhtes miski kummaline nõrkus... seletada ei oska, aga on...
Pildi autor on Ken Barr ja selle pealkiri peaks olema «Confrontation with Hostile Alien», vähemasti väitis seda ajakirja «Omni» 1980. aasta märtsinumber, kus see (ja teiste kunstnike taolised) illustreeris(id) Robert Sheckley mõtisklust «Star Seekers».
Tuleb tunnistada, et ma ei teagi, kas see pilt on tehtud konkreetset teose põhjal, või on Ken Barr lasknud oma fantaasial vabalt möllata. Jah, esiplaanil oleva mehe käisel paistev embleem peaks mul justkui mingi kellukese helisema panema, aga ei pane...
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
30.6.12
9.6.12
Ilmus Eesti esimene duubelulmekas
On ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat... või peaks ütlema raamatud, sest ühtede kaante vahel on tegelikult kahe autori jutukogud...
Nagu juuresolevalt kaanepildilt näha on tegu Gene Wolfe'i koguga «Doktor Surma saar» ja John Varley koguga «Barbiemõrvad» ning kokku annavadki need Eesti esimese duubelulmeka. Tekstid valis ja tõlkis ning saatesõnad kirjutas Arvi Nikkarev.
Duubelraamat on siis selline köide, kus on kaks esikaant ning kus on otsekui kaks raamatut selgapidi kokku köidetud. Ameerika ulmes on selline formaat vägagi tuntud, siinmail vast mitte. Kunagi tahtsid Veiko Belials ja Marek Simpson teha sellise ühise jutukogu, aga kirjastaja lõpetas tegevuse ja sinna see jäigi ning autorid tegid oma juttudele maotu raamloo ning neist tekstidest sai ühisromaan «Existerion» (1999). Kuigi Eestis on luuleduubleid varemgi avaldatud, on kirjastuse Skarabeus tehtud Gene Wolfe'i ja John Varley köide esimene taoline ulmeraamat.
Viited
Nagu juuresolevalt kaanepildilt näha on tegu Gene Wolfe'i koguga «Doktor Surma saar» ja John Varley koguga «Barbiemõrvad» ning kokku annavadki need Eesti esimese duubelulmeka. Tekstid valis ja tõlkis ning saatesõnad kirjutas Arvi Nikkarev.
Duubelraamat on siis selline köide, kus on kaks esikaant ning kus on otsekui kaks raamatut selgapidi kokku köidetud. Ameerika ulmes on selline formaat vägagi tuntud, siinmail vast mitte. Kunagi tahtsid Veiko Belials ja Marek Simpson teha sellise ühise jutukogu, aga kirjastaja lõpetas tegevuse ja sinna see jäigi ning autorid tegid oma juttudele maotu raamloo ning neist tekstidest sai ühisromaan «Existerion» (1999). Kuigi Eestis on luuleduubleid varemgi avaldatud, on kirjastuse Skarabeus tehtud Gene Wolfe'i ja John Varley köide esimene taoline ulmeraamat.
Viited
- Kirjastus Skarabeus: Doktor Surma saar / Barbiemõrvad
- Science Fiction Encyclopedia: Gene Wolfe
- Wikipedia: Gene Wolfe
- WolfeWiki
- ISFDB: Gene Wolfe
- FantLab: Джин Вулф (Gene Wolfe)
- The Official Website of Science Fiction Writer John Varley
- Science Fiction Encyclopedia: John Varley
- Wikipedia: John Varley (author)
- ISFDB: John Varley
- IMDB: John Varley
- FantLab: Джон Варли (John Varley)
- Ulmekirjanduse BAAS: Doktor Surma saar / Barbiemõrvad
28.5.12
Seitsmes tuumahiid
Käesolev blogipostitus on mõneti mõttetu, aga ilmselgelt vajalik. Jobutasin, mis ma jobutasin ning nüüd ma olengi seisus, kus ma kirjutan ulmeajakirja «Reaktor» aprillinumbrist hetkel, mil toimetus juba usinalt mainumbrit kokku paneb.
Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)
Viited
Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)
Viited
21.5.12
Terry Bisson «Dear Abbey»
Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...
Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.
Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.
Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.
Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.
Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.
Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...
Viited
Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.
Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.
Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.
Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.
Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.
Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...
Viited
24.4.12
Uus hiir ja uus Friedenthal
Aprill on hiirekuu, ehk taaskord ilmus ulmeajakirja «Algernon» värske number.
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
12.4.12
Kosmonautikapäev
Täna, 12. aprillil on kosmonautikapäev... ei, mitte Eestis, ikka seal, kus kosmonautika au sees on... tähtpäeva puhul siis paar kosmonaudi ulmemaali...
Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.
Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.
Viited
Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.
Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.
Viited
11.4.12
Cowboys & Aliens (2011)
Hakkasin filmi vaatama üsna ettevaatlikult, sest mulle oli justkui kusagilt kõrvu jäänud, et ilge jama on...
Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.
Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...
Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.
Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.
Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.
Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.
Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.
Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.
Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.
Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.
Viited
Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.
Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...
Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.
Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.
Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.
Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.
Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.
Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.
Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.
Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)















