KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.12.08

Society (1989)

Nägin seda filmi kunagi 1990ndate alul poolpiraatliku kaabeltelevisiooni videokanalil. Kui ma õieti mäletan, siis koos minuga vaatas seda ka Arlis (kes teab, see teab)... kellegiga koos ma seda igatahes vaatasin...

Film jättis kummalise mulje: otsekui tavaline noortekas, aga kogu aeg on miski pinge õhus ja aeg-ajalt keegi sureb ning pidevalt räägitakse miskist seltskonnast ja seltskonda vastuvõtmisest.

Esimesel vaatamisel tundus algus justkui jama olevat, aga see pinge ei lubanud ka vaatamist pooleli jätta... kuniks tuli filmi finaal...

Sisu:
Filmi tegevus keerleb kellegi Bill Whitney ümber. Tegu on sellise peagi täiskasvanuks saava noorukiga, kes tunneb, kuidas ta vanemad ja vanem õde temast otsekui kaugenevad. Poisi kiusavad ka miskid võõrikud emotsioonid ja isegi nägemused.

Polegi ime, et Bill regulaarselt psühhiaatrit külastab.

Ja siis kostab ta kõrvu üha enam mõistatuslik sõna «seltskond» (society) ning Bill tunneb üha enam, et tema ja paljude koolikaaslaste vahel on miski ületamatu lõhe... hullem veel... see lõhe on ka tema ja ülejäänud pere vahel...

Billi üks sõpru lindistab miskeid Billi pereliikmete kõnelusi ning see mis lindilt kostab, see on üsna veider. Bill võtab kasseti ja viib selle oma psühhiaatrile... noh, et tõestada, et ta polegi hull... psühhiaater aga vahetab kassetid ja Billi sõber hukkub autoõnnetuses...

Seosed:
«Society» põhineb Rick Fry ja Woody Keithi stsenaariumil. Film oli mõlema mehe stsenaristidebüüdiks, nagu ka Brian Yuznale lavastajadebüüdiks.

On räägitud ka järjest, aga juttudeks see ongi jäänud.

Hinnang:
Tegu on vägagi meeleoluka filmiga, mida nõrga seedimisega kaunishingedele küll ei soovitaks.

Kindlasti on tegu õudusfilmiga, mis võiks kuuluda biomorfse õuduse alamžanri... ja kindlasti on tegu väga sotsiaalse filmiga... tegu on suisa sotsiaalse satiiriga, kus klassivastuolud lihaks saavad...

Kindlasti on film ka tänuväärne kingitus kõigile, kelle seksuaalfantaasiad tavaradadelt eksima kipuvad... filmis on vihjeid (ja mitte ainult) kõikvõimalike tabude eiramisele. Tõsi, pornofilmina see kõik siiski ei tööta!

Ka mõjub Bill oma mõtete ja arusaamistega otsekui elav illustratsioon narkoreisile.

Ja kindlasti on film ka komöödia, must küll, aga ikkagi komöödia... piisab kui vaadata kasvõi kõrvaolevat kaadrit.

Kuna film n-ö töötab sedavõrd erinevatel tasanditel, siis oleks karjuv ülekohus panna maksimumist madalamat hinnet.

Märkimata ei saa jätta ka nappi, kuid ajuti üsna rämedat dialoogi. Tõsi, dialoogi nautimist segas pisut subtiitrite puudumine, aga olgu, ega filmi tegijad selles süüdi pole.

Üldiselt on nõnda, et inimene, kes end vähegi tõsisemaks filmihuviliseks peab... see inimene peaks filmi «Society» vähemasti korra elus vaatama. Tegu ju klassikaga... olgugi et rohkem siiski kultusklassikaga...

Lingid:

26.12.08

Jerome Bixby's The Man from Earth (2007)

Tahtsin seda filmi juba mitu nädalat tagasi vaadata, aga avastasin, et DVD-l puuduvad subtiitrid ning seetõttu jäi see öine vaatamine ära, sest kallis kaasa magas ning mul polnud soovi teda valju heliga kõrvaltoast segama hakata.


Sisu
John Oldman lahkub töölt ja plaanib ka kolimist. Lahkumise puhul toimuvale väikesele koosviibimisele kogunevad ta ekskolleegid – õppejõud, kolm meest ja kolm naist. Meeleolu on nukker ja samas ka pisut ülemeelik... nagu need lahkumisõhtud ikka kipuvad olema.


Ootamatult teeb John aga avalduse, et ta on 14 000 aastat vana kromanjoonlane! Kuna kohalviibijate hulgas on antropoloog, kirjandusteadlane, bioloog, ajaloolane ja arheoloog, siis hakkab Johni avalduse peale kohemaid küsimusi pudenema. Kõikse kummalisem on aga, et Johnil on igale küsimusele piisavalt ammendav vastus!


Seltskonda lisandub veel ka psühhiaater, kes püüab John Oldmani jutus vasturääkivusi leida just omaenda erialast lähtuvalt... Kuna aga psühhiaater on eelmine päev matnud oma naise, siis see pikaealisuse ja surematuse jutt talle eriti meeltmööda pole. Mingil hetkel tõmbab ta taskust isegi revolvri.


Olukord pingestub veelgi, kui John räägib enda suhtumisest religiooni ning mainib, et ta on ka üks tegelane Piiblist...


Seosed
Nagu filmi täielik pealkirigi ütleb, on loo autoriks legendaarne Jerome Bixby.


Mees olevat käsikirja alustanud 1960ndate algul... ei teagi, et kas telesarja «The Twilight Zone» tarbeks..? Käsikiri jäi aga lõpetamata ning valmis kirjutas Jerome Bixby selle alles surivoodil.


Hinnang
Kõikse esmasem hinnang oleks, et tegu on pigem n-ö teleteatri kui filmiga... st enamus filmi toimub ühes kaminaga toas ning alguses ja lõpus on ka pisut välivõtteid maja ees. Inimene, kelle jaoks ulme ja eriefektid on sünonüümid... selline inimene peaks sellest filmist kauge kaarega mööda käima.


Eespool sai juba mainitud telesarja «The Twilight Zone» ning võikski öelda, et film mõjubki, kui antud sarja mõni seeria. Tugev dialoog, jõnksuga idee, head näitlejatööd, minimalistlik ja pisiasju rõhutav kaameratöö – täpselt selle telesarja kaanon! Ja siin tulebki mängu see asjaolu, mis ei luba maksimumhinnet panna: hoolimata valmimisaastast, mõjub film pisut ajale jalgujäänuna.


Viienda vaatamise järel sain lõpuks endast võitu ning parandasin filmi hinde viieks: pole ju mõtet jonnida, kui igal vaatamisel on niisama hea, kui esimesel korral ... või isegi parem!


Viited

25.12.08

Sulle, väike värdjas!

Pisut tobe, et ma selle postituse just jõulude ajal pean tegema, aga...

Kuule, Sina, väike värdjas!

Sa võid ju seda blogi filmiblogide nimekirjast kustutada... ma panen selle sinna nimekirja ikkagi tagasi... tegin seda äsja just kolmandat korda... võin ka neljandat ja neljakümnendat korda teha...

Olen selleks piisavalt põikpäine (ja kui vaja ka väiklane) isik.



Postitust illustreerib Boris Vallejo maal, kus üllatuslikult polegi ühtki poolpaljast ja lihaselist torsot. Aga see pilt lihtsalt sobis siia...

Lingid:

20.12.08

Sergei Lukjanenko «Конкуренты»

Sergei Lukjanenkol pole vist praegu loominguliselt parimad päevad... tema viimaseid romaane pigem sõimatakse... pean silmas lugejaid, kes teadsid autori loomingut ka enne Dozori-filme. Samas, ega Lukjanenko nüüd põdema ka ei pea... tõlked praktiliselt kõikidesse kultuurkeeltesse, lõputud kordustrükid kodumaal, mängud ja filmid ta teoste põhjal... raha tuleb robinal.

Sisu:
Pisut napsune Moskva ajakirjanik Valentin märkab laternapostil kuulutust, kus otsitakse orbitaalpommitajate, kosmosehävitajate ja tehnilise teenistuse laevade piloote. Eeldatav vanus 18–45 aastat ning leping tehakse kolmeks aastaks.

Kuulutus tundub küll idiootlik... samas on see kuulutuse paber ikka väga kummaliste omadustega. Ajakirjanik helistabki kuulutusel olnud numbril, et vähemasti saab jabura leheloo. Kuigi on öö, vastatakse lahkelt ja palutakse kohe kohale tulla...

Valentin lähebki ning satub tavalisse Moskva kontorisse, kus talle räägitakse alguses arvutimängust... et nagu oleks kuulutusega otsitud palgalisi mängijaid, kes peaksid online-mängu huvitavamaks tegema. Samas vihjatakse, et on võimalikud ka variandid.

Valentin tunneb huvi variantide vastu ning talle räägitakse, et on võimalik ka kosmosesse minna. Pisut napsune Valentin on nõus ning ta juhatatakse ühe ukse juurde, et astugu aga läbi ja jõuabki... et uks kahestab ta teadvuse. Valentin läbib ukse ja avastab end miskist Moskva tagahoovist...

... ja teine Valentin leiab end suurest metallangaarist...

Seosed:
Romaan põhineb mängul «Starquake», õigemini selle Vene versioonil.

Hinnang:
«Конкуренты» (2008) on värskeim Sergei Lukjanenko romaan ning pole kindlasti parim... kaugel sellest...

Raamat on põnev, mõnuga loetav... noh, nagu Lukjanenkol need ikka on. Miinuseks on mõningane lapsikus, sügavuse puudumine... noh, et loed ja elad kaasa, aga samas jätab kõik see sellise eemaloleva mulje. Päris lõpuni see kõik siiski korda ei lähe.

Eriti ebaõnnestunuks tuleks aga pidada autori soovi, et enamus vaenupooli lõpuks n-ö ühe mütsi alla saadakse... kuidagi liialt kähku käis see leppimine ja vastuolude unustamine.

Sergei Lukjanenko on kirjutanud ligi veerandsada romaani ning esikümnesse romaanil «Конкуренты» küll asja pole... samas, kui poole aasta pärast on romaan juba omajagu ununenud, siis kõlbab taas lugeda... ja ununeb see romaan kähku...

Lingid:

19.12.08

Kiimas ja janused

Tegelikult otsisin ma küll ühte teist samas laadis ja ilmselt sama kunstniku pilti... ei leidnud, aga selline hakkas kah silma...



Pildi autoriks on Blas Gállego. Ilmselt hispaanlane, sest napp koduleht annab valikuks inglise või hispaania keele. Kunstnikule tüüpiliselt on pildil paljas naine, aga kui tavaliselt Blas Gállego piltidel naine kellegi eluküünalt kustutab, siis sedapuhku...

Lingid:

18.12.08

Mehis Heinsaar «Rebased ja koerad»

Mehis Heinsaar on nimi, mis paljude tõsiusklike kodumaiste ulmefännide jaoks on suisa sõimusõna.

Sisu:
Mingi mees on armukese juures ja arutleb voodis laisalt, et meessugu jaguneb kaheks: rebased ja koerad.

Seosed:
See laast kuulub sarja «Ebatavaline ja ähvardav loodus».

Hinnang:
Ma ei tea, et kas Mehis Heinsaar on ka varem selle sarja jutte avaldanud, aga «Rebased ja koerad» oli heaks alguseks selle sarja tekstide kimbule ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta esimeses köites.

Sedasorti väga lühikesi jutte saab reegline hinnata vaid kahe hindega: kõige madalama või kõige kõrgemaga. Mina raksan viie. Umbes samasuguse mõnusa matsuga, mida tegi see kirvehoop, mis lõpetas jutu ning tegi sellest tekstist ka ulmeloo.

Lingid:

17.12.08

Bekushiru: 2077 Nippon Sakoku (2007)

Keda pealkiri segadusse ajab, siis neile teadmiseks, et Õhtumaal tuntakse seda animet kui «Vexille».

Leidsin reedel riiulitel sobrades CD-karbi, kus oli sees kaks DVD-koopiat, peal kirjad «Vexille» ja «Inetud luiged». Kust see karp mu koduse kabineti riiulisse sai, ei tea?

Kahtlustan järgmist skeemi: sellesuvisel Estconil tõi selle mulle Trash ning kuna Veiko Belials tahtis ka neid vaadata, siis alguses läksid need tema kätte ning augustis siin saarel külas käies tõi need mulle? Või teine versioon, et need on hoopis Metsavana omad? Helistasin reedel igatahes Veikole ja tema ka ei mäletanud muud, kui et tema need mulle augustis tõi ja et keegi need Estconil talle pihku pistis..?

Sisu:
Film algab meeleolukalt. On jõulud ja ühte villasse kogunevad maailma olulisemad magnaadid... noh, et mingi nõupidamine jaapanlastega. Eks kokkusaamiseks oligi parim ajend see, et Jaapan on end 2077. aastaks muust maailmast isoleerinud ning ümbritsenud arhipelaagi jõuväljaga. Keegi ei saa ei sisse, ei välja...

Ootamatult ründab villat eriüksus ja peab maha destruktiivse lahingu villat kaitsvate robotitega. Kogunemist juhatanud kitsaste päikeseprillidega kiilakas saab põgenema. Vexille (kõrvaloleval pildil) püüab tüübi jala külge klammerdudes põgenemist küll takistada, aga kiilakas lõikab oma jala maha ja startiv lennuk lendab oma teed ning äralõigatud jala külge klammerdunud Vexille oma...

Eks siis eriüksuse laboris uuritakse äralõigatud jalga ning selgub, et tegu on küberorganismi osaga ning et selline nanotehnoloogia käib mitteJaapanile kaugelt üle võimete.

Võetakse vastu otsus, et Jaapanisse peab sisse imbuma sellesama eriüksuse luurerühm, sest maailma julgeoleku huvides oleks siiski teada, et mis seal jõuvälja sees toimub...

Seosed:
Seoseid ei olegi, sest üllatuslikult selgus, et antud anime põhineb originaalkäsikirjal, mille autoriteks on Haruka Handa ja Fumihiko Sori.

Viimatimainitu on ka filmi lavastaja.

Hinnang:
Filmi peamine võlu on lahe visioon ja töötav maailm. Noh, et vaatad ja täitsa usud!

Tegijatel on jätkunud vaimu, silma ja kätt hingematva visuaalia peale ning samas on see kõik üsna asja pärast... vähemasti tundub see nõnda.

Miinuseks on aga liigne klišeelikkus. Kõike seda on juba nähtud küll ja küll... ma ei hakka siin neid mängufilme ja animesid üles lugemagi, et mis on samasid teemasid lahanud. Noh, et ajuti mõjus siinarvustatav film kui klassikatöötlus.

Jah, olen nõus, et originaalsus kunstis on luul, aga siiski...

Samas mulle jälle see Jaapanis toimuv meeldis.
Samas oli see vastupanuliikumine jällegi naeruväärne ja ebaloogiline.
Samas olid need hiiglaslikud metalliosakestest keerismaod vägagi vahvad.
Samas oli lõpupuänt, ehk peapaha olemus ju lahe.
Samas oli see armastuskolnurk nõme.

Niimoodi võiks veel kaua jätkata... seega, vastakaid tundeid esilekutsuv film... maksimumhinnet ei paneks, aga ausa nelja teenib küll ära.

Muusika oli hea, kuigi ajuti läks liialt klubiliseks kätte ära. Samas tekitas see muusika teatav üleküllus videoklipi tunde... sisuga, aga siiski vaid videoklipp.

Lingid: