.jpg)
Vilunud lugeja juba taipab, et olude ja ei tea mille kiuste on ilmunud kodumaise ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.
Head lugemist, sest on, mida lugeda!
Viited
30.6.13
Kui ulmeajakirju poleks...
... õnneks siiski veel on. Isegi tillukeses Eestis ilmub neid paar-kolm nimetust.
.jpg)
Vilunud lugeja juba taipab, et olude ja ei tea mille kiuste on ilmunud kodumaise ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.
Head lugemist, sest on, mida lugeda!
Viited
Vilunud lugeja juba taipab, et olude ja ei tea mille kiuste on ilmunud kodumaise ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.
Head lugemist, sest on, mida lugeda!
Viited
28.6.13
Mida ulmefänn nädalavahetusel teeb...
Ei, see pole küsimus, sest ma tean mida ulmefänn sel nädalavahetusel teeb.
Esimese juuli (ehk esmaspäeva) öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.
Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.
Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.
Korralik ulmefänn loeb sel nädalavahetusel veel usinalt ning paneb hiljemalt esmaspäeval teele oma valikud. Ikka Eesti ulme hüvanguks!
Viited
Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.
Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.
Korralik ulmefänn loeb sel nädalavahetusel veel usinalt ning paneb hiljemalt esmaspäeval teele oma valikud. Ikka Eesti ulme hüvanguks!
Viited
22.6.13
Kaaren jõudis me koju
Eesti Post küll pingutas, aga stiihia vastu ei saa ning meie koju jõudis üks kaaren.
.png)
Täpsemalt siis kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat «Kaaren: Vene ulme antoloogia», koostajaks Arvi Nikkarev. Tõlkijateks Veiko Belials ja Arvi Nikkarev.
Tegu on esindusliku antoloogiaga. Julgen seda väita, sest raamatu üheksast tekstist kuus on mul erinevatel aegadel vene keeles loetud ning 2–3 ka siinsamas blogis ja/või Ulmekirjanduse BAASis juba arvustatud.
Antoloogia autoritest pooled, ehk Aleksei Kalugin, Andrei Stoljarov ja Boriss Rudenko on põhjalikule Eesti ulmelugejale tuttavad nimed, sest kõigilt neilt on üks tekst juba maakeeles ilmunud. Oleg Divov, Maria Galina ja Svjatoslav Loginov olid eesti keeles lugevale ulmefännile seni tundmatud ning kindlasti oli see üks suur viga.
Viited
Täpsemalt siis kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat «Kaaren: Vene ulme antoloogia», koostajaks Arvi Nikkarev. Tõlkijateks Veiko Belials ja Arvi Nikkarev.
Tegu on esindusliku antoloogiaga. Julgen seda väita, sest raamatu üheksast tekstist kuus on mul erinevatel aegadel vene keeles loetud ning 2–3 ka siinsamas blogis ja/või Ulmekirjanduse BAASis juba arvustatud.
Antoloogia autoritest pooled, ehk Aleksei Kalugin, Andrei Stoljarov ja Boriss Rudenko on põhjalikule Eesti ulmelugejale tuttavad nimed, sest kõigilt neilt on üks tekst juba maakeeles ilmunud. Oleg Divov, Maria Galina ja Svjatoslav Loginov olid eesti keeles lugevale ulmefännile seni tundmatud ning kindlasti oli see üks suur viga.
Viited
20.6.13
Brad R. Torgersen «The Exchange Officers»
Eestlased on ikka laulnud sellest, kuidas Eesti piir käib vastu Hiina müüri...
.png)
Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.
Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.
Seosed
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)
Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.
Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.
Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.
Viited
.png)
Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.
Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)
Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.
Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.
Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.
Viited
19.6.13
Stalker 2013 ja Estcon 2013
Otsustasin teha rosoljeliku infopostituse pealkirjas märgitud teemadel.
Esimese juuli öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.
Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.
Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.
Eks vanadel olijatel on kõik niigi selge, võimalikel uutel tulijatel tasub lugeda vastavaid viiteid allpool.
Viited
Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.
Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.
Eks vanadel olijatel on kõik niigi selge, võimalikel uutel tulijatel tasub lugeda vastavaid viiteid allpool.
Viited
12.6.13
Kirill Benediktov «Чудовище»
Kui kõik inimesed on ebanormaalsed, kas ebanormaalsus on siis uus normaalsus?
.jpg)
Sisu
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...
Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.
Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.
Viited
.jpg)
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...
Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.
Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.
Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.
Viited
9.6.13
Glen Cook «Tides Elba: A Tale of the Black Company»
Selle jutu suhtes olid mu ootused üsna kõrgel, kuid elu teeb omad korrektiivid...
.jpg)
Noh, et samade tegelastega üle ei tea mitme aasta uus tekst...
Sisu
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...
Seosed
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».
Hinnang
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.
Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.
Viited
.jpg)
Sisu
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...
Seosed
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».
Hinnang
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.
Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)