KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



19.3.14

Andrzej Pilipiuk «Lenin»

Kunagi kamraad Metsavana küsis, et kas ma olen lugenud miski poolaka jutte miskist joodikust eksortsistist... et talle üks poolakas ilgelt kiitis...


Sisu
Jutt algab sellega, et hobieksortsist Jakub Wędrowycz on juba kuuendat päeva kadunud. Semud istuvad kohalikus kõrtsis ja arutavad, et mis võis juhtuda... et järsku peaks miilitsasse teatama...

Kuid siis läheb uks lahti ja kõrtsi astub kadunud Jakub, nõuab juua ja pajatab loo sellest, kuidas KGB ta röövis ja Venemaale viis. Rööviti Jakub seetõttu, et kuuldused tema tegudest olid juba Poolast kaugemale jõudnud ning ka seetõttu, et KGB-l oli suur mure. Lenini muumia oli pisitasa elustuma hakanud!


Seosed
Jutt «Lenin» ilmus esmakordselt 1996. aastal ajakirja «Fenix» üheksandas numbris ning kuulub sarja mis pajatab Jakub Wędrowyczi tegemistest. Sarjasiseses kronoloogias kuulub see kolmandasse kogumikku «Weźmisz czarno kure...», kust pärineb ka ülalolev Andrzej Łaski illustratsioon.


Hinnang
«Lenin» on vist kümnes Jakub Wędrowyczi jutt, mida ma lugesin. Selline tüüpiline selle sarja tekst, kus on üks vaimukas idee, pisut vaimukaid kirjeldusi, seosetu süžee ning omajagu lolli nalja. Kõik see omakorda haiseb aga rängalt alkoholi ja iseäranis samaka järele.


Mulle taoline tolatsemine ei meeldi, poolakatele vist jälle meeldib, sest selle sarja kogumikele tehakse regulaarselt kordustrükke ning ka tšehhidele näikse meeldivat, sest kõik raamatud on tõlgetena ilmunud ka tšehhi keeles. Isiklik hinne oleks vast isegi kolm, aga mul pole põhjust autorit süüdistada selles, et ta kirjutab mulle mittesobivas laadis. Pealegi on tegu tekstiga autori debüüdiaastast.


Viited

6.1.14

Steven J. Dines «The Machinehouse Worker's Song»

Seda juttu sai loetud ühel suvalisel bussisõidul lõppenud aasta 12. detsembril.


Sisu
Selle teksti sisust vähegi kobedama ülevaate andmine on üsna keeruline, sest jutus ei toimunud eriti midagi... lihtsalt mingid (meeleolu)pildid.


Et on miski tehnoloogiline kompleks, kus mingid tuleviku proled rähklevad. Õigemini on üks vana prole ja üks noor prole, kellele jutt keskendub ning proled on vist veel ka kinnipeetavad. Igatahes pole neil voli sealt kompleksist lahkuda.


Seosed
Tekst ilmus läinud aasta mais-juunis ajakirja «Interzone» 246. numbris ning oli seni peamiselt õudust kirjutanud autori üks esimesi katsetusi (sotsiaalse) teadusliku fantastika vallas.


Hinnang
Jutt oli igav ja oli tüütu – lihtsalt ühed umbsed kirjeldused. Olgu, teises pooles viskas ajuti ka dialoogi sisse ja isegi tegevust võis täheldada, kuid teksti see kõik ei päästnud. Visiooni justkui oli, aga lugu oli sihitu ning selle kirjapanemise mõte jäi mulle enam kui kaugeks. Sellest ka hinne, sest ma üldiselt kahetsen, et lugesin.

Ma lugemisjärgselt korraks isegi kahtlesin, et kas ma ei saanud järsku millestki olulisest aru, sest ei tohiks ju võimalik olla, et taoline tühi tekst on ajakirja avalugu. Selgus, et on küll võimalik. Ma nimelt vaatasin pisut wõrgus ringi, et mida siis ingliskeelses keeleruumis on jutust arvatud. Arvustused, mida lugema juhtusin, ei arvanud suurt midagi, mingit ebalevat sõnavahtu aeti, aga üldiselt libiseti kähku üle. Teisisõnu, polnud midagi arvata ja halvasti öelda pole sealmail kombeks.


Viited

5.1.14

Rajnar Vajra «Doctor Alien»

Kui see lühiromaan ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2009. aasta avanumbris ilmus, siis oli wõrk sellist mõnusat üminat täis, et vaat kus ikka...


Mitmel põhjusel ei saanud ma seda lugu ilmumishetkel lugeda. Ei, ajakiri oli mul olemas, aga ikka tuli midagi vahele ja sinna see jäi. Kuniks ma paar nädalat tagasi sattusin taas kunstnik John Allemandi kodulehelt galeriid kaema ja siis tuli meelde ja siis ma võtsin selle lühiromaani taas ette.


Sisu
Mingi kosmosekaubitsejate tsivilisatsioon on NASAga diili teinud ja maalased on miski arsti kaubitsejate kosmosejaama appi saatnud.

Kosmosekaubitsejad on päästnud kolme erineva võõrtsivilisatsiooni esindaja elu, kuid nad ei suuda päästetutega kontakti saavutada. Ja nii nad tegidki maalastele ettepaneku, et kui nende arst suudab aidata, siis saavad maalased tasuks uusi tehnoloogilisi saavutusi.

Maalastel muidugi huvi on ja nii saadetaksegi oma mees tulnukate juurde, et ehk leiab midagi ja suudab mingeid lahendusi pakkuda. Kosmosekaubitsejad on hulkjalgsed ja suurt raskusjõudu nautivad libaämblikud. Päästetute trio moodustavad aga okkalise punkariharjaga tiiger, rohkete käte-jalgadega humanoid ning miski lapik rulluv olevus.

Maalasest arst peab seega edendama raju mõttetööd keskkonnas, mis talle üsna talumatu ja teemadel, millest tal aimugi pole...


Seosed
Lühiromaan on esimene tekst nn tulnukate doktori sarjast ning praeguse seisuga on ilmunud kolm lühiromaani. Kas tuleb ka neljas või kirjutab Rajnar Vajra need romaaniks ümber, seda ma ei tea.

Tekst tõlgiti ülioperatiivselt vene keelde ning avaldati pealkirjaga «Доктор для чужаков» ajakirja «Jesli» 2009. a juulinumbris.

Nii ajakirjas «Analog», kui ka ajakirjas «Jesli» oli lühiromaan kaanelugu ning huvitav on vaadata, et kuidas nägid punkariharjaga tulnuktiigrit John Allemand või Igor Taratškov.

Tuleb tunnistada, et John Allemandi nägemus meeldib mulle rohkem... üks olulisi põhjusi on juba see, et Allemand on kunstnik, aga Taratškov on kõigest arvutikunstnik. Ja kui päris aus olla, siis tegi John Allemand oma piltidega ka autor Rajnar Vajral endal selja prügiseks.


Hinnang
Lugesin seda lühiromaani umbes nädal aega. Ajuti oli see üsna kurnav tegevus. Ja esimese kolmandiku jooksul tekkis korduvalt kiusatus lugemine suisa katki jätta, kuid siis tuli mõni mõnusam koht tekstis ja mingil hetkel hakkas isegi huvitama.


Mõtlesingi, et mis hinne panna, sest kõik tulnukate välimust ja elu-olu puudutuv oli ülikõva ja vägagi veenev. Probleemide lahendus oli ka rohkem kui rahuldav. Kurnavad olid aga doktori n-ö mõtted ja n-ö sisekaemused. Selle teksti põhjal ütleks, et Rajnar Vajral fantaasiat jagub, aga kirjankuna on mees ikka päris nõrk. Tugevast kolmest enam anda oleks liialdus. Samas on mul plaanis ka järgmine tulnukate doktori tekst läbi lugeda... tõsi, mitte lähikuudel.


Viited

20.12.13

Katustel tantsija Ungari ulmeajakirjas

Kirjutasin käesoleva aasta veebruaris siinsamas: «Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.» Eks ma pisut hämasin, sest ma teadsin küll, et millise autori...


Kui kellegil oli veel kahtlusi, siis ülalolev pilt ütleb selgelt, et Indrek Hargla ja «Melchior, a patikárius és a tetőkön táncoló»... ehk siis maakeeli «Apteeker Melchior ja katustel tantsija». Pärineb see pilt aga ajakirja «Galaktika» 285. numbrist, ehk siis lõppeva aasta detsembrinumbrist.


Jutu on tõlkinud Nóra Rácz, kes on ungari keelede tõlkinud ka käesoleval aastal ilmunud Indrek Hargla romaani «Melchior, a patikárius és a Szent Olaf-Templom rejtélye» (Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus; 2010).


Kuigi Melchiori-romaanid pole ulme, ilmus see reklaam korduvalt sel aastal ulmeajakirjas «Galaktika». Põhjus proosaline: romaani ja ajakirja annab välja sama kirjastus.


Viited

8.12.13

George R. R. Martin «The Princess and The Queen, or The Blacks and The Greens»

Hoolimata pikast ja kaheosaliselt pealkirjast on lühiromaanil veel üks pikem alapealkiri.

Being A History of the Causes, Origins, Battles, and Betrayals of that Most Tragic Bloodletting Known as the Dance of the Dragons, as set down by Archmaester Gyldayn of the Citadel of Oldtown (here transcribed by George R. R. Martin)


Sisu
Eks see pikk alapealkiri ütleb sisu ja kirjutamislaadi kohta ka kõik ära – tegu on kroonikalaadse pajatusega nn lohede tantsust, ehk siis sõjast, mille järel Westeroses enam ühtegi lohet polnud.


Seosed
Lühiromaan ilmus antoloogias «Dangerous Women», mille koostasid George R. R. Martin ja Gardner Dozois ning mis ilmus müüki käesoleva nädala teisipäeval. Teksti tegevus toimub 169–171 aastat enne romaanisarja «Jää ja tule laul» algust ning seega peaks teos olema lugemiskõlbulik ka neile, kes romaanisarja lugenud pole.


Hinnang
Pean tunnistama, et ma polnud alguses üldse veendunud, et ma selle lühiromaani lõpuni loen – see isiku- ja kohanimede laviin, mille autor lugeja peale paiskab, oli ikka täiesti talumatu. Kuid eks ma harjusin ning õppisin neid tüütuid nimedejorusid diagonaalis lugema.

Õnneks ei hakanud George R. R. Martin oma kroonikat mingis veidras vanaaegses keeles kirja panema... ei, ikka selline kena ja klaar keel, mis antud autorit positiivselt iseloomustab. Ka oli tekstis piisavalt meeleolukaid kohti, kus kroonikast sai täieõiguslik kirjandusteos. Eriti meeldejäävatena mainiks palgamõrtsukate Veri ja Juust printsitappu ning märatseva pööbli lohepogrommi, kuid need polnud ainukesed.

Kokkuvõtteks selline tugev neli. Lühiromaani laad oli vale, aga kui nimederäga kõrvale jäi ja kroonik hakkas keskenduma konkreetsetele seikadele, siis oli enam kui nauditav lugemine, sest Martin oskab.


Viited

2.10.13

Tuumahiidu on ilmunud kaks aastat

Nagu pildilt näha, on ilmunud ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.

Nr 24 uue kuukirja kaanel annab selge sõnumi, et ajakiri on ilmunud järjepanu kaks aastat ja nii iga kuu. Pole ju paha saavutus! Toimetus ise erilist juubelijuttu ei aja ja tagasivaateid tehtule ei tee. Oleks ju küll, millega uhkustada, aga elu läheb edasi...

Kindlasti pole juubel ka see põhjus, miks ma ajakirjast «Reaktor» siin kirjutan. Ei, põhjuseid on mitu... Kui alustada isiklikest: blogi vajab taaskäivitust, minult on lugu numbris ning mu kallis abikaasa on selles numbris saanud ulmestaariks. Kui üldisemalt, siis ajakirjas on harjumuspäraselt üks hea tõlkejutt, huvitavad algupärandid ja artiklid. Kuukirjana suudavad nad kenasti ka kätt kohaliku ulmeelu pulsil hoida jne.

See number ja ka kõik vanemad on täitsa tasuta wõrgus saadaval ning kes ekraanilt lugeda ei soovi, see võib kõik numbrid täiesti tasuta enesele lugerisse sikutada.


Viited

31.8.13

«Arvestaja» saab filmiks

Juhuslikult sain Aleksandr Gromovi blogist teada, et tema lühiromaanist «Arvestaja» (Вычислитель; 2000, ek 2006) on valmimas samanimeline film.

Jevgeni Mironov mängib nimitegelast Erwinit.

Ilmselt ei pea ma siin hakkama seda lühiromaani ümber jutustama. Tekst on ju maakeeles ilmunud ning isegi Eesti ulmeauhinnaga Stalker pärjatud. Niipalju ehk küll, et teose peategelane on Erwin, kes alati arvestab kõike ette ning loodab selle oskuse abil ka ellu jääda...

Vinnie Jones ja Linda Nigmatullina pääsesid miski kombitsa haardest.

Lühiromaani tegevus toimub planeedil Mülgas, kus on kombeks kurjategijaid – nii kriminaale kui ka poliitilisi –, saata igavesele asumisele asustamata soisele mandrile.



Videoklipist võib aru saada, et Vinnie Jones mängib filmis kriminaalset autoriteeti Just van Borgi, hüüdnimega Polaarhunt. Iseküsimus, et kas ta filmis just sellist nime kannab.

Selline nägi Mülgas välja kunstniku esialgsel kavandil.

Filmiti Islandil ning just sealse looduse toores ilu viis filmi lavastaja Dmitri Gratšovi mõttele hüljata kunstniku esialgne kavand. Elame-näeme, kas see oli arukas otsus... vähemasti on see film, mille valmimist ma ootan... ja samas kardan...


Viited