KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



19.1.17

Meelis Friedenthal «Deemonid ja trilobiidid»

Meelis Friedenthal on autor, kelle teine nimi on Pettumus. Jah, kunagi tundus mees olevat üks paljulubavamaid uusi autoreid eesti ulmes, aga kahjuks need lubadused ei realiseerunud...


Sisu
Ma ei tahaks jutu sisu siin väga lahti seletada, sest igaüks võib juttu ju lugeda ning see, kuidas autor asju avab ja lahti kerib, et see on teksti parim osa.

Märksõnadeks: noored teadlased, tunded ja muidu armastus, saladuslik artefakt Tartu lähedalt jne.


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Berk Vaheri koostatud antoloogias «Tartu rahutused» (2009).


Hinnang
Mäletan, et kui ma seda juttu kunagi lugesin, siis see mulle meeldis, et selline mõnus intlilugu, et oli pinget ja oli sisu jne. Lugedes oli selline mõnus erutus sees, selline surin, mis tahtis särtsudes sõrmeotstest väljuda. Lugesin ja olin üsna veendunud, et siit tuleb elamus... elamus suure algustähega. Kuid siis märkasin, et jutu lõpuni on miski paar-kolm lehekülge ning hinge hiilis kahtlus, et autor ei saa nii nappidel lehekülgedel mitte kuidagi kokku tõmmata kõike seda, mida ta seni mõnusalt lahti oli kerinud. Kahtlustest sai kartus ja kartusest pettumus. Autor valis võimalikest kehvadest lõppudest selle kõige lollima.

Pettumus! Seda enam, et Meelis Friedenthal võiks olla üks väheseid autorid siinmail, kes suudaks kirjutada maailmatasemel arukat ulmet. Noh, et on ulme- ja muud lugemust, on kirjanduslik anne, on oskus mõelda, on vähe pärssivaid komplekse. Kuid autoril on ilmselt muud ambitsioonid ning mina pean elamuse saamiseks teisi autoreid lugema.


Viited

18.1.17

Stefan Darda «Opowiem ci mroczną historię»

Ma olen umbes viimased kümme aastat arvanud, et poola ulmet ma üldiselt tunnen... noh, nii laias laastus... jah, ikka selgub, et mõni oluline autor on teadmata, aga üldiselt... umbes pooleteise aasta eest tekkis mul aga tunne, et vähemasti üks poola ulme kiht on mul kahe silma vahele jäänud... jutt siin, romaan seal, see autor, teine autor... umbes eelmisel aastavahetusel panin killud kokku ja ma jõudsin järeldusele, et poola ulmes on täitsa tugev ja huvitav õudusskeene...

Kuidas siis selline asi sai juhtuda, et õudus jäi kahe silma vahele? Väga lihtsalt. Need tekstid ilmuvad kas spetsiifilistes ajakirjades/antoloogiates, või väiksemates või suisa mitteulmekirjastustes... meil on enamjaolt nii, et ulme=SF+F+H... Poolas ei peeta õudust sageli n-ö fantastyka (ek ulme) osaks, pigem läheb see ühte lahtrisse põnevus- või suisa üldkirjandusega... eks autoridki ole üsna tihti taolise ambitsiooniga...


Sisu
Ajakiri «Twoje Medium» kuulutab välja süngete lugude konkursi... noh, et müstika-ajakiri leidis lihtsa viisi, kuidas lehekülgi täita. Toimetusse helistab keegi Adolf Krawczyk, kel on rääkida üks hästi hirmus ja sünge lugu, et sõitku aga ajakirjanik tema juurde vanadekodusse jne. Minategelasest ajakirjanik püüab küll seletada, et konkursi tingimused näevad ette, et lugejad panevad ise oma lood kirja ja saadavad e-postiga toimetusele, kuid pan Krawczyk on järjekindel ja nii sõidabki ajakirjanik ise kohale...

Lugeja saab seejärel osa kahest omavahel põimuvast loost: ajakirjaniku sõit ja suhtlemine vandekodus ning Adolf Krawczyki ränk elusaatus. Märksõnadeks surm ning surnute ja elavate maailma põimumine.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2012. aastal antoloogias «13 ran», mis sisaldas anglo-ameerika kõlavate ja vähemkõlavamate nimede kõrval ka poola autorite õudustekste. Kaks aastat hiljem andis see jutt nime ka Stefan Darda esimesele jutukogule.


Hinnang
«Räägin sulle hirmsa loo» on esmapilgul selline tüüpiline moodne õudus, kus lugeja uputatakse rohkete ja hästi argiste kirjelduste lasu alla. Kuid nagu ma juba rääkisin kahe loo põimumisest, siis see teine lugu, mida Adolf Krawczyk pajatab oma sõjajärgsest noorusest... just see teeb jutust midagi meeldejäävat. Selline huvitav keskkond ja seal toimuv – teise ilmasõja järgne Poola küla, kus uus sotsialistlik elukorraldus põimub eelmiste aegade katoliiklusega.

Hea ja meeldejääv jutt, mis saab nelja eelkõige autori mõningase alasoorituse tõttu. Stefan Darda oskab, aga mitte piisavalt... vähemasti oleks seda juttu saanud paremini kirjutada... noh, et autor jäi võetud vormile pisut alla... need liinid ei jooksnud mu arust päris hästi ning vahepeal unustas autor end ka liigselt lobisema.


Viited

Herbert W. Franke «Start»

Hakkasin eelmine aasta lugema Herbert W. Franke esikkogu «Der grüne Komet» (1960). Saksa keeles... noh, et arendada ja siluda oma saksa keele oskust.


Sisu
Üsna keeruline on anda mingit suurt ja köitvat sisuseletust jutust, mil pikkust napp viis lehekülge ja mis suuresti koosneb meeleolukatest kirjeldustest.

Lühidalt: jutt on esimese kosmoselaeva stardi kirjeldus. Tee tähtedele on nüüdsest siis avatud. Ja siis on veel üks väike jõnks...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1960. aastal Herbert W. Franke esimese raamatu avajutuna. Selline programmiline tekst, et otsekui proloog kõigele järgnevale...

Teksti on taastrükitud kahes saksakeelses antoloogias ning tõlgitud jaapani ja vene keelde.


Hinnang
Nagu öeldud, on tegu programmilise teksti ja/või jutukogu proloogiga. Ilmselt seetõttu pole see tekst vist kunagi ka üksi ilmunud, ikka on vähemasti kaks (või rohkem) muud juttu veel juures.


Taolises kontekstis tuleb nõrk neli ka ära, kui oleks seda kusagil üksi lugenud, siis üle kolme ei paneks.


Viited

17.3.16

Eleonora Ratkevitš - Sergei Ratkevitš «Невозвращенец»

Õhtu, tuled saunast, paar õlut naha vahel, üldine rammestus ning siis otsustab kassihärra, et minu süli on see tõeline maapealne paradiis.


Ei jäägi muud üle, kui lugeda midagi lühikest ja mittekurnavat...


Sisu
Tegelaste Puhkekodus Kaljulõhel oli hiline hommik, kui Arwen läks Sauronit äratama. Sauron oli unine ja kuri, ta oli taaskord kanoonilisi tekste lugenud. Tuju ei ei teinud paremaks ka fakt, et akna all röökis neli kääbikut ja kaks hiirt, kes kutsusid argpüks Sauronit õue kaklema.

Kääbikud olid ilmselgelt liig palju fan fiction'it lugenud.


Seosed
Abikaasade Ratkevitšite humoristlik laast ilmus ajakirja «Mir fantastiki» 2016. aasta esimeses numbris. Noh, seal sisukorra sabas laastuleheküljel, Aleksandr Remizovi illustratsiooniga.


Hinnang
Humoresk on lõbus, totter ja pisut tüütu.

Tugev kolm tuleb kenasti ära, kuid nelja oleks juba piinlik anda...


Viited

14.2.16

Roman Podolnõi «Приезжайте в Куртеневку»

Sobrad vanu pabereid ja satuvadki miskid väljalõiked kätte...


Sisu
Jutu sisuks on kahe mehe malemäng, aga see pole maleulme, sest samahästi oleks nad võinud mängida ka kabet... malemäng on lihtsalt taustategevus, mis saadab ühe mehe mõtteid ja arutlusi. Tegevus toimub Nikita Hruštšovi valitsemisajal ning anekdoot kolhoosnikust ja kunstnikust peaks toimumisaja kenasti kätte andma.


Jutu minategelane on saanud enda valdusesse mingid vastasmängija perekonna paberid... ei midagi kriminaalset ega kompromiteerivat, kuid siiski pisut kummaline kiri, mille kohta mees ei tea kuidas sellest oma mängupartnerile rääkida, kui üldse...

Kiri avab mehe mängupartneri vaarisa kohta infot, mis on üsna kummaline... vaarisa oli prantslane, kes pärast Napoleoni lüüasaamist tuli Venemaale elama, abiellus, sai aadlitiitli ning kellel olid teatavad kummalised võimed. Mees nimelt oli sellist sorti inimene, kes sageli sattus ajalugu mõjutavate pöördeliste hetkede toimumispaika ja kelle teod neid hetkedes tõmbasid käima inimmassi. Noh, et selline märkamatu tegelane, kes alati asjade kulgu mõjutab...


Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Energija» 1989. aasta novembrinumbris, Andrei Baldini illustratsiooniga ja kandis esmatrükis pealkirja «Однажды в Куртеневке». Pean tunnistama, et ajakirjas ilmunu pealkiri on muarust jutule sobivam, kuid eks autor teab enamjaolt paremini. See oli üks viimaseid Roman Podolnõi eluajal ilmunud ulmetekste. Aasta hiljem ilmus see jutt mehe teises autorikogus «Легкая рука», mida kirjanik trükituna ei näinudki.


Hinnang
Tegu sellise üsna tüüpilise Roman Podolnõi tekstiga. Tegevust suurt pole, vesteldakse, teemadeks on ajalugu, võim, poliitika ja looming. Tekst on tihe ja lugeja peab taustad enesele ise selgeks tegema, sest hea mälu ja suurte teadmistega autor usaldab ja austab oma lugejat.

Jutt «Ükskord Kurtenevkas» (või siis «Külastage Kurtenevkat») pole just kirjaniku tipptekst, hea lugu siiski ja kindlasti parem kui nii mõnegi teise mehe tipplood. Siiski pean tunnistama, et esmailmumise aegu lugedes olin jutust rohkem vaimustuses... praegu panen vaid nelja.


Viited

12.2.16

Albert Aribaud «Comment les Seirangs n'envahirent pas la Terre grâce au Général Coleman»

Ülilühikeste lugudega on ikka nii, et kas kolksatab või mitte...


Sisu
Maale ligineb võimas tulnukate eskaader, poolteistsada laeva. Maal on paras paanika, kuid hävinguoht paneb unustama vanad vaenud ning kõik rahvad/riigid löövad seljad kokku, et hävitada ühine vaenlane. Õnnetuseks on tulnukad nii võimsad, et nad praktiliselt ei märkagi maalaste vastupanu. Algavad rahuläbirääkimised, mille käigus siis kindral Coleman kõigile ära teeb...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainumast korda 1997. aasta aprillis fanzine'i «Chimères» 35. numbris.


Hinnang
Tekst on pisut kuivavõitu pajatus, kuid väheviljakas amatöörautor on mõnusalt küüniline ning puänt lustlik.


Viited

Branka Horvat «Bara Sraka»

Indrek Hargla käis suvel Horvaatias, kohtus seal kohaliku ulmeajakirja «Sirius B» peatoimetaja Davorin Horakiga ning sai paar ajakirja värsket numbrit ka siinmail jagamiseks kaasa... üks neist jõudis minu töntsakate näppude vahele...

Indrek Hargla vahendas omi muljeid wõrguajakirja «Reaktor» veergudel (viide allpool)... mina siis mõtlesin nüüd ajakirjanumbri ainsast horvaadi autori esmatrükist kirjutada...


Sisu
Lühilugu koosneb suuresti kahest lõigust: Bara Sraka põletamine XVIII sajandi Zagrebis ja Zagrebi esimene naismeer Barbara Ptičar XXI sajandil. Mõlemad lõigud lõpevad sellega, et naised annavad hävitava hinnangu ümbritsevale rahvamassile.


Seosed
See leheküljeline satiir ilmus Horvaatia ulmeajakirja «Sirius B» 23. numbris, mis on dateeritud eelmise aasta mai/juuniga.


Hinnang
Toimetusepoolne saatesõna küll väidab, et tegu on ebatavalise jutuga, mis on ühtlasi ka autori debüüdiks antud ajakirjas. Mina midagi ebatavalist selles tekstis küll ei leidnud. Kahtlustan, et mul võis tausta teadmata mingi oluline seos märkamata jääda, aga eks see oht ole alati...

Panen algajale naisautorile raske südamega kahe ning loodan, et see satiir pole tema võimete lagi...


Viited