Keda pealkiri segadusse ajab, siis neile teadmiseks, et Õhtumaal tuntakse seda animet kui «Vexille».
Leidsin reedel riiulitel sobrades CD-karbi, kus oli sees kaks DVD-koopiat, peal kirjad «Vexille» ja «Inetud luiged». Kust see karp mu koduse kabineti riiulisse sai, ei tea?
Kahtlustan järgmist skeemi: sellesuvisel Estconil tõi selle mulle Trash ning kuna Veiko Belials tahtis ka neid vaadata, siis alguses läksid need tema kätte ning augustis siin saarel külas käies tõi need mulle? Või teine versioon, et need on hoopis Metsavana omad? Helistasin reedel igatahes Veikole ja tema ka ei mäletanud muud, kui et tema need mulle augustis tõi ja et keegi need Estconil talle pihku pistis..?
Sisu:
Film algab meeleolukalt. On jõulud ja ühte villasse kogunevad maailma olulisemad magnaadid... noh, et mingi nõupidamine jaapanlastega. Eks kokkusaamiseks oligi parim ajend see, et Jaapan on end 2077. aastaks muust maailmast isoleerinud ning ümbritsenud arhipelaagi jõuväljaga. Keegi ei saa ei sisse, ei välja...
Ootamatult ründab villat eriüksus ja peab maha destruktiivse lahingu villat kaitsvate robotitega. Kogunemist juhatanud kitsaste päikeseprillidega kiilakas saab põgenema. Vexille (
kõrvaloleval pildil) püüab tüübi jala külge klammerdudes põgenemist küll takistada, aga kiilakas lõikab oma jala maha ja startiv lennuk lendab oma teed ning äralõigatud jala külge klammerdunud Vexille oma...
Eks siis eriüksuse laboris uuritakse äralõigatud jalga ning selgub, et tegu on küberorganismi osaga ning et selline nanotehnoloogia käib mitteJaapanile kaugelt üle võimete.
Võetakse vastu otsus, et Jaapanisse peab sisse imbuma sellesama eriüksuse luurerühm, sest maailma julgeoleku huvides oleks siiski teada, et mis seal jõuvälja sees toimub...
Seosed:
Seoseid ei olegi, sest üllatuslikult selgus, et antud anime põhineb originaalkäsikirjal, mille autoriteks on Haruka Handa ja Fumihiko Sori.
Viimatimainitu on ka filmi lavastaja.
Hinnang:
Filmi peamine võlu on lahe visioon ja töötav maailm. Noh, et vaatad ja täitsa usud!
Tegijatel on jätkunud vaimu, silma ja kätt hingematva visuaalia peale ning samas on see kõik üsna asja pärast... vähemasti tundub see nõnda.
Miinuseks on aga liigne klišeelikkus. Kõike seda on juba nähtud küll ja küll... ma ei hakka siin neid mängufilme ja animesid üles lugemagi, et mis on samasid teemasid lahanud. Noh, et ajuti mõjus siinarvustatav film kui klassikatöötlus.
Jah, olen nõus, et originaalsus kunstis on luul, aga siiski...
Samas mulle jälle see Jaapanis toimuv meeldis.
Samas oli see vastupanuliikumine jällegi naeruväärne ja ebaloogiline.
Samas olid need hiiglaslikud metalliosakestest keerismaod vägagi vahvad.
Samas oli lõpupuänt, ehk peapaha olemus ju lahe.
Samas oli see armastuskolnurk nõme.
Niimoodi võiks veel kaua jätkata... seega, vastakaid tundeid esilekutsuv film... maksimumhinnet ei paneks, aga ausa nelja teenib küll ära.
Muusika oli hea, kuigi ajuti läks liialt klubiliseks kätte ära. Samas tekitas see muusika teatav üleküllus videoklipi tunde... sisuga, aga siiski vaid videoklipp.
Lingid:
Kirjutasin umbes paari nädala eest Sergei Lukjanenko romaanist «Конкуренты» ja märkisin, et raamat algab sellega, kuidas pisut napsune Moskva ajakirjanik Valentin märkab laternapostil kuulutust. Romaanis oli ka kirjas kuulutusel olev telefoninumber, et kuhu helistada.
