David A. Simons «Dr. Skenner's Special Animals»

Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.

Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.


Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.

Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.

Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...

Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...


Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.

Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.


Hinnang

Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.

Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.

Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.


Viited

• ISFDB: David A. Simons
• FantLab.ru: Дэвид Саймонс «Особые животные доктора Скеннера»
• Ulmekirjanduse BAAS: Dr. Skenner's Special Animals

Valeri Gvozdei «Контролировать процесс»

Üldiselt ma juhulugemist ei harrasta, aga teinekord ikka juhtub. Nii ka seekord: vaatasin ajakirja «Tehnika – molodjoži» käesoleva aasta jaanuarinumbri sisukorda ning avastasin sealt kolm ulmejuttu. Ühe jutu autoreid ma teadsin, teise omasid mitte ning kolmas Valeri Gvozdei oli mulle justkui tuttav. Valisin siis selle justkui tuttava autori.


Sisu
Lühiloo tegelasteks on algaja ulmekirjanik ja tema sõber. Algajal fantastil on taaskord üks jutt tagasi lükatud ning pettunud sõber teeb ettepaneku ise toimetusse kohale minna, et asju näost-näkku selgitada.

Semud hiilivad valvurist mööda ja jõuavad lõpuks peatoimetaja ukseni, avavad selle vaikselt ning nähtu mõju all põgenevad kiirelt.


Seosed
Õnneks vist mitte.


Hinnang
Ääretult loll jutt. No ei pea nali olema totter ja ka naljaloos võiks mõningane sisu esineda. Jutu lugemise järel uurisin, et kust see nimi võis mulle meelde jääda ning avastasin, et ainuüksi eelmisel aastal on Valeri Gvozdei avaldanud sessamas ajakirjas kümmekond ulmejuttu. Juba sellise hulga peale võiks mõningane kirjaoskus tekkida. Pisut edasi uurides sain teada, et tegu on filoloogiakandidaadi ja õppejõuga, kes on hoolega Tšehhovit uurinud ja novellimeistrist ka hulga töid kirjutanud. Teoreetiliselt peaks ju mees teadma, et mis on hea kirjandus...

Eraldi peaks aga «tunnustama» ajakirja «Tehnika – molodjoži» toimetust, kes sellise abitu teksti avaldasid ja kes panid teksti juurde illustratsiooni, mis lobises välja enamuse puändist.


Viited

• Ulmekirjanduse BAAS: Kontrolirovat protsess

Fred Chappell «Dance of Shadows»

Fred Chappell on minu jaoks kogu aeg olnud pigem õuduskirjanik ja konkreetselt just Cthulhu-mees. Paar aastat tagasi avastasin aga, et Fred Chappell kirjutab ka täitsa kobedat fantasyt.

Jutt «Dance of Shadows» ilmus esmakordselt kuukirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2007. aasta märtsinumbris ning oli ühtlasi minu esmatutvuseks Fred Chappelli kui fantasyautoriga. Ajakirja toimetus pidas ka jutu ilmumist oluliseks, sest autor ja teose pealkiri leidsid kaanel äramärkimist... tõsi, kaanepilt telliti siiski ühele teisele tekstile.


Sisu
Jutu minategelane Falco on õpipoisiks olulise varjukaupleja Astolfo juures. Falco on nagu õpipoiss ikka: mõõdukalt laisk ning tegeleks aiva kõige muu ja väheolulisega. Siiski on Falcol omad helged hetked ja Astolfo aimab, et noormehest võib kunagi asja saada. Aga selleks kulub hulk aega ja kannatust...

Falco ja Astolfo maailmas kollektsioneeritakse muuhulgas ka inimeste varje. Enamus varje saadakse surijatelt ning Astolfo on omal alal tegija, sest on kunagi miskil kuulsal kurjategijal hukkamise hetkel varju küljest lõiganud...

Ühel ilusal päeval saab Astolfo aga kutse külastada ühte ilmatuma rikast ülikut, kes härrasmehele kohaselt ka varje kollektsioneerib. Selgub, et härrasmees on omandanud ühe eriti suurepärase varju, aga kahjuks on härrasmees sellest noore neiu varjust sedavõrd sisse võetud, et temas on maad võtnud kirg teada saada, kes on varju omanik. Ka on härrasmees veendunud, et vari pärineb elavalt inimeselt. Astolfo peab välja selgitama varju omaniku...


Seosed
«Dance of Shadows» on ilmselt esimene tekst Astolfo ja Falco sarjas. Ebalev olen ma seetõttu, et ühes teises ajakirjas pidi samal ajal (2007. aasta algus) ilmuma ka üks selle sarja jutt. Fakt on aga see, et väidetud ajakirjas ei ilmunud paari aasta jooksul mitte ühtegi Fred Chappelli teksti ning hiljem ongi juttu «Dance of Shadows» hakatud sarja avalooks pidama.


Hinnang
Kuigi jutt tõlgiti kiirelt vene ja tšehhi keelde ning taastrükiti ka ühes aasta parimate fantasylugude antoloogias, ei taha ma tekstile siiski maksimumhinnet panna.

Jah, maailm on põnev ja see varjukaubandus on samuti leidlik idee, aga toimuv fantasykriminull on samas üsna rohmakas. Loed läbi, saad sellise päris mõnusa elamuse ning samas unustad selle teksti ka küllaltki kiirelt.


Viited

• Wikipedia: Fred Chappell
• ISFDB: Fred Chappell
• FantLab.ru: Фрэд Чаппелл «Танец теней»
• Ulmekirjanduse BAAS: Dance of Shadows

Lazy Teenage Superheroes (2010)

Wõrgus sobrades satub teinekord üsna naljakaid asju näppu. Näiteks kellegi Michael Ashtoni tehtud lühifilm «Lazy Teenage Superheroes».



Sisu pole just suurem asi, aga väike huumor on ja täitsa lahedad eriefektid samuti... n-ö näitlejate mäng on muidugi kohutav, aga ega selliselt filmilt ju eriti ei oota ju kah...


Viited

• Lazy Teenage Superheroes

Ljuben Dilov «Новогодишна трагедия»

Ljuben Dilov, kes nüüdseks juba manalamees, oli oma eluajal üks Bulgaaria tuntumaid ulmekirjanikke. Mis seal salata, üks paremaid samuti.

Lühijutt «Новогодишна трагедия» ilmus esmakordselt nädalalehe «Anteni» 1978. aasta viimases numbris ja sai ka üsna ruttu menukaks tekstiks ning ainuüksi bulgaaria keeles on seda veel viies erinevas raamatus taastrükitud.


Sisu
Jutu peategelane töötab Saturni suurimal kaaslasel Titaanil ja pajatab lugejatele pisut jabura loo, mis juhtus tema sõbra Ivaniga.

Ivan armastas oma naist Yvonne'i ning tahtis vana-aasta õhtu kindlasti Titaanil veeta. Kahjuks pidi Ivan tööasjus Maale lendama ning tagasi Titaanile poleks ta aastavahetuseks enam saanud, sest turistid olid kõik raketipiletid ära ostnud. Kahtlaselt lahke robot soovitas Ivanile aga teleportatsiooni. Uus ja veel riskantne reisimismoodus, aga ega armastus küsi...

Õnnetuseks juhtuski äpardus ning kui Ivan Titaanil teleportatsiooni lõpetas, siis oli ta ainult poolenisti Ivan... vööst allapoole oli mehel hoopis tundmatu noore naise alakeha...


Seosed

Jutt «Новогодишна трагедия» ei kuulu küll ühtegi sarja, aga hiljem liitis autor selle oma romaani «Пропуснатият шанс: Из съчиненията на моя компютър» (1981).

Romaaniks võib antud köidet vaid tinglikult lugeda. Eks ütleb ka selle nn romaani alapealkiri, et tegu on kirjaniku arvuti loominguga ja seda see raamat täpselt ongi: igavavõitu raamlugu kirjanikust ja tema arvutist ning paremad ja halvemad vahenovellid. «Новогодишна трагедия» on neist juttudest üks parimaid.


Hinnang
Aga see jutt pole tugev tükk ainult antud libaromaani kontekstis, ka Ljuben Dilovi loomingus üldiselt on tegu väärika ja tänapäevalgi mõnuga loetava tekstiga. Jutt on pealkirjaga «Новогодняя трагедия» neli korda vene keeles ilmunud ja lisaks veel ka tšehhi, poola ja ungari keeles.

Jah, on küll pajatuslik lugu, ehk siis selline mis mulle sageli ei meeldi, aga sedapuhku on mõnus ja omajagu tiirane pajatus. Enne korduslugemist mõtlesin isegi nelja panna, aga ei saa... autor lüpsab jaburat situatsiooni kenasti ja kuigi naljalugu seda ei nõuaks, austab autor ka loogikat ja läbimõeldust.


Viited

• БГ-Фантастика: Любен Дилов
• Уикипедия: Любен Дилов
• ISFDB: Ljuben Dilov
• Архив фантастики: Дилов Любен
• FantLab.ru: Любен Дилов «Новогодняя трагедия»
• Ulmekirjanduse BAAS: Novogodišna tragedija

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja katustel tantsija»

Alustama peaksin vast ülestunnistusest: ma pole Indrek Hargla romaane apteeker Melchiorist lugenud... veel pole lugenud... kuigi signeeritud eksemplarid kodus kenasti ootamas... lihtsalt erinevate asjaolude halvad kokkusattumused...

Sisu
Jutt on pajatus keskaegsest ja jõulusest Tallinnast, kus apteeker Melchior jutustab taaskord oma pojale lugu katustel tantsijast.


Seosed
Jutt on siis teatavaks täienduseks apteeker Melchiori romaanidele. Kui romaanidel siia blogisse asja pole, siis jutt on selleks küll piisavalt ulmeline.

Hinnang
Loomulikult Indrek Hargla oskab ja oskab hästi ning ka mõistatus ja selle lahendus olid head. Probleem pigem selles, et ma ei suuda maksimumhinde vääriliselt heldida, kui jutu esimene pool on lihtsalt üks heietav kirjeldus keskaegsest linnast. Selline isiklik neli siis...


Viited

• Eesti Ekspress: Apteeker Melchior ja katustel tantsija
• Vikipeedia: Indrek Hargla
• Ulmekirjanduse BAAS: Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Banguolis Balaševičius «Netikras milijonierius»

Leedu ühe kuulsaima ulmeautori enam kui meeldejääv ulmejutt.

Sisu
Jutu peategelaseks on ühe USA linnakese ainus kerjus Jim Bronder. Kunagi töötas Jim kohalikus tehases, kuid kaotas tööõnnetuse tõttu mõlemad käelabad ning tehase omanik viskas mehe päevapealt tänavale.

Jutu teine plaan toimub tulevikus, kus üks tudeng valib oma kursusetöö materjaliks just Jim Bronderi, kellele eksperimendi nimel mängitakse kätte poole miljardi suurune n-ö pärandus.

Tuleviku tudeng on nimelt veendunud, et kui Jimi-sugune kerjus saaks palju raha, siis hakkaks ta tõenäoliselt suureks filantroobiks ning püüaks ka teiste viletsal järjel olevate inimeste elujärge parandada.


Seosed
Minu andmetel ilmus Banguolis Balaševičiuse jutt «Netikras milijonierius» esmakordselt mehe autorikogus «Žemiškos istorijos» (1979).

Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu leedu keeles rohkem avaldatud. Üsna kindel olen ma aga selles, et eesti tõlge «Ebamiljonär» on ka selle jutu ainus tõlge maailmas.


Hinnang
Jutu muudab oma hinde vääriliseks just tervik, mis on kindlasti parem kui selle osad. Kui tekst pulkadeks lahti võtta, siis on siin üks üsna banaalne ajaränd ja mineviku muutmine, on kergelt satiiriline kapitalistliku lääne kirjeldus, on pisut klišeelik põnevuslugu. Kõik kokku on kirjutatud aga selliseks mõnusaks puntraks, millele ootamatu ja irooniline puänt veel ka krooni paneb.

Kindlasti tuleb kiita ka Banguolis Balaševičiuse oskust panna kirja üsna nappidel lehekülgedel psühholoogiliselt enam kui usutavad tüübid. Ehk siis olukord, kus hea tegija muudab üsna tavalise materjali väärt kraamiks.

Kõrvalkvaliteedina mainiks, et enne raamatukaante vahele saamist loeti seda juttu ette ka Eesti Raadio järjejutuna ning isegi aastakümneid hiljem juttu taaskord lugedes kujutasin ma Jim Bronderit ikka Tõnu Aavana.


Viited

• Ulmekirjanduse BAAS: Netikras milijonierius