KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



10.4.12

Pool tosinat energiahiidu

Minu üldine tõrksus ja tahtmine massist eristuda tekitab olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda ajakirja «Reaktor» ilmumispäeval teha veel ühte postitust teemal «uus number ilmunud»... noh, et teistele taolistele lisaks.



Täna, miski tosinajagu päevi hiljem, olen ma aga uhkes üksinduses ning sellest postitusest on ehk abi neilegi, kel õigeaegne uudis märkamata jäi. Tõtt-öelda plaanisin ma seda postitust juba eelmisel nädalal, aga leidsin, et riigipühal miski uudise tegemine on nonsens. Tore, et ootasin, sest nüüd saan ma ka viidata onu Kalveri arvustusele...


Viited

9.4.12

Jacek Piekara «To, co najważniejsze»

Jutt «To, co najważniejsze» avab Jacek Piekara kogu «Arivald z Wybrzeża» (2000).


Sisu
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.

Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.

Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?


Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.


Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.

Arivald on tegev ka Jacek Piekara loodud arvutimängus «Książę i Tchórz» ning levib kuulujutte, et kirjanik kavatseb edaspidigi sellest maailmast lugusid kirjutada.


Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.

Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.


Viited

5.4.12

Vladimir Arenev «Критические дни»

Lühikeste jutujubinatega, ehk siis viisakamalt öeldes laastudega, on sageli nõnda, et kas käib see kolks, või siis mitte...


Ukrainas elava ja vene keeles kirjutava Vladimir Arenevi laastuga «Kriitilised päevad» mul see kolksatus käis ning sellest ka maksimumhinne.


Sisu
Autor pajatab loo Marina ja Artjomi armastusest maailmas, kus kõigile on kättesaadav virtuaalreaalsus ning kus kõigi geene on täiendatud. Progejad olid lohakad ja kohtusid kaks inimest, kes kohtuma ei pidanud...


Seosed
Laast ilmus ajakirja «Mir fantastiki» käesoleva aasta märtsinumbris, otse sisukorra sabas, kus juba teist aastat on selline lehekülg, millel tekst pildiga pooleks.


Hinnang
Ütlen lihtsalt: mulle see ülilühike tekst meeldis. Elegantne, hästi esitatud, napid ja täpsed detailid ning maailm, mis jääb kripeldama. Eraldi tahaksin aga ära märkida Vladimir Arenevi head mõõdutunnet.


Viited

4.4.12

Raul Tammeti filmid HÕFF-il

Tänavusel HÕFF-il on minu kui paadunud ulmefänni jaoks kõige ootamatum vast võimalus näha Raul Tammeti kahte ulmelist lühifilmi.

Tegelikult polegi ma päris kindel, et kas «Soolo» (1979) ongi ulmefilm, «Pulmapilt» (1980) on seda aga kindlasti.

Tegu on siis peaaegu pooletunniste filmidega, mille olemasolust olen ma ammu teadlik, kuid mida mul seni näha pole õnnestunud. Võib-olla omal ajal neid mõnes Tallinna või Tartu filmiklubis isegi näidati, kuid Brežnevi-aja Pärnu koolipoisil selline võimalus puudus. Teisisõnu, lugesin neist ajakirjandusest, aga näha ei saanud.

Eks ma annan endale aru, et võib tulla ränk pettumus, aga Ulmeguruna olen ma suisa kohustatud need ära vaatama, kuid eks huvi ole samuti. Püüan täitsa teadlikult omi ootusi väga kõrgeks mitte ajada ning katsun vaadates ka arvestada, et millal ja mis tingimustes need filmid tehtud on.

Kel aga tekkis küsimus, et kes see Raul Tammet üleüldse on, siis allpool viide Olev Remsu loole ««Kogu» Tammet» (TMK 2/2009). (Hoiatan, et see kirjatükk sisaldab üsna palju filmide sisuseletusi.)


Viited

1.4.12

Ilmus «Saladuslik juhtum Aresburgis»

Eelmine nädal potsatas mu postkasti maksikiri, mis sisaldas uut eesti ulmeromaani «Saladuslik juhtum Aresburgis».


Romaan tundub olevat omakirjastuslik, sest ma ei suutnud raamatust leida mingitki viidet ühelegi kirjastusele. Hermo Kriivik on mulle täiesti tundmatu autor ning põgusal vaatlemisel tuvastasin, et raamatu tegevuspaigaks on Marss ja žanriks ulmekrimka. Eks esimesele viitab ka kaanekujundus ja teisele pealkiri, mis krimkafännidele peaks palju ütlema. Tundmatu autor on endale pannud üsna ulja algkõrguse, seda kas ta ka latist üle sai, saan ma öelda küll alles pärast romaani lugemist.

28.3.12

Maniakkide Tänav «Unistus»

Ma ikka ei pane seda blogi kinni... ning jätkan pärast pikemat pausi hoopis Maniakkide Tänava jutukogu «Euromant» (2011) lahkamisega.


Sisu
Üks noormees tahab kangesti naiseks saada. Tüüp leiabki sobiva keha, tassib selle nõia juurde ja palub oma hinge toodud kehasse ümber tõsta. Nõid on nõus, aga...


Seosed
Jutt kuulub sarja «Kurbi lugusid pritsimeeste elust», aga midagi täpsemat ma selle sarja kohta arvata ei oska, sest ma olen lugenud vaid paari selle sarja teksti... ning neidki ammu.


Hinnang
Mäletan, et esimesel lugemisel wõrguajakirjas «Algernon» see lugu mulle nii head muljet ei jätnud, pigem jäi meelde ootamatu teemavalikuga. Jah, Stalkeri viisikusse ta mul läks, aga raamatus oli otsekui uus lugemine.


Praegu üle lugedes tõi see jutt mu näole sellise õnneliku ja heatahtliku naeratuse, mis autorinime vaadates on üsna ootamatu reaktsioon.


Viited

24.3.12

Peaks selle blogi kinni panema...

Vaatad blogipostitusete kuupäevi ja masendus tuleb peale... kuu hakkab lõppema ja mul pole taas mitte ühtegi postitust...


Eriti morniks läheb mu meel, kui ma vaatan, et jälle üks ajakirja «Reaktor» number tutvustamata jäänud. Poiste ees on kuidagi piinlik, autorite ees seda enam. Ajakiri aga muudkui ilmub ja kogub tuure... jah, etteheiteid oleks, aga ma ei tahaks minna ühte paati hiire-kirja toimetajatega, kes peaaegu igaüks on pidanud juba vajalikuks energiahiiu kohta sitasti öelda.


Viited