Ulmeseosed

15.1.09

Strange Days (1995)

Mäletan, et eelmisel vaatamisel jättis film mulle märksa niruma mulje... võibolla oli põhjuseks tõsiasi, et nägin seda siis poole pealt...

Sisu:
Filmi sisust ülevaate andmine on enam kui tänamatu tegevus, aga ma prooviks siiski...

Tegevuspaigaks on Los Angeles ja tegevusajaks 1999. aasta viimased päevad. 2000. aasta on ukse ees ning elu on liigestest lahti... ikka üsna lahti... ajuti jääb mulje, et otsekui oleks linnas sõjaseisukord.

Mittelegaalselt on pruukimisel tehnoloogia, mis võimaldab ajukoore impulsse salvestada ja neid siis hiljem taasesitada. Millised perspektiivid naudinguärile!

Filmi sündmustik tiirlebki kõikvõimalike salvestuste ümber... tavalised ja salajased... salvestatud mõrvad... salvestused kui süütõendid... valik on kirju ja igale maitsele...

Seosed:

Erilisi seoseid pole... vaid niipalju, et ilmselgelt on sellest filmist inspiratsiooni saanud paljud hilisemad küberpunkfilmid ja ka tavalisemad ulmefilmid.

Hinnang:
Hindamisega olen omajagu raskustes, sest film on üks kirju kaleidoskoop, kus ideid on, aga lugu ise on banaalne.

Filmi suurim pluss on vast kontrakultuursus, mis suisa pressib igast kaadrist välja. Plussiks on ka hea heliriba, mis siiski pole muutunud eesmärgiks omaette. Samuti tuleb märkida mõjuvalt näidatud vägivalda, mis filmi valmimisaja kohta oli ikka üsna karm.

Näitlejate valik ja rollisooritused olid samuti tasemel. Ootamatu nauding oli kohata filmis aga selliseid tegijaid, nagu Juliette Lewis, William Fichtner ja Michael Wincott.

Filmi idee ja esialgse käsikirja autor on James Cameron ning lavastas Kathryn Bigelow. Olulised nimed mõlemad!

Samas ei saa ma filmi siiski pidada tippteoseks... noh, et tahtmine midagi teha oli suur, aga miski lõplik lihv on jäänud andmata. Kuna mina hindan eelkõige tulemust, siis maksimumi ma panna ei saa.

Samas, film ärritas ja kuidagi ergutas ning seetõttu pole välistatud, et ma kunagi siiski ka DVD ostan. Praegu omab me pere vaid vennaliku abina saadud videokassetti, mille kaanepilt kõrval näha.

Eraldi tuleks mainida, et moraalselt on film vananenud ja illustreerib küberpungi õitsenguajastu loomingulisi ja ideoloogilisi ummikteid.

Lingid:

14.1.09

Blade II (2002)

Alustama peaks vast paljastava ülestunnistusega: ma pole näinud ühtegi filmi vampiirikütist Blade.

Täpsustus!

Käesoleva aasta algul nägin oma elu esimest Blade'i-filmi.

Sisu:

Filmi n-ö proloog algab meeleolukalt, kus miskid Ida-Euroopa heidikud lähevad verd andma. Kohapeal selgub, et tegu on hoopis miski vampiiride «pumbajaama» kattevarjuga, kus osa kundesid tilgatumaks tõmmatakse... sellised heidikud kindlasti.

Kuid ootamatult selgub, et ega see heidik ka miski tavatöll pole... kirves on kivi leidnud...

Film ise algab aga sellega, et Blade vabastab oma õpetaja (parempoolsel pildil) ja nad naasevad koos peakorterisse.

Peakorteris ootab neid siis karvikust jobu, kes hoolitseb Blade'i varustuse eest ja puha. See tüüp peaks siis andma filmile humoorikamat mõõdet, aga õnneks on lavastaja antud tüübiga filmi ka pisukese jõnksu plaaninud...

Üsna kohe ründavad Blade'i varjulist pesa kaks iseäranis kõva tegijat, kes alguses kolgivad õilsat kolmikut ja siis teevad töise ettepaneku.

Noh, et lihtsas maailmas, kus Blade vampiire kütib on tekkinud kolmas jõud, mis rikub senist kena suli-ja-võmmi-mängu.

Üks väga iidne vampiir (jälle parempoolsel pildil) arvab, et uutel tegijatel kenas maailmas kohta pole ning palkabki Blade'i status quo'd taastama. Et asi ikka ausam oleks, siis annab ta omalt poolt abiks ka miski tegijate jõugu.

Filmi alguses nähtud karm heidik oligi selle uue tõu esindaja ning temaga võrreldes on tavaline vampiir ikka suisa vagur talleke.

Seosed:

«Blade II» (2202) on järg filmile «Blade» (1998) ning sai omakorda järje «Blade: Trinity» (2004). On valminud ka 12-osaline telesari «Blade: The Series» (2006).

Kogu see Blade'i filmindus põhineb omakorda aga Marveli koomiksitel.

Hinnang:

Blade'i-filme polnud ma vaadanud kahel põhjusel: tundusid lapsikud ja Wesley Snipes tundus vampiirikütina jabur... ja seda mitte nahavärvi pärast.

Ega ma nüüd selle teise filmi vaatamisel ka miskit ilmutust saanud: selline tavaline ja üsna lödi ajaviide. Wesley Snipes oligi niisama nõme, nagu ma arvasin.

Täitsa toredad olid aga kaks tähtsat kõrvaltegelast, keda mängisid Kris Kristofferson ja Ron Perlman. Kristofferson mängis Blade'i õpetajat ja Perlman on see jõrm ajuhiiglane siinsamas kõrval oleval kaadril.

Filmi peamine miinus oli üldine väheusutavus. Olgu, et põhineb koomiksil, aga ka see ei välista karakteri loogikat! Teiseks miinuseks oli sisu olematus. No ei ole sisu, kui kogu film on üks madin laoruumides ja kanalisatsioonis. Ei ole!

Kui veel meenutada, et filmi lavastas Guillermo del Toro, siis hakkab suisa piinlik. Ilmselt peab igal lavastajal oma pärdikute planeet kontos olema... vähemasti Hollywoodis.

Lingid:

11.1.09

Gort! Klaatu barada nikto!

Pidin töökohuste täitmisel lugema filmi «The Day the Earth Stood Still» (2008) tutvustust. Pean tunnistama, et mul tõusid seda lugedes kuklakarvad turri.

Ma pole näinud ka filmi «The Day the Earth Stood Still» (1951), aga kardan, et remake jääbki minust vaatamata... kuigi seda suisa siinsamas provintsipealinnas näidatakse.

Ilmselt toimub edasine sellise skeemi järgi: alguses loen uuesti jutu üle, siis võibolla tellin vana filmi DVD... ning võibolla alles siis vaatan ka uusversiooni... võibolla..?

Lingid:

10.1.09

William King «Geheimnisnacht»

«Geheimnisnacht» ilmus esmakordselt David Pringle'i koostatud antoloogias «Ignorant Armies» (1989). See köide oli üks esimesi (ISBN-numbri põhjal teine) raamatuid, kus ilukirjanduslikus vormis lahati Warhammeri maailma.

«Geheimnisnacht» oli selle antoloogia avalugu ning oli ka lugejate esmakohtumiseks selle ühismaailma populaarsemate tegelastega: trollitapja Gotrek Gurnissoni ja poeedi Felix Jaegeriga.

Sisu
«Geheimnisnacht» on üsna pretensioonitu jutt ühest Gotreki ja Felixi seiklusest.

Noh, et rännukaaslased on ühest kõrtsist välja visatud... siis tahab neid alla ajada süngest metsast välja tuisanud must tõld... siis jõuavad nad järgmisesse kõrtsi ja kuulevad läheduses toimuvast tumedast orgaiast... asuvad orgia toimumispaika teele... ning siis järgneb rohke ja verise hakkimisega finaal...

Seosed
Warhammer on lauamäng, mida mängitakse täringute ja miniatuursete kujukestega. Tegu on väga süngetoonilise fantaasiamaailmaga, millel tugev teutooni varjund.

Ülalpool sai juba öeldud, et jutt kuulub Warhammeri ühismaailma, Gotreki ja Felixi alamsarja. 1999. aastal ilmus William Kingi esimene raamat «Trollslayer», mida nimetakse küll romaaniks, kuid mis tegelikult on jutukogu. «Geheimnisnacht» on ka selle raamatu esimene jutt.

Hinnang
Jutu sisukirjeldus võib jätta jabura mulje. Asi siiski sedavõrd hull pole. Päästab sünge maailm ja karismaatilised tegelaskujud... iseäranis muidugi punase pungiharjaga trollitapja.

William King pole küll suur sõnameister, aga avab lühikese ja pisut kiretu jutu jooksul üsna osavalt tegelaste varasemaid suhteid ja maailma ka üldisemalt.

Lugesin seda mõnusat ajaviitelugu poola ajakirja «Nowa Fantastyka» 1990. aasta teises (ehk augusti)numbris. Kaanepildist võib aru saada, et Warhammer oli mingitpidi numbri teemaks: et päkatsi kuju kaanel, William Kingi jutt ja ka väike nupuke Warhammeri teemal seda saatmas. Jutt oli ka illustreeritud, aga need Kevin Walkeri pildid pärinesid miskist muust allikast... igatahes kujutasid need Gotreki sellistes situatsioonides, mida jutus polnud.

Viited

7.1.09

Klassikaline Asumi triloogia Avon Booksi kirjastatuna

Ilmselt pole ulmes kuulsamat raamatusarja, kui on seda Isaac Asimovi triloogia Asumist. Jah, ma kirjutasin õieti, et triloogia! Loomulikult ma tean, et Asimov kirjutas hiljem kaks köidet ette ja kaks taha ning liitis kogu Asumi oma robotilugudega. Kirjaniku tuntus ja kuulsus põhineb siiski eelkõige n-ö klassikalisel Asumi triloogial.

Ilmselt oli nende raamatute populaarsus ja märgilisus põhjuseks, miks antud triloogia sai 1966. aastal auhinna kui kõigi aegade parim ulmesari. Tegu oli Ameerika ulmefännide auhinna Hugo ainukordse erikategooriaga... sest ei varem ega ka hiljem pole Hugol säherdust kategooriat olnud.

Auhinna tuules andis Avon Books 1966. aasta viimastel kuudel triloogia välja ka ühtses kujunduses pehmekaaneliste köidetena ning minuteada oli see esmakordne säherdune väljaanne... vähemasti inglise keeles.

Raamatute kaanepildid tegi Don Punchatz ning mulle need meeldivad, nagu antud kunstniku tööd üldse.

Hiljem kasutati neidsamu pilte ka kogu triloogiat koondava mahuka tellise kaanel, kuigi selle raamatu kaanel on teine ja kolmas romaan miskipärast kohad vahetanud. (Ilmselt on sealt ka lahti läinud see eksitus, mida näeb pidavalt wõrgupoodides, kus kolmas osa esitatakse teisena...) Kogumiku romaanidega andis välja Equinox Books, mis oli kuidagi seotud ka Avon Booksiga.

Viited

4.1.09

Doom (2005)

Usun, et pea iga inimene, kes on kokku puutunud arvutiga ja mänginud arvutimänge, teab mis on «Doom». Teatud ajal oli see ikka suisa kõikihõlmav hullus ning on ilmselt tänaseni jäänud kõmmutamismängude esikolmikusse.

Ei saa salata, et minulgi on mäng olulise tähendusega, sedavõrd olulisega, et mängu «Doom II» ei saa ma mängida juba seetõttu, et mul on kõik korrused praktiliselt peas.

Kui aga hakkasid levima jutud mängu filmiks vormimiseks, siis olin ma kohemaid enam kui skeptiline. Kui film valmis sai, siis ei viitsinud ma seda isegi vaadata... noh, et ei uskunud asjasse... kui uue aasta alul aga telekat klõpsides sellele sattusin, siis vaatasin ära... peaaegu...

Sisu:
Filmi sisu on ilmselt igaühel teada. Noh, et Marsil on miski uurimisjaam ja miskid kollid pääsevad lahti ja üks eriti vinge eriüksus saadetakse neid hävitama.

Et toimub siis rohkelt karmi andmist kõikvõimaliku kaliibri ja tüübiga torudest... või vähemasti peaks see olema...

Seosed:
Film põhineb samanimelisel arvutimängul.

Hinnang:

Ma annan muidugi aru, et arvutimäng ja film on kaks ise asja, aga isegi kõmmutamismängu põhjal tehtud film ei tohiks sedavõrd nüri olla.

Kui Karl Urban välja arvata, siis ei öelnud näitlejate nimed mulle midagi... ja selliste rollisoorituste järel ei ütle need nimed endiselt mulle midagi...

Ainsaks positiivseks momendiks võibki pidada vaatajat põhimadina juurde juhatanud eellugu. Madin ise oli halvasti lavastatud ja veel halvemini näidatud... sedavõrd halvasti, et ma ei suutnudki filmi lõpuni vaadata ning vahetasin kusagil teise kolmandiku lõpus kanalit.

Lingid:

2.1.09

Kolimised eestikeelses ulmewõrgus

Eestikeelses ulmewõrgus on toimunud mõningaid asukoha muutumisi...

Pärast pikka põdemist ärkas taas elule wõrguajakiri «Algernon». Pikema ilmumispausi peamiseks põhjuseks oli kolimine uude wõrgukoju ning kõik muu sellega seonduv.

Aadressi on vahetanud ka Ulmekirjanduse BAAS ning uuele elule on ärganud ULME.EE. Need on küll juba läinud aasta uudised, aga kordamine ei tule kunagi kahjuks.

Lingid: