reede, 23, oktoober 2009

Meenutades tulevikku

Kirjutasin siinsamas blogis eelmise aasta detsembris, et Robert J. Sawyeri romaanist «Flashforward» (1999) tehakse telesarja. Kirjutasin, käisin aeg-ajalt kirjaniku blogis ka värskemaid uudiseid lugemas, aga üldiselt mu hoog rauges.

Miski kuu aega tagasi oli aga Facebookis juttu selle sarja eestikeelsest pealkirjast ja eneselegi ootamatult avastasin ma end eelmine reede kell üheksa teleka ees istumast... Vähe sellest, täna olin ma taas kell üheksa teleka ees!



«FlashForward» (2009), ehk siis maakeeli «Meenutades tulevikku», jutustab loo maailmast, kus kõik inimesed kaotavad korraga kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks teadvuse. Toimub õnnetusi ja kollektiivse teadvusekaotuse järel pole maailm enam kuigi rõõmus ja rahulik paik. Hullem on aga see, et inimesed nägid teadvusekaotuse ajal n-ö und ning ei kulu palju aega, kui selgub, et n-ö uni näitas poole aasta pärast saabuvaid sündmusi.

Tegu siis põneva ulmeseebiga ning karta on, et järgmine reede olen ma taas telekat vaatamas. Iseküsimus, et kas mul jätkub püsivust niimoodi 25 reedet end teleka ette sättida... või löön ma mingil hetkel käega ja hakkan kodukino reliisi ootama..?

Lingid:

kolmapäev, 21, oktoober 2009

Hirm (2004)

Ei viitsinud tänase õhtusöögi kõrvale miskit DVD-d vaadata... sai siis telekat klõpsitud ja mitut seriaali vaadatud... söök sai söödud ja seeditud, kui avastasin, et ETV2 näitab miskit 2004. aastal valminud lühifilmi «Hirm»...

Sisu:
Keegi noorem naine saab telefonikõne, et ema on surnud ning selle kõne tulemusena sõidab ta kuhugi kolkasse miskisse raviasutusse pabereid vormistama.

Soesed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Filmi pikkuseks on 24 minutit... ja need on üsna tüütud 24 minutit... ikka väga tüütud...

«Hirm» on tähendustiinete kaadritega täidetud pildirida, mil veel ka pretensioonikas helitaust. Lisaks hulgaliselt tühja, venivat ja ilmselgelt ebavajalikku pildimaterjali. Lugu pole... õigemini oli see lugu sedavõrd hale ja primitiivne, et vaadates hakkas suisa valusalt piinlik!

Isegi imestan, et miks ma siin kõikse hullemat hinnet ei pane. Näitlejatööde ja mõningase meeleolu pärast ehk..? Oli tunda ja näha, et käsikirja autor ja lavastaja Anri Rulkov õudusfilmi soont omas ja ehk oleks ta kunagi isegi mõne korraliku õudusfilmi teinud... aga eks nüüd ole need vaid oletused...

Lingid:

Tulevase sõja tank

Oli aeg, mil ennustamist (peenema nimega prognostikat) peeti ulme lahutamatuks osaks. Noh, et lisaks ilukirjanduslikule ulmele oli ka veel n-ö dokumentaalne ulme, kus püüti siis (näiv)teaduslikult tulevikku ennustada/prognoosida. Põhiliselt tegeleti muidugi tulevikutehnika prognoosimsiega.

Allpoololev pilt ilmus ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta detsembrinumbri tagakaanel. Antud ajakirjal oli kombeks oma tagakaanele panna miskeid n-ö prognostilisi pilte, aga tavaliselt olid need kas tulevikulinnade või võõraste planeetide vaated. Paari kuu eest Euroopas alanud sõda tegi aga pildivalikus omad korrektiivid.



Kui pilt suuremaks klõpsata, siis võib lugeda pildilt naiivoptimistlikku teksti, kus taaskord seletatakse, et kuidas võimas tehniline vidin elu lihtsaks teeb. Noh, et selline võimas tank ning sõda saab kiirelt ja väheste ohvritega läbi... vaenlase hukkunud muidugi ohvritena kirja ei lähe...

Pildi maalis Stanley Ryter ning põhineb see kellegi Henry Juliani artiklil. Kuna kummagi tegelase kohta ma mingit infot kiirelt ei leidnud, siis lisan hoopis lingi tulevikusõja teemat (ja rohke pildimaterjali abil) lahkavale saidile.

Lingid:

reede, 16, oktoober 2009

Next (2007)

Otsisin filmide andmebaasist hoopis ühte Prantsuse filmi... filmi pealkirja ei mäletanud... olin vaid selle filmi kohta kunagi arvustust lugenud ja oli vaid meeles, et miski seos PKD-ga seal oli... hakkasin siis selle kirjaniku järgi otsima ning ei leidnud midagi...

Kuid eneselegi ootamatult avastasin, et vahepeal on tehtud film «Next».

Sisu:
Filmi peategelaseks on mees, kel on võime näha ette kahte minutit oma tulevikust... mees töötab lavamaagina Las Vegases... nii elatise pärast, kui ka enda imevõime varjamiseks...

Film sündmused käivituvad sellest, et tüübi vastu hakkab huvi tundma FBI.

Venelastel on miski tuumajurakas ära pätsatud, see on ilmselt USA-sse smuugeldatud ning plahvatuse ja rohkete ohvrite ärahoidmiseks oleks tulevikkunägeva mehe abi vägagi teretulnud...

Seosed:
Film põhineb Philip K. Dicki jutustusel «The Golden Man» (1954). Teisisõnu on tegu väga vabameelse ja algtekstist hälbiva ekraniseeringuga. Kirjaniku fänne see vabameelsus ilmselt pahandab, aga tänapäeval oleks selle jutu tekstitruu ekraniseerimine ikka enam kui jabur ettevõtmine.

Hinnang:
Ma ei võrdle siin jutustust filmiga, sest see oleks mõttetu ning ega film ka niiväga seda seost rõhuta.

Tegu on nõrgalt ulmelise ja tugevalt romantilise põnevuslooga ning sellisena pole film üldse paha. Kiidaksin kompositsiooni... eriti seda, kuidas vaatajal nii mõnigi kord n-ö vaip alt ära tõmmatakse ja kuidas vaataja taipab, et nägi vaid peategelase tulevikunägemust, et reaalne situatsioon alles tuleb. Lavastaja Lee Tamahori on selle asja vägagi kenasti välja mänginud.

Filmi põhivõlu vast ongi see, et kui mõnusalt on näidatud tulevikku nägeva mehe ja muu maailma suhted. Noh, et mees ütleb naisele, et see oli mõnus... naine küsib mis... see ütleb mees ja suudleb! Või siis see koht kus tüüp koos eriüksusega laevas terroriste jälitab ning muudkui näitab, et snaiper seal, ja pomm seal, jne. Kuratlikult efektne oli ning pani mõtlema, et kuidas muutuksid asjad, kui olekski nii...

Kindlasti pole tegu miski filmikunsti verstapostiga, aga mõnus ja armas ajaviide on see «Next» küll. Ma pole Nicolas Cage'i fänn, aga selles filmis tegi ta minuarust väga kena soorituse... siia kohe sobis see tema natuke jobu nägu ja see alailma pisut lahtine suu. Julianne Moore ja Jessica Biel eristusid samuti ülejäänud ansamblist, aga Cage'i vastu nad siiski ei saanud...

Tarkadest andmebaasidest sain veel ka teada, et käsikirja esimese versiooni tegi Gary Goldman, kelle jaoks pole see esimene kord PKD jutte ekraanikõlblikuks kirjutada.

Lingid:

teisipäev, 6, oktoober 2009

The Stand (1994)

Nädalavahetusel möllas siin saarel torm Sören. Meie maja ümber see igatahes puid ei murdnud, aga selline õrnalt apokalüptiline ilm ja kalli kaasa pisut põdur (sõbrantsi sünnipäevajärgne) tervis määrasid ka vaadatava filmi.

Kuna pikk õhtu oli ees, siis tundus üsna õige ette võtta kuuetunnise minisarja «The Stand» (1994) vaatamine. Jah, seesama, mida rohkem jupitatult on kunagi näidatud ühes kohalikus telekanalis pisut labastava pealkirjaga «Viirus».

Sisu:
Sisu on tegelikult lihtne.

Miskis (sõjaväe) laboris pääseb viirus lahti... st toimub pisuke leke. Üks valveteenistuse mees lööb vedelaks ja paneb perega putku... kihutades läbi mitme osariigi levitab mees usinalt viirust ning varsti ongi suur üleameerikaline jama käes. Sõjavägi püüab alguses asja salata, aga lõpuks tuleb ka neil tõde tunnistada... ja surra...

Selgub siiski, et mõned inimesed on selle viiruse suhtes immuunsed ning kuidas sõjaväe arstid ka ei uuri, mittemingit meditsiinilist märki immuunsusest pole. Üks arst viskabki mõru nalja, et jumal jne.

Võimalik, et see jumal tõesti mõnesid inimesi hoiab, sest viirusest mittenakatunud näevad ka reaalsusega haakuvaid nägemusi. Üks nägemus on keset maisipõldu elav 106-aastane neegrimammi, kes kutsub kokku häid inimesi, sest maisis on rotid.

Nähakse ka nägemuslikke unenägusid ühest tumedast mehest, kes esindab ilmselgelt paha poolt ning kes kogub samuti ellujäänud rahvast kokku ja ähvardab ka neegrimammit, et küll ta...

Vaataja saabki siis jälgida erinevate võtmeisikute lugusid ja ka seda, kuidas nad rahvast kokku koguvad ning kuidas head ja pahad paika loksuvad. Selge, et vastasseis on ja...

Seosed:
Minisari põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil... õigem oleks öelda, et autor kirjutas stsenaariumi oma romaani kärbitud versiooni põhjal.

Kes pole kursis, siis neile teadmiseks, et kirjastajate nõudel ilmus romaan 1978. aastal kärbetega... alles 1990. aastal ilmus n-ö täielik ja kärpimata väljaanne, mis on paar-kolmsada lehekülge paksem.

Hinnang:
Minisari on vägagi tekstitruu, mis käsikirja autorit arvesse võttes pole ka teab mis üllatus. Jah, lahknevusi esineb, aga neist rääkimine oleks pahatahtlik norimine.

Näitlejatöödele suurt midagi ette heita pole, aga ka kiitmiseks üldiselt põhjust ei näe – selline teleprofi argipäev. Nimeliselt märgiks ära vaid Stu Redmani mänginud Gary Sinise'i, sest tema oli ülejäänud seltskonnast ikka peajagu üle. Eks peaosa seda ka rohkem võimaldas, aga mitte ainult...

Lavastaja Mick Garris on samuti head tööd teinud, aga mitte väga head.

Ma olen hinnangu andmisega tegelikult pisut raskustes, sest ühelt poolt on tegu sellise lödivõitu teleseebiga. Teisalt, ma olin ju kunagi algust ja lõppu näinud, aga ikka vaatasin. Ja vaatasin põnevusega... noh, et üks seeria lõppes, et siis kohe järgmine, et esimene plaat välja ja kohe teine sisse. Jah, niipea uuesti ei vaata, aga järelmaitse pole paha.

Neli olekski üsna aus ja õiglane hinne, sest paljud asjad, mis häirisid, on Stephen Kingi «süü», aga milleks süüdistada Kingi, et ta King on...

Lingid:

pühapäev, 4, oktoober 2009

Marslaste mandala

Tänase tormise ilmaga tundub alljärgnev pilt iseäranis sobilik. Mulle tundub ja võibolla tõesti vaid tundub, et otsekui oleks mulle kusagilt kõrvade vahele jäänud, et selle pildi nimi on «Marslaste mandala» või siis «Marsi mandala». Tegin ka kiire otsingu, aga tundmustele kinnitust ei saanud.



Pildi autoriks on Virgil Finlay ja kaunistab see ajakirja «Fantastic Universe» 1957. aasta aprillinumbri kaant. Nagu selles ajakirjas enamjaolt kombeks, ei illustreeri kaanepilt ühtegi juttu... on vaid üks ilus asi iseeneses. Jah, planeet pildil võib tõesti Marss olla... noh, et punane liivakõrb ning Maa tundub ka kohalikele üsna tuttav olevat...

Lingid:

reede, 25, september 2009

Kevin L. Donihe «The Last Living Man»

Juhulugemisel on ka omad võlud. Võtad kätte D. L. Snelli ja Elijah Halli koostatud antoloogia «The Undead: Zombie Anthology» (2005), vaatad sisukorda ning näed, et praktiliselt kõik nimed on tundmatud. Lõpuks leiad Kevin L. Donihe nime, mis oleks justkui kusagilt tuttav ja loed selle autori teksti läbi.

Sisu:
Antoloogia ja jutu pealkirjade ühildamisel peaks jutu sisu ka selge olema.

Nii ongi!

Jutt on viimase elava inimese minavormis pajatus ebasurnutega täidetud maailmast ning antud isiku kohast selles ilmas.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ei meeldi mulle pajatuslikud tekstid. Enamjaolt ei meeldi. Samas, see viimase inimese roll selles ilmas oli ju leidlik!? Jutt on aga lühike ja jätab siiski üsna ükskõikseks. Autorilt loeks aga midagi veel...

Lingid:

neljapäev, 24, september 2009

Fahrenheit 451 (1966)

Ajuti tundub mulle, et see film on saatnud mind kogu elu... vähemasti teadliku osa sellest. Kui aga kainelt järele mõelda, siis tõesti vaid tundub, sest esimest korda lugesin ma sellest filmist ilmselt alles ülikoolis õppides ning siis nägin ilmselt ka esimesi pilte sellest. Filmi ennast nägin ma esimest korda aga circa viisteist aastat hiljem... ehk siis paarkümmend aastat tagasi.

Sisu:
Tegevus toimub düstoopses tulevikus, kus raamatud on keelatud ning nende omamise eest (lugemisest rääkimata) saab karmilt karistada. Tuletõrjujad (loe: meelsuspolitsei) tegelevad sellega, et otsivad ja põletavad raamatuid ning nad püüavad ka neid, kes ei taha järgida antud ühiskonna norme.

Filmi peategelaseks on tuletõrjuja Guy Montag, kel on kodus võõrandunud naine, kelle ainsaks tegevuseks näikse olevat teleris esinevatele nn nõbudele kaasa elamine.

Tänapäevases mõistes võiks seda nõbude värki nimetada interaktiivseks tõsieluseebiks.

Guy Montag pole oma pritsimehe-ameti ja üha juhmistuva naisega rahul ning sellises kahtlevas meeleolus kohtubki ta lapsesuise Clarisse'iga.

Seosed:
Film on vägagi tekstitruu ekranissering Ray Bradbury samanimelisest 1953. aastal ilmunud romaanist.

Hinnang:
Ütleks kohe, et «Fahrenheit 451» (1966) on väga mõjuv film. Kõik need kõledad ja enamjaolt inimtühjad linnavaated, pisut räämas keskkond, haige ühiskond ja mõned normaalsed inimesed ka seal sees.

Kiidusõnad pälvivad Guy Montagi kehastanud Oskar Werner ja Montagi naise ja Clarisse'i kaksikrolli teinud Julie Christie. Meeldejääva soorituse tegi ka Cyril Cusack pritsimeeste pealikuna.

Öeldagu mida tahes, aga François Truffaut tegi tugeva ja ilmselt isegi omast ajast ees oleva ulmefilmi. Kummaline küll, aga ma hindan filmi kõrgemalt kui romaani.

Lingid:

kolmapäev, 23, september 2009

Karl Wrchowetzky «Nimm die Schätze und verlasse uns!»

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...



Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud, aga...

Sisu:
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...

Seosed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...

Lingid:

neljapäev, 17, september 2009

The Mists of Avalon (2001)

Olin selle minisarja kohta lugenud üsnagi hävitavaid hinnanguid. Mitte just lausmaterdamist, aga pigem sellist ümmargust ja keerutavat mula, mis tavaliselt saadab teoseid, mille kohta halba öelda ei taheta ja head ei suudeta öelda. See tegi justkui ettevaatlikuks. Kuna tegu on siiski ühe vägagi märgilise romaani ekraniseeringuga, siis ikkagi hankisin DVD ja asusin vaatama...

Sisu:
Filmi peategelane on Morgaine, kes jutustab oma loo. Tema lugu on tihedalt seotud ka tema venna Arthuri looga.

Teisisõnu siis kuningas Arthuri lugu Morgan Le Fay silme läbi.

Seosed:
USA, Saksamaa ja Tšehhi koostööna valminud minisari «The Mists of Avalon» (2001) põhineb Marion Zimmer Bradley samanimelisel 1983. aastal ilmunud (ja isegi eesti keelde tõlgitud) romaanil.

Hinnang:
Ütleks, et mitmedki asjad selles filmis mulle ei meeldinud... aga need asjad ei meeldinud mulle ka romaanis...

Kui aga ideoloogia kõrvale jätta, siis on tegu vägagi korraliku minisarjaga. Uli Edeli lavastatu on romaani suhtes täpne ning õnneks pole filmitegijad arvanud, et nad on targemad kui kirjanik.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd, sest loodusvaated ja riietus on vägagi lummavad ja samas ka ehedad. Eraldi tõstaks aga esile Lee Holdridge'i muusika.

Näitlejate nimed olid mulle esmavaatlusel tundmatud... vaid Anjelica Huston oli tuttav nimi, aga temalt olen ka paremaid sooritusi näinud.

Nimed nimedeks, aga filmis oli suur hulk toredaid ja veenvaid näitlejatöid. Kõigepealt muidugi Morgainet mänginud Julianna Margulies! Aga ka Michael Byrne (Merlin), Mark Lewis Jones (Uther Pendragon), Hans Matheson (Mordred), Michael Vartan (Lancelot) ja Joan Allen (Morgause) tegid vägagi head tööd. Eraldi tooks välja vaid paar korda ekraanil olnud Tony Currani, kes mängis Uther Pendragoni nimetut väepealikut.

Kuigi minisari on kuningas Arthurist, pole filmis parktiliselt üldse madinat ega lahingustseene. Jutustaja on ju naine ja tema keskendub hoopis teistele asjadele. Ja kuigi minisari kestab kolm tundi, on seda suhetepundart ja võimuintriige vägagi huvitav vaadata. Võibolla mõjutab mu pandud maksimumhinnet ka kuristik ootuste ja elamuse vahel, aga neli oleks liialt nõder number tähistamaks seda rahulolu, mis mind filmi vaatamise järel täidab.

Lingid:

kolmapäev, 16, september 2009

Jacek Piekara «Baśń o Trzech Słowach»

Kaua aega oli Jacek Piekara lühijutt «Baśń o Trzech Słowach» ainuke selle autori tekst, mida ma lugenud olin... ja see tundus tõsine viga olevat...

Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.

Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...

Sisu:
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.

Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!

Seosed:
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.

Hinnang:
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on!

Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...

Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах», mis ilmus G. Aleksejevi (ehk siis Vitali Pištšenko) koostatud antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).

Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.

Lingid:

neljapäev, 10, september 2009

Cradle of Fear (2001)

Selle filmi puhul mainitakse eelkõige fakti, et nimetu Mees on filmis Dani Filth, kes on tuntud ka kui ühe teatud bändi laulja...

Teise ja märksa olulisema faktina märgitakse ära, et film «Cradle of Fear» (2001) järgib omaaegsete stuudio Amicus n-ö antoloogiafilmide formaati. Teisisõnu koosneb film tegelikult lühifilmidest, mida raamlugu üheks seob.

Sisu:
Nagu öeldud koosneb film neljast novellist...

Esimene on kahest lõbujanulisest neiust, kel meeldib hängida nn tumeda subkultuuri klubides. Ühel õhtul haagib üks neiu ühe eriti sünge tüübi endaga kaasa...

Teine on kahest noorest naisest, kes sisustavad oma aega sissemurdmistega. Järjekordsel vargusel satub neile majaperemees peale ning lahenduseks on tapatöö, mis tingib järgmise tapatöö jne.

Kolmas on rikkast mehest, kel on elus kõik olemas... ainult jupp jalga on puudu... kuna vabu jalgu saadaval pole, siis tuleb see puuduv tükk kuidagi muud moodi hankida...

Neljas noormehest, kes wõrgus surfates satub saidile The Sick Room. Antud saidil saab siis näha reaalset vägivalda ja tapmist... saab seda suisa ise juhendada... eks noormehe kihud süvenevad ja...

Raamlugu on seotud hullumajaga ning seal kinnihoitava lapsetapja ja kannibaliga, kes samas justkui sealt hullumajast ka uusi kuritegusid dirigeerib. Raamlugu on ka kõhedusttekitavast politseidetektiivist, kes teistes novellides toimuvaid veretöid uurib...

Seosed:
Kui jätta kõrvale austusavaldus stuudiole Amicus, siis muid seoseid ma ei täheldanud.

Hinnang:
Eks see film mängib suuresti klišeede peal. Suurim klišee on muidugi filmi kuulsaim osatäitja Dani Filth, kes osaleb suisa omades riietes. Noh, et kolemuusika bändi laulja, et ilmselt satanist ja muidu kole inimene...

Ja siis muidugi kõikvõimalikud muud klišeed: tume subkultuur, seks, narkootikumid, amoraalne rikkur, perverdist arvutikasutaja jne. Lisame juurde rohke palja pinna, soolikad ja vere ning saamegi filmi mida kinos ei näidata, kuid mis on suisa määratud kultusfilmiks saama... või siiski ei saa. Vist ei saanudki!

Teoreetiliselt oleks säärasest materjalist ja säärase eelarvega saanud isegi täitsa vaadatava filmi, aga käsikirja autor ja lavastja Alex Chandon sellega hakkama küll ei saanud.

Edmund Dehn ja Stuart Laing tegid täitsa kenad näitlejatööd (ja eks nende rollid seda ka kõikse paremini võimaldasid)... peaaegu kõigi ülejäänute puhul on aga raskusi sõna «näitleja» kasutamisel... kõikse küündimatu soorituse teeb aga «staar» Dani Filth ise...

Ja see teleteatrit või videofilmi meenutav pilt ja heli vaid rõhutab filmi üldist abitust.

Lingid:

esmaspäev, 7, september 2009

The Dark Knight (2008)

«Ega see hullem ikka olla ei saa kui Batman?»

«Kas jälle mingi Batman?»

«Võrreldes Batmaniga on see ju täitsa hea film?»

Sellised (ja teised sama tüüpi) laused/hinnangud on saanud meie kodus tavaliseks pärast filmi «The Dark Knight» (2008) vaatamist.

Sisu:
Ilmselt pole mul põhjust sisust rääkida, aga formaat siiski nõuab...

On miski Jokker, kes on ilmselgelt tasakaalutu tegelane... on keegi Bruce Wayne (ehk Batman)... ja on üks kompromissitu seadusesilm Harvey Dent. Otsekui miski armukolmnurk! Aga ei, see pole sedasorti film!!!

Jokker teeb väikesi sigadusi ja väikesi kuritegusid. Härra Dent paneb pätte lihtsalt vangi ja Batman tegeleb nendega, kelle jaoks seaduse (loe: Denti) käed lühikeseks jäävad.

Seosed:
«The Dark Knight» on vägagi pikaealise koomiksikangelase Batmani järjekordne ülesastumine filmilises vormis.

Hinnang:
Ma ei saa öelda, et ma oleks Batmani tegemiste suur austaja, aga filme olen siiski vaadanud ja mitmeid koomikseid on ka loetud.

Film «The Dark Knight» (2008) on aga suur pettumus isegi Batmani skaalal... mingist üldisemast filmilisest mõõtkavast rääkimata.

Jah, ma saan aru, et lavastaja Christopher Nolan püüdis teha teistsugust ja ilmselt täiskasvanulikku filmi. Kahjuks on tulemuseks vaid tahtmine!

Ma ei saa eitada, et filmis poleks häid kohti olnud. Oli küll! Kuid selle vähese hea matsid enda alla need lõputud ja sisutühjad dialoogid ning mõttelagedad ja kohutavalt pateetilised (loe seda sõna nii inglise kui eesti keeles) avaldused.

Film oli ka ebavajalikult segaseks aetud... ehk siis suisa primitiivset lugu oli püütud hakkimise ja ütlematajätmistega keerulisemaks ja sügavamaks teha.

Ja mis põhiline – film oli lihtsalt igav!

Tegelikult kerkis mul pähe isegi korraks küsimus, et kas seda filmi oleks õige üldse siin blogis käsitleda? Et kas on ulme? Pisiasjades, aga siiski on! Pole ju Batmani auto/motikas kuigi realistlik masin? Ka Two-Face ei jääks oma vigastuste ja näoga vist ellu?

Samas, vähene ulmelisus mu hinnet siiski ei määranud.

Lingid: