KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



11.11.14

Volodõmõr Vladko «Три чарівних винаходи»

Mõtlesin, et loeks pisut ukraina ulmet... just seda, mis ukraina keeles on kirjutatud...



Alustuseks siis jutuke mehelt, keda on nimetatud ka Ukraina Jules Verne'iks.


Sisu
Istuvad kolm poisiklutti õues pingil ja unistavad: üks tahaks, et asjad oleks nähtamatud ja teine, et poleks hõõrdumist ning kolmas kaotaks ära elektri takistuse. Ei, mitte niisama ei unista, ikka tehnoloogiliselt ja sotsialistliku majanduse huvides.


Ja otsekui võluväel ilmubki poiste ette üks mõnusmuhe tegelane, kes räägib, kuidas üks instituut taoliste probleemidega tegeleb ning juhtumisi on mehel ka katsenäidised kaasas. Nähtamatuks tegev müts, praktiliselt hõõrdumisvaba jalgratas ja trafo, mis laseb elektrivoolu praktiliselt takistuseta läbi.


Seosed
Jutt ilmus aimeajakirja «Znannja ta pratsja» 1957. aasta esimeses numbris, avades sedamoodi ühe väärika ajajärgu ulme avaldamises sotsialistlikus Ukrainas. See on minuteada ka jutu ainus ilmumiskord.


Kui nüüd korrektne olla, siis ajakiri «Znannja ta pratsja» alustas ilmumist juba 1929. aastal ja väljaande ilmumise lõpetas 1941. a alanud sõda. Kui samanimeline ajakiri 1957. a (taas)ilmuma hakkas, siis räägiti sellest kui uuest ajakirjast ning uue ajakirja esimese numbri esimese ulmejutu autoriks sobis ukraina ulme elav klassik Volodõmõr Vladko kui valatult... seda enam, et oli ta ju omi tekste avaldanud ka selles eelmises ajakirjas.


Hinnang
Ega mul erilist elamuse ootust polnud, pigem olid Ukraina (ulme)illustratsiooni suurkuju Georgi Malakovi pildid need, mis kolme imelise leiutise jutu lugemise kasuks kallutasid. Et tundus tobe neid pilte niisama oma blogisse riputada...


Kõige keerulisem ongi vast hinnata, sest mingit kirjanduslikku või prognostilist elamust sellest jutust saada pole võimalik. Samas, jutt on kirjutatud 1957. a tehnikahuvilistele lastele ning seda pragmaatilist suunda rõhutab ka toimetusepoolne saatesõna, kus noori lugejaid ärgitatakse kaasa mõtlema või siis jutus esitatut kritiseerima. Kõike seda arvesse võttes oleks nõrk kolm päris aus hinne.


Seosed

16.9.14

Jerry Oltion «Our New Overlords»

Mõru, oi kui mõru...


Sisu
Ühel päeval saabuvad tulnukad. Nad ei võta planeet Maad kuigi tõsiselt, aga et maalased kunagi siiski kosmoses käisid, siis annavad Maale veel ühe võimaluse. Tulnukad kavatsevad Päikesesüsteemis kaks kuud oma laeva tankida ning kui maalased suudavad selle aja jooksul oma saadiku tulnukate laeva toimetada, siis...


Seosed
See lühike lugu ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta mainumbris ja ilmus rubriigis «Probability Zero», mis tähendab, et tegu on ülilühikese ja lööva, reeglina anekdooti või aruaannet meenutava tekstiga. Vanemad inimesed ehk mäletavad omast ajast mõisteid «teadlaste huumor» või «füüsikud naljatlevad». Et midagi taolist.


Hinnang
Hea, isegi väga hea lugu. Kõik on paigas – nii sisu, kui ka vorm. Võibolla ma mõtleks hinde üle, kui peaks hindama suuremal skaalal, aga viiepallisüsteemis ei tõuse minu käsi küll nelja panema.


Seosed

27.7.14

Aleksandr Gromov «Бобугаби»

Paar päeva tagasi otsustasin õues kartuleid keeta... et see lahtisel tulel selline pikem protsess on, siis otsustasin midagi sinna kõrvale lugeda. Egas midagi – purk õlut, luger ja ajakirja «Jesli» 200-s number.


Sisu
Kaugel planeedil on maalaste ekspeditsioon ning kui nad uurivad kaslastest arenenud võõrtsivilisatsiooni elu-olu, siis jääb neile taipamata surnute ja matustega seonduva sõna «bobugabi» tähendus. Uurivad küll kohalike käest, aga nood ei kipu eriti vastama, pigem keerutavad ja hämavad ning väidavad, et pole kombeks sellest rääkida.

Kui maalased koju tagasi jõuavad, siis selgub, et vahepealsel ajal (lend toimus valguse lähedase kiirusega) on ka maalased selle mõiste enda jaoks avastanud... tõsi, mitte just sama nimega.


Seosed
Tekst meenutab neid Robert Sheckley lugusid, kus kaks (antud juhul kolm) maalast püüavad võõra planeedi asukate mõnele kummalise kõlaga sõnale tähendust külge leida.

Otse loomulikult ei pea ma seda Aleksandr Gromovi juttu Sheckley plagiaadiks... ja Sheckley asemel võib siin ka mõnda teist nime nimetada. Robert Sheckley lihtsalt seostub esimesena, kui taolist loo-skeemi mainida.


Hinnang
Jutu esimene pool, kus tegevus toimus võõral planeedil, oli suurepärane. Selline muhe ja karge hilise kuldajastu laadis pajatus, millele lõdva randmega viie viskaks. Kuid siis tuli jutu teine pool ja naasemine Maale ning otsekui teine jutt oleks – muhedus kadus ära, autor hakkas mingit draamat ja suisa traagikat kangutama.


Oli tunne, et otsekui oleks jutt kunagi pooleli jäänud ning autor siis mõni aasta hiljem hoopis teise meelolu ja mõttega sellele lõpu teinud. Minuarust oleks selle jutu puänt naljana paremini mõjunud. Neli tuleb kenasti ära, aga mis kõik oleks võinud olla...


Viited

1.7.14

Stalker – kümmekond päeva hääletamist

Stalker 2014 hääletus algas 22. mail 2014 ja lõpeb 10. juulil 2014.

Stalker on Eesti ainus ulmeauhind ning seda antakse välja alates aastast 1998. Auhinna võitjad selguvad lugejaküsitluse käigus.

Aega on kümmekond päeva ning kuni südaööni vastu 11. juulit saab veel hääletada...

Kes tõesti veel ei tea, et mis auhind on Stalker ja kuidas hääletamine toimub, see leiab hääletusnimekirjad ja -juhised allolevalt viitelt.


Viited

3.6.14

Boris Hurtta «Hiiden nahka»

Kui ilmus antoloogia «Soome ulme» (2008), siis minu jaoks oli selle raamatu suurimaks puuduseks, et sealt puudusid Boris Hurtta tekstid. Jah, antoloogia koostaja-tõlkija Arvi Nikkarev põhjendas seda ja ma täiesti aktsepteeri(si)n tema põhjendusi, aga siiski... Nüüd on aga tulekul «Soome ulme 2» ning õnneks selles raamatus on Boris Hurtta sees.


Sisu
Jutt pajatab meile loo kirikuõpetajast Ürjö Krabbest ja tema naisest Raakelist. Selline klassiklaine lugu, et vana kirikuõpetaja sureb, vahetub valitseja ja kirikuõpetaja ning siis žanrile kohaselt ka midagi fantastilist.


Seosed
Jutt ilmus esmatrükis wõrguajakirja «Usva» 2009. aasta esimeses numbris ning aasta hiljem leidis taastrükkimist Boris Hurtta jutukogus «Noidan nahka».


«Hiiden nahka» kuulub koos kahe teise jutuga sarja «Hurtan perinteiset» ning ajakirjas oli siinarvustatav märgistatud kui sarja teine tekst. Kogumikus «Noidan nahka» oli see jutt miskipärast eespool kui ajakirjas esimesena ilmunud «Hevosenpäivä», kolmandana ilmunud «Vaitonainen sanansaattaja» puudus kogumikust aga sootuks. Tundub, et see sari on pigem temaatiline ja sarja jutte võib lugeda suvalises järjekorras.

Eesti keeles ilmub jutt (paberil) antoloogias «Soome ulme 2». Raamat peaks juunikuu jooksul kauplusesse Apollo müüki ilmuma ja ajakirjas «Reaktor» avaldati see jutt antoloogia maitseprooviks.


Hinnang
Ma olen Boris Hurttalt nüüdseks kahte juttu lugenud ning eks ma selle pinnalt püüan hinnata.

Jutt, mis maakeeles kannab ehk pisut eksitavat pealkirja «Tondi nahk» (antoloogias pealkirjaks siiski «Hiiu nahk») on kindlasti hea jutt, aga mitte väga hea. Häirib just värvivaesus ja vähene detailsus. Selline kiretu jutustamine kunagi möödanikus toimunud asjadest. Samas, ulmeosa ja pahalasest hiid mulle meeldisid.

Kokkuvõttes sama emotsioon, mis esimese loetud Hurtta jutuga – hea, aga see mees oskab vist paremini. Üsna võimatu on muidugi oletada, kuidas see jutt mõjuks antoloogia kontekstis, kuid kindlasti ei peleta see tekst ilmuvast antoloogiast eemale.


Viited

Sergei Lukjanenko «Новогодний Дозор»

Ingliskeelses maailmas on jõulujutud, venekeelses uusaastajutud – olemuslikult neil suurt vahet pole.


Sisu
Anton on vana-aasta õhtul patrullis, et miski imelik tüüp või vastaspoole esindaja käib ringi ja...


Seosed
Nagu pealkirigi ütleb, on tegu uusaastajutuga ning samas ka järjekordse täiendusega Vahtkonna-sarja.

Ilmus see esmakordselt aastavahetusel nädalalehes «Antenna», mis näikse olevat ristand seltskonnalehest ja telekavast. Käesoleva aasta jaanuaris tehti jutust aga kordustrükk pretensioonika pealkirjaga antoloogias «Новогодний Дозор: Лучшая фантастика 2014», kus ma seda siis kas jaanuari lõpus või veebruari alguses ka lugesin.


Hinnang
Seda teksti on keeruline hinnata. Kui võtta aluseks puhtalt lugemiselamus, siis üle kahe ei tuleks kuidagi. Vahtkonna-sarja fänn ma pole, teostatud oli profilt, kirjutatud kindla eesmärgiga ja vastava lugeja tarbeks. Lühidalt, see jutt pole minu jaoks ning seetõttu panen ma siiski kolme.

Tarbekirjandus: loed ja unustad ning püüad meeles pidada, et teist korda ei loeks.


Viited

30.5.14

Igakuine annus ulmekiirgust

Ilmus ainukese eestikeelese ulmelise kuukirja «Reaktor» järjekordne number.


Ma ei taha ühtegi lugu teisest rohkem esile tõsta, aga mõned mainiks siiski ära. Uljas muljetus romaani «Raske on olla jumal» uues n-ö ekranisseringust. Kompaktne ülevaade selleaastasest HÕFFist. Maitseproov kirjastuse Skarabeus selleaastasest antoloogiast. Kuid ega muu kehvem pole.

Stalkeri-hääletus käib ning ka sellest kirjutab värske «Reaktor».


Viited