KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



11.2.16

Anna Kańtoch «Sztuka porozumienia»

Mitte et ma auhindu väga fetišeeriks, kuid midagi need siiski näitavad, kas just šedöövrit, aga kindlasti teksti, mida tasuks ehk lugeda...


Sisu
Kusagil kaugel planeedil on linn, mis ehitatud tuhandeid aastaid tagasi ärakuivanud mere põhjale. Punane liiv ja ammuväljasurnud olendite suured ja võikad skeletid ning kõrgtehnoloogiline linn, mis kunagi ei maga.

Jutu, mille pealkirja ma tõlgiks ehk pisut vabameelselt kui «Oskus mõista»... jutu peategelaseks on oma eluga ummikus olev eradetektiiv, keda palgatakse otsima kaotsiläinud tütarlast. Teise liinina siis ühe tütarlapse ekslemised mingis fantasy-maailmas. Ei pea olema geenius, et taibata, et just selle tütarlapse detektiiv leidma peabki, kuid ega selles pole siis loo saladus ja pinge...


Seosed
See lühem jutustus ilmus paralleelmaailmade teemalises originaallugude antoloogias «Światy równoległe» (2014) ja võitis parima poola ulmejutuna eelmise aasta sügisel Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, Poola oluliseima ulmeauhinna. Lugejad on avaldanud ka soovi, et autor võiks sinna maailma veel midagi kirjutada, Anna Kańtoch vastas, et tal mingit sarja mõtet polnud, aga lubas veel mõelda...


Hinnang
Eks väärikas auhind kruvib ikka ootusi, tahad sa seda või mitte, kuid kui püüda hinnata neutraalsemalt, siis ka sel juhul leiab tekstis puudusi. Mitte et ma neid puudusi ilgelt otsiks, aga jutustuse maailm oli kordades huvitavam, kui selles maailmas toimuv.

Maailm on pisut võõrik, küberpunklik, kuhu oli siis sisse kirjutatud fantasyt ja suisa muinasjutulikke momente. Meeldis ka teksti igast poorist väljapressiv noir – naised ilusad ja riivatud, detektiiv on närakas ning mõrvad maniakaalsed. Lugesin kusagilt, et Anna Kańtoch esindab poolakeelses ulmes, seda suunda, mida inglise keeles märgitakse sõnapaariga new weird. Jah, konkreetselt selle teksti puhul ma taolist hinnangut isegi ei vaidlustaks.

Probleem on pigem see, mis jutus toimub, ehk siis lugu ise. Ma ei saaks öelda, et lugu pole, suisa mitu lugu on, mis lõpuks ka omavahel kokku jooksevad. Algas lugu ägedalt, aga autor muudkui kuhjas ja ajas asja segasemaks ning lõpuks oli jutulõng küll kenaks pusaks kokku sasitud, aga lahti seda ei harutatud ja mina ka enam ei viitsinud.

Olen lugenud Anna Kańtochilt mitmeid jutte ja siinarvustatav on mulle seniloetust kõige vähem meeldinud. Kõike eelnevat arvesse võttes ma üle kolme ei tahaks hindeks panna.


Viited

10.2.16

Robert Anton «Le phénomène»

Teinekord wõrgus kolades satub ette midagi ootamatut...


Sisu
Geenius viib viittuhandet kretiini vaatama fenomeni, ehk siis tavalist inimest, kes pole ei kretiin, ega kindlasti ka geenius. Tegevuspaigaks, siis tuumakatsetuste või suisa sõjajärgne maailm, kus elab vaid üks normaalne inimene...


Seosed
See leheküljeline laast ilmus 1960. aasta veebruaris ajakirja «Fiction» 75. numbris.

Hiljem on see leidnud taastrükkimist noorteulme antoloogias «L'homme qui n'oubliait jamais et autres récits sur l'homme» (1982) ja mingis lugemiku-tüüpi antoloogias «La science-fiction (6e/5e)» (1994).

Pisut ka autorist. Rosa Alice Krausz sündis Austrias, põgens natside eest Prantsusmaale, abiellus ja ta nimeks sai Alice Penkala. Kirjutas ja avaldas Robert Antoni nime all ühe (või mitu) ulmeromaani ja kaks (või pooltosinat) ulmejuttu... osa tekste olid kindlasti kirjutatud saksa keeles ja siis käsikirjana prantsuse keelde tõlgitud.


Hinnang
No selline lühike laast, mil on isegi puänt. Ei oska takkajärgi otsustada, kuidas see võis mõjuda 1960. aasta Prantsusmaal... ilmselt mingit päevakajalist laengut see omas, kui otsustada kordustrükkide põhjal... 2016. aasta Eestis sellise jutuga loorbereid küll ei lõikaks.


Samas, kui kõike eelnevat arvestada, siis nõrk neli tuleb lõdvalt ära, sest puänt kerge muige suunurka ju veab.


Viited

Jacek Sawaszkiewicz «Sygnał»

Avastasin hiljuti ehmatusega, et mu viimane BAASiarvustus pärineb 2014. aasta 11. novembrist... ma teadsin küll, et paus on pikaks veninud, aga et nii pikaks...


Sisu
Uus töötaja saabub observatooriumi. Vanade olijate sõnul on töö rahulik ja konti ei murra – istutakse vaheldumisi valves ning aeg-ajalt võetakse kosmosest vastu signaale, mis seni on osutunud lihtsalt kosmiliseks müraks. Jaama töötajatel on isegi hobi seda n-ö müra muusikaks kokku monteerida.


Eks selline rahumeelne algus häälestab lugejat millekski ootamatuks... et seekord ja uue töötajaga on saabuv signaal midagi muud. Ja ega autor lootusi/ootusi ka peta, iseküsimus, kas...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Jacek Sawaszkiewiczi esimeses ulmeraamatus, autorikogus «Czekając» (1978). On olemas ka vene tõlge «Контакт», mis ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta juuninumbris. Juri Makarovi illustratsioon on küll uljas, aga pisut mööda – jutus olid makilindid, aga pildil MacInto käes olev...

Ega ma omal ajal päris kindel polnud, kas poolakeelne «Signaal» ja venekeelne «Kontakt» on üks ja seesama jutt, aga eelmisel nädalal sain kätte Sawaszkiewiczi esikkogu ning nüüd pole enam kahtlust: sama tekst jah!


Hinnang
Ühelt poolt on meeldiv, et autor palju ja pikalt ei laterda, aga teiseltpoolt on jutt kuidagi rabe ja lame. Ei jätnud see jutt mingit muljet omal ajal vene keeles, ei olnud elamus ka eelmisel nädalal poola keeles. Ei, jutt pole halb, jääb meelde, aga kuidagi ükskõikseks jätab. Seetõttu ka hindeks selline pisut tülpinud kolm.


Viited

11.11.14

Volodõmõr Vladko «Три чарівних винаходи»

Mõtlesin, et loeks pisut ukraina ulmet... just seda, mis ukraina keeles on kirjutatud...



Alustuseks siis jutuke mehelt, keda on nimetatud ka Ukraina Jules Verne'iks.


Sisu
Istuvad kolm poisiklutti õues pingil ja unistavad: üks tahaks, et asjad oleks nähtamatud ja teine, et poleks hõõrdumist ning kolmas kaotaks ära elektri takistuse. Ei, mitte niisama ei unista, ikka tehnoloogiliselt ja sotsialistliku majanduse huvides.


Ja otsekui võluväel ilmubki poiste ette üks mõnusmuhe tegelane, kes räägib, kuidas üks instituut taoliste probleemidega tegeleb ning juhtumisi on mehel ka katsenäidised kaasas. Nähtamatuks tegev müts, praktiliselt hõõrdumisvaba jalgratas ja trafo, mis laseb elektrivoolu praktiliselt takistuseta läbi.


Seosed
Jutt ilmus aimeajakirja «Znannja ta pratsja» 1957. aasta esimeses numbris, avades sedamoodi ühe väärika ajajärgu ulme avaldamises sotsialistlikus Ukrainas. See on minuteada ka jutu ainus ilmumiskord.


Kui nüüd korrektne olla, siis ajakiri «Znannja ta pratsja» alustas ilmumist juba 1929. aastal ja väljaande ilmumise lõpetas 1941. a alanud sõda. Kui samanimeline ajakiri 1957. a (taas)ilmuma hakkas, siis räägiti sellest kui uuest ajakirjast ning uue ajakirja esimese numbri esimese ulmejutu autoriks sobis ukraina ulme elav klassik Volodõmõr Vladko kui valatult... seda enam, et oli ta ju omi tekste avaldanud ka selles eelmises ajakirjas.


Hinnang
Ega mul erilist elamuse ootust polnud, pigem olid Ukraina (ulme)illustratsiooni suurkuju Georgi Malakovi pildid need, mis kolme imelise leiutise jutu lugemise kasuks kallutasid. Et tundus tobe neid pilte niisama oma blogisse riputada...


Kõige keerulisem ongi vast hinnata, sest mingit kirjanduslikku või prognostilist elamust sellest jutust saada pole võimalik. Samas, jutt on kirjutatud 1957. a tehnikahuvilistele lastele ning seda pragmaatilist suunda rõhutab ka toimetusepoolne saatesõna, kus noori lugejaid ärgitatakse kaasa mõtlema või siis jutus esitatut kritiseerima. Kõike seda arvesse võttes oleks nõrk kolm päris aus hinne.


Seosed

16.9.14

Jerry Oltion «Our New Overlords»

Mõru, oi kui mõru...


Sisu
Ühel päeval saabuvad tulnukad. Nad ei võta planeet Maad kuigi tõsiselt, aga et maalased kunagi siiski kosmoses käisid, siis annavad Maale veel ühe võimaluse. Tulnukad kavatsevad Päikesesüsteemis kaks kuud oma laeva tankida ning kui maalased suudavad selle aja jooksul oma saadiku tulnukate laeva toimetada, siis...


Seosed
See lühike lugu ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta mainumbris ja ilmus rubriigis «Probability Zero», mis tähendab, et tegu on ülilühikese ja lööva, reeglina anekdooti või aruaannet meenutava tekstiga. Vanemad inimesed ehk mäletavad omast ajast mõisteid «teadlaste huumor» või «füüsikud naljatlevad». Et midagi taolist.


Hinnang
Hea, isegi väga hea lugu. Kõik on paigas – nii sisu, kui ka vorm. Võibolla ma mõtleks hinde üle, kui peaks hindama suuremal skaalal, aga viiepallisüsteemis ei tõuse minu käsi küll nelja panema.


Seosed

27.7.14

Aleksandr Gromov «Бобугаби»

Paar päeva tagasi otsustasin õues kartuleid keeta... et see lahtisel tulel selline pikem protsess on, siis otsustasin midagi sinna kõrvale lugeda. Egas midagi – purk õlut, luger ja ajakirja «Jesli» 200-s number.


Sisu
Kaugel planeedil on maalaste ekspeditsioon ning kui nad uurivad kaslastest arenenud võõrtsivilisatsiooni elu-olu, siis jääb neile taipamata surnute ja matustega seonduva sõna «bobugabi» tähendus. Uurivad küll kohalike käest, aga nood ei kipu eriti vastama, pigem keerutavad ja hämavad ning väidavad, et pole kombeks sellest rääkida.

Kui maalased koju tagasi jõuavad, siis selgub, et vahepealsel ajal (lend toimus valguse lähedase kiirusega) on ka maalased selle mõiste enda jaoks avastanud... tõsi, mitte just sama nimega.


Seosed
Tekst meenutab neid Robert Sheckley lugusid, kus kaks (antud juhul kolm) maalast püüavad võõra planeedi asukate mõnele kummalise kõlaga sõnale tähendust külge leida.

Otse loomulikult ei pea ma seda Aleksandr Gromovi juttu Sheckley plagiaadiks... ja Sheckley asemel võib siin ka mõnda teist nime nimetada. Robert Sheckley lihtsalt seostub esimesena, kui taolist loo-skeemi mainida.


Hinnang
Jutu esimene pool, kus tegevus toimus võõral planeedil, oli suurepärane. Selline muhe ja karge hilise kuldajastu laadis pajatus, millele lõdva randmega viie viskaks. Kuid siis tuli jutu teine pool ja naasemine Maale ning otsekui teine jutt oleks – muhedus kadus ära, autor hakkas mingit draamat ja suisa traagikat kangutama.


Oli tunne, et otsekui oleks jutt kunagi pooleli jäänud ning autor siis mõni aasta hiljem hoopis teise meelolu ja mõttega sellele lõpu teinud. Minuarust oleks selle jutu puänt naljana paremini mõjunud. Neli tuleb kenasti ära, aga mis kõik oleks võinud olla...


Viited

1.7.14

Stalker – kümmekond päeva hääletamist

Stalker 2014 hääletus algas 22. mail 2014 ja lõpeb 10. juulil 2014.

Stalker on Eesti ainus ulmeauhind ning seda antakse välja alates aastast 1998. Auhinna võitjad selguvad lugejaküsitluse käigus.

Aega on kümmekond päeva ning kuni südaööni vastu 11. juulit saab veel hääletada...

Kes tõesti veel ei tea, et mis auhind on Stalker ja kuidas hääletamine toimub, see leiab hääletusnimekirjad ja -juhised allolevalt viitelt.


Viited