Nancy A. Collins «Aphra»

Nancy A. Collinsi jutt «Aphra» ilmus esmakordselt 1993. aastal ja antoloogias «Shudder Again». Seda Michele Slungi koostatud köidet on raamatukaanel iseloomustatud kui «22 Tales of Sex and Horror» ning see on mõtteliseks järjeks samateemalisele antoloogiale «I Shudder at Your Touch» (1991).

Köited sisaldasid uusi ja vanu tekste ning isegi originaallugusid, näiteks seesama «Aphra».


Sisu
Jutt on ühe noormehe minavormis pihtimus suhetest naistega ja sellest, kuidas temas võttis võimust kirg Aphra üle. Noormehe jaoks on vastikud vähegi kurvikamad naised ning iga elatud aastaga hakkab talle enam ja enam tunduma, et kõik naised on liialt paksud. Õnneks viib saatus ta kokku Aphraga...


Seosed
Minuteada puuduvad.


Hinnang
Kindlasti on tegu hea jutuga, mille peamiseks miinuseks peaksin just seda, et jutt kipub lugemisjärgselt väga kiirelt ununema... selline tekst peaks minuarust kuidagi meeldejäävam olema.

Jutu peamiseteks plussideks oleks just veenvus ja sugestiivsus. Veenvus just noormehe ja tema kire kirjeldamisel: ei mingeid hinnanguid, vaid kiretu/kirglik pihtimus. Äh, mis ma ikka seletan, jutt ju eesti keeles ilmunud ning igaüks võib ise üles otsida antoloogia «Aphra» (2005) ja lugeda.


Viited

• Wikipedia: Nancy A. Collins
• MySpace: Nancy A. Collins
• FantLab: Нэнси Коллинз «Афра»
• Mister Costello — kangelane: Nancy A. Collins «Aphra»
• Ulmekirjanduse BAAS: Aphra

Rafał A. Ziemkiewicz «Pieśń koronacyjna»

Rafał A. Ziemkiewicz on poola ajakirjanik ja ulmekirjanik, kelle kirjanduslik looming on reeglina kas fantasy või siis ühiskonnakriitiline sotsiaalne SF.

Jutt «Pieśń koronacyjna» on fantasytekst ning selle esmatrüki kohaks 1985. aastal oli fanzine «Feniks». Avaldamiskoht oli enam kui sobilik, sest Rafał A. Ziemkiewicz oli aktiivne ulmefänn ning sel ajal oli mees siiski vaid noor, algaja ja paljulubav autor.

Kui mõnikord on fanzine avaldamiskohana märgiks, et tegu on sellise kehvema kraamiga, siis selle aja Poolas see kindlasti nii polnud: autoreid oli palju ja avaldamiskohti vähe ning hoolimata sellest, et sõjaseisukord oli Poolas lõppenud, polnud tsensuur veel kuhugi kadunud.

Rafał A. Ziemkiewiczi jutt «Pieśń koronacyjna» on ka selline tekst, millele usinam tsensor saanuks kõiksugu asju süüks panna. Tundub siiski, et ei pandud, või ei osatud fantasytekstis lihtsalt poliitilisi allusioone näha.

Oli kuidas oli, aga juba aasta hiljem ilmus jutt kirjastuse Iskry almanahhi neljandas numbris, mis oli täielikult ulme päralt antud.


Sisu
Jutu sisust ülevaate andmine on keeruline ja samas ülilihtne. Keeruline siis, kui tahta hakata midagi täpsemalt seletama, et siis tuleks teos enam-vähem sõna-sõnalt ümber jutustada. Lihtsam ülevaade oleks, et kroonimispidustustel laulab bard lugulaulu, mille sisu moodustabki jutu ning mille abil antakse hinnag valitsejale.


Seosed
Eks lugedes tekkis kõiksugu mõtteid ja paralleele nii kirjanduse kui ka Poola elu-oluga, aga sellest saaks rääkida vaid inimesega, kes ise ka seda juttu on lugenud... kahtlen, et neid Eestis palju on.


Hinnang

Tegu on ambitsioonika tekstiga, sest noor autor on siin üksteise sisse peitnud kaks-kolm erinevat lugu ning ta hoiab kogu selle kupatuse ka kenasti koos. Tõsi, lugemine muutub vahepeal küll üsna kurnavaks, sest need fantasynimed nõuavad liigset tähelepanu ja kipuvad omavahel sassi minema.

Lugesin seda juttu venekeelsest antoloogiast «Истребитель ведьм: Польская фантастика» (1990) ning seal ilmunud tõlge «Песнь на коронации» on minu andmetel ka selle jutu kolmas ja seni viimane ilmumiskord. Õigustatult, sest hoolimata jutu headusest ja originaalsusest, on tegu siiski algaja autori loominguga.

Ei, ma ei ütle, et tegu on halva tekstiga, aga tänapäeval on seda juttu mõtet lugeda vaid neil, keda huvitavad Rafał A. Ziemkiewiczi loomekarjääri esimesed aastad, või siis konkreetne ajajärk Poola ulmes.


Viited

• Wikipedia: Rafał A. Ziemkiewicz
• FantLab: Рафал Земкевич «Песнь на коронации»
  
• Ulmekirjanduse BAAS: Piesn koronacyjna

Detsembrikuu «Algernon» on ilmunud

Selgus, et taaskord on ilmunud ulmeajakirja «Algernon» uus ... st detsembrinumber.

Sedapuhku on ajakiri puhtalt ilukirjanduslik, sisaldades kolm algupärast ja ühe tõlkejutu. Eesti ulmet esindavad Siim Veskimees jutuga «Kaugete päevade valgus» ning Kersti Kivirüüt juttudega «Jaaniöö Röövlimäel» ja «Valget Daami otsimas». Silver Sära tõlkes saab aga lugeja nautida Charles Coleman Finlay juttu «Lucy, tema hiilguses» (Lucy, In Her Splendor, 2003).


Viited

• Ulmeajakiri «Algernon»

John Kippax «The Lady Was Jazz»

Selle jutu ainuilmumist ajakirja «Science Fantasy» 34. numbris (aprill 1959) saatis toimetusepoolne tõdemus, et paljud ajakirja püsiautoritest on samas ka muusikud ning tegelikult saaksid mehed isegi bändi kokku. Mainiti ka jutu «The Lady Was Jazz» autori John Kippaxi kitarrimängu.


Sisu

Jutt pajatab ühe järjekordse variatsiooni loost, kus muusik kohtub muusaga, ehk siis keegi Lou Joris Seven, kes kohtab mõistatuslikku naist nimega Lee Cayou. Lee tajub väga hästi jazzi ja selle nüansse ning tema juhendamisel hakkab Loust saama juba keegi. Õnnetuseks muudab suhtlemine muusaga pingeliseks Lou suhted kõigi teistega...


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Eks sedasorti lool saab vaid kaks lõppu olla: kas muusik laseb muusal endast geeniuse vormida, või saadab muusik lihtsate elurõõmude nimel muusa pikalt.

Jutt «The Lady Was Jazz» on ju hästi kirja pandud, samas on autor end siiski lobisema unustanud ning kuna teema oli selline tuttav ja tavaline, siis muutus ka jutu lugemine üsna kähku kurnavaks. Otseselt ju midagi ette heita pole, aga läbi sai loetud rohkem kohusetundest, et mis jutt see siis selline on, mis ajendas Brian Lewist ajakirjale kaanepilti tegema.


Viited

• Wikipedia: John Kippax
• ISFDB: John Kippax
• Ulmekirjanduse BAAS: The Lady Was Jazz

John Meaney «The Swastika Bomb»

Ma olen viimasel ajal mõnikord mõelnud, et kas ma hindan loetud tekste liialt karmilt, et kas minust on saanud miski virisev vanamees jne.

Võtad siis järgmise teksti (kordus)lugemisele ja algus tundub täitsa hea, et läheb hästi edasi ja siis...

Umbes sellised mõtted mul peas ringlesid, kui ma teistkordselt lugesin John Meaney lühiromaani «The Swastika Bomb».

Ei, juba esmalugemisel oli eelhäälestus hea, sest BAASis oli see tekst juba ühe viie saanud ja esmatrüki kohaks oli Lou Andersi koostatud esinduslik antoloogia «Live Without a Net» (2003), kust ma ka juba paari asist teksti olin lugenud...


Sisu
Lühiromaani tegevus toimub teise ilmasõja paiku ning peategelaseks on keegi Fleming, kes esineb ka nime James Brand all. Et siis viitaks spiooniloole, või vähemasti selle paroodiale...

Maailm ise on veelgi jaburam ning on ilmselgelt alternatiivajalooline. Miskid n-ö lohed lendavad ringi ning füüsika asemel on kogu teadusaur läinud geneetikasse.

Lühiromaan algabki meeleoluka Londoni pommitamisega ning toimuv toob Flemingile ka Kristallöö meelde. Sellise lõdva spiooniloona, mida pikivad peategelase mälestused, lühiromaan ka jätkub ning alguses on selline vormistus vägagi abiks, sest avab maailma ja taustu.


Seosed
Võiks ju öelda, et lühiromaan kuulub James Bondi nimelisse ühismaailma ning võib veel öelda...

Igasugu asju võib öelda, aga ma ei arva, et tuntud nimed mingis alternatiivajaloolises tekstis seovad ja seostavad selle teksti mõne ühismaailmaga. See Fleming ja Bond (vabandust, Brand!) on siin niisamamoodi ilusa kõla pärast nagu teisedki tuntud ajaloolised isikud.


Hinnang
Minu jaoks oligi lühiromaani «The Swastika Bomb» üks tüütumaid hetki see tuntud nimede ja situatsioonidega mängimine, sest autoril tuleb see kuidagi eriliselt punnitatuna välja.

Näiteks satub pärastpoole James Brand ka sinna Los Alamose laborisse, kus grupp teadlasi tõsist biorelva ehitavad ning selle Los Alamose elu-olu kujutamine tõi mulle kohe meelde kunagi koolipoisina loetud raamatu tuumapommi loojatest ning John Meaney on oma lühiromaanis kas siis sellestsamast raamatust või mõnest muust taolisest terveid lõike maha viksinud. Ma ei ütle, et plagiaat, aga sellises mahus neidsamu teadlaste mälestusi esitada ilukirjanduslikus tekstis... minuarust see lihtsalt tapab teksti... seda enam, et erinevad vaid dekoratsioonid...

Aga suisa eriline jaburus oli saata Fleming ja tema armastatu ühele ja samale ülesandele ning ei pea olema luureguru, et näha, et sellisest situatsioonist saab vaid häda ja läbikukkumist tulla. Lugejad saavad aga kamulaga otsitud põnevust ja punnitatud traagikat.

Selle teksti plussideks oleks lahedalt sõge maailm ja nii mõnigi efektselt kirja pandud pilt. Miinuseks aga süžee üldine lombakus, tegelaste segased motiivid ja vähene veenvus ning autor venitab teksti ka ülearu.

Jah, ma saan aru, et miks tšehhid selle lühiromaani pealkirjaga «Háková bomba» ajakirjas «Ikarie» avaldasid või miks venelased pealkirjaga «Бомба-свастика» selle ajakirjas «Jesli» avaldasid. Efektne tekst ja selline paljulubav autor jne. Minu jaoks jääb peamiseks emotsiooniks siiski paras pettumus.


Viited

• John Meaney's Home Page
• Wikipedia: John Meaney
• ISFDB: John Meaney
• FantLab: Джон Мини «Бомба-свастика»
• Ulmekirjanduse BAAS: The Swastika Bomb

Artur Räpp «Välisnõustaja»

Otsisin täna hommikul unise peaga, et kas wõrku on juba ilmunud ka midagi selle Pariisis toimunud Eesti ja Soome ulmekonverentsi kohta, aga leidsin hoopis midagi muud...

Avastasin, et ajakirja «Algernon» möödundaastases detsembrinumbris ilmunud Artur Räppi jutt «Välisnõustaja» on tõlgitud prantsuse keelde. Kuna nimi Artur Räpp on hakanud mulle silma vaid Stalkeri nimekirjade koostamisel, siis tekkis loomulikult küsimus, et mis jutt see selline on?


Sisu
Miski poolkerakujuline tulnukas on Maale saabunud ja edastab tähtsal ametikohal olevale Confried Brownile oma nägemust inimkonna edasisest arengust.


Seosed

Puuduvad.


Hinnang
Tegu on üsna lühikese ja dialoogipõhise jutuga ning dialoog on tegelikult rohkem tulnuka monoloog ja see monoloog oli üsna tüütu lugeda. Tõttöelda saabki jutt kolme vaid (mitte eriti ootamatu) puändi tõttu.

Küll aga tõstatub küsimus, et mis ajendas Martin Carayoli üsna keskpärast juttu tõlkima ja ajakirja «Galaxies» seda avaldama. Tegelikult mind täitsa huvitaks tõlkija selleteemaline kommentaar.

Loo tõlke «Le consultant extérieur» avaldas Prantsusmaa üks olulisemaid ulmeajakirju «Galaxies» ning ilmus see ajakirja teise inkarnatsiooni üheksandas numbris ehk siis juulis 2010. Juttu saatis ka tõlkija Martin Carayoli artikkel «La science-fiction en Estonie».

Nii jabur kui see ka pole, on «Välisnõustaja» esimene eesti ulmetekst, mis ilmus välismaises ulmeajakirjas!


Viited

• Algernon: Artur Räpp «Välisnõustaja»
• Ulmekirjanduse BAAS: Välisnõustaja

Eesti ja Soome ulme Pariisis

Ilmselt ei ole info enam kellegile vajalik, et asjaosalised teavad niigi jne. Aga järsku...

Noh, et kui kellegil 19.–20. novembril Pariisi asja, siis tasuks läbi astuda Soome instituudist, kus toimub Eesti ja Soome ulme teemaline kollokvium «Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande».

Allpoololev viide juhatab ürituse programmi juurde, aga mainiks kohe, et esinejate valik enam kui esinduslik, lisaks kirjandusteadlastele ka mõlema rahva nimekaimad ulmeautorid Johanna Sinisalo ja Indrek Hargla.

PS. Plakati autoriks on Peeter Paasmäe.

Viited

• Institut Finlandais: Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande