Kuigi käesoleva blogipostituse üks silte on «uudis», pole see ilmselt enam uudiseks kellegile. Aga mis teha? Selle ajakirja tegijate ja nende sõprade wõrguteadlikkus on tunduvalt suurem, kui selle teise Eesti ulmeajakirja omadel. Nii tekibki olukord, kus ajakirja «Reaktor» uue numbri ilmumisel Facebook suisa kirendab sellekohasest infost, ka bloginduses ei jää sündmus tähelepanuta.
Ja nii tekibki mul tunne, et miks ma ka veel peaks. Teisest numbrist seepärast ei kirjutanudki, aga kolmanda ilmumisel mõtlesin, et teen seda mõni päev hiljem... siis tuli aga aastalõpp ja uue algus jne. Nüüd siiski kirjutan, ehk on siiski kellegil veel teadmata, et ajakirja «Reaktor» kolmas number on ammu ilmunud. Kirjutamiseks on ka pisuke isiklik põhjus...
Viited
Ulmeseosed
Ulme, ainult ulme!
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
13.1.12
7.1.12
Charles Addams – 100
Täna, 7. jaanuaril möödub sada aastat Charles Samuel Addamsi sünnist. Charles Addams on see kuulus karikaturist, kes mõtles välja perekond Addamsi jne.
Google tähistab seda ümmargust numbrit talle omasel kombel, aga siinmail jääb see nägemata, sest meie jaoks on Google'il varuks Oskar Lutsu 125. sünniaastapäev. (Nagu pildilt näha sain ma UK Google'st selle Addamsi pildi siiski kätte.)
Viited
Google tähistab seda ümmargust numbrit talle omasel kombel, aga siinmail jääb see nägemata, sest meie jaoks on Google'il varuks Oskar Lutsu 125. sünniaastapäev. (Nagu pildilt näha sain ma UK Google'st selle Addamsi pildi siiski kätte.)
Viited
seosed:
Charles Addams,
kunst,
The Addams Family,
wõrgukraam
29.12.11
Detsembris on «Algernon» tuumakam
Ma olen siin blogis ikka teada andnud, et kui ilmus ulmeajakirja «Algernon» uus number... loomulikult siis, kui ma seda teadnud olen... kuid mingil hetkel lõin käega, sest ise ma selle ajakirja vastu enam huvi ei tundnud ja paistis, et kellegile teisele peale toimetuse see väljaanne samuti korda ei lähe.
Selgus, et huvilisi siiski on ja on ka inimesi, kes said just siitsamast blogist teada, et uus number on väljas. Vähemasti tegi üks lugeja mulle sellekohase märkuse, et detsembrinumber väljas ja mul polegi uudist. Kui huvi on, siis minu taha asi ei jää...
Ajakirja «Algernon» detsembrinumber on aga üllatavalt tuumakas: viis algupärast juttu (tõsi, kolm toimetuse liikmetelt), kaks tõlkelugu ja kordustrükina artikkel õuduskirjandusest. Pole paha! Tahaks loota, et järgmine number taas lahjem ei tule...
Viited
Selgus, et huvilisi siiski on ja on ka inimesi, kes said just siitsamast blogist teada, et uus number on väljas. Vähemasti tegi üks lugeja mulle sellekohase märkuse, et detsembrinumber väljas ja mul polegi uudist. Kui huvi on, siis minu taha asi ei jää...
Ajakirja «Algernon» detsembrinumber on aga üllatavalt tuumakas: viis algupärast juttu (tõsi, kolm toimetuse liikmetelt), kaks tõlkelugu ja kordustrükina artikkel õuduskirjandusest. Pole paha! Tahaks loota, et järgmine number taas lahjem ei tule...
Viited
seosed:
Algernon,
Eet Tuule,
Kalle Kurg,
Marcus Kaas,
Meelis Friedenthal,
Siim Veskimees,
Steve Stanton,
uudis
26.12.11
Nik Sredin «Упырь из Дукоры»
Nik Sredin on üsna algaja kirjanik. Jah, ta on oma jutte avaldanud juba üle kümne aasta, kuid enamjaolt on need ilmunud wõrgus või väiketiraažiliste väljaannetena.
Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.
Sisu
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.
Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...
Seosed
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.
Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.
Hinnang
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.
Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.
Viited
Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.
Sisu
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.
Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...
Seosed
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.
Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.
Hinnang
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.
Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.
Viited
seosed:
4/5,
jutt,
Mir fantastiki,
Nik Sredin,
vene
24.12.11
Edward Rager «Crying Willow»
Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...
Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.
Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.
Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.
Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.
Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.
Viited
Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.
Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.
Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.
Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.
Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.
Viited
23.12.11
Neljakäeline jõuluvana
Ilmselt pole selle blogi lugejate jaoks saladuseks, et ajakirjaulme ja ulmeajakirjad on minu suur kirg. Vähemasti olen ma selle nüüd ja siin välja öelnud...
Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.
Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.
Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)
Viited
Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.
Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.
Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)
Viited
seosed:
Ed Emshwiller,
Galaxy,
kunst,
oluline kaanepilt
14.12.11
Maniakkide Tänav «Võõra laip»
Seda juttu on juba nimetatud sotsiaalpornoks... ja mitte seepärast, et peategelaseks on vaesuses virelev prostituut... kuid eks maitseid ja arusaamu ole igasuguseid...
Sisu
Naisterahvas kõnnib läbi öise pargi kodu poole ja satub laibale. Kuna korteriüüriga on probleeme, siis otsustab naine mehe taskud läbi otsida – laibal pole ju rahaga miskit peale hakata. Ootamatult selgub, et laibaks peetu polegi surnud – külm küll, aga liigutab!
Naine ütleb paar krõbedamat sõna ja tahab lahkuda, kuid mees pakub viitsada krooni, et prostituut (jah, see ta on) teda teenindaks. Raha on raha, mõtleb naine ja teeb asja ära.
Seosed
See tekst on Maniakkide Tänava jutu «Ajudega töötajad» algvariant. Tegelikult on need täiesti erinevad jutud, lihtsalt üldidee on sama ja üks on teisest arendatud.
Hinnang
Ma alguses mõtlesin isegi nelja panna, aga nüüd päevajagu tunde hiljem leian, et kuradi kriipiv lugu, et ei lase lahti... ma täitsa mõistan, et miks autor pidi ka selle jutu avaldama, kuigi uus variant oli juba valmis ja isegi auhinna saanud ja avaldamist ootamas. Pealkiri meeldib mulle samuti – kohe kargas kogumiku sisukorrast silma.
Lõpetuseks võiks parafraseerida tuntud luuleridu: kes hoorama loodud, peab hoorama!
Viited
Sisu
Naisterahvas kõnnib läbi öise pargi kodu poole ja satub laibale. Kuna korteriüüriga on probleeme, siis otsustab naine mehe taskud läbi otsida – laibal pole ju rahaga miskit peale hakata. Ootamatult selgub, et laibaks peetu polegi surnud – külm küll, aga liigutab!
Naine ütleb paar krõbedamat sõna ja tahab lahkuda, kuid mees pakub viitsada krooni, et prostituut (jah, see ta on) teda teenindaks. Raha on raha, mõtleb naine ja teeb asja ära.
Seosed
See tekst on Maniakkide Tänava jutu «Ajudega töötajad» algvariant. Tegelikult on need täiesti erinevad jutud, lihtsalt üldidee on sama ja üks on teisest arendatud.
Hinnang
Ma alguses mõtlesin isegi nelja panna, aga nüüd päevajagu tunde hiljem leian, et kuradi kriipiv lugu, et ei lase lahti... ma täitsa mõistan, et miks autor pidi ka selle jutu avaldama, kuigi uus variant oli juba valmis ja isegi auhinna saanud ja avaldamist ootamas. Pealkiri meeldib mulle samuti – kohe kargas kogumiku sisukorrast silma.
Lõpetuseks võiks parafraseerida tuntud luuleridu: kes hoorama loodud, peab hoorama!
Viited
seosed:
5/5,
eesti,
Euromant,
jutt,
Maniakkide Tänav
Subscribe to:
Posts (Atom)











