Sisu
Kirjanikust pereisa sõidab naise ja tütrega loodusesse, et vorstikesi grillida ja telgis ööbida. Noh, selline linnainimese arusaam romantikast ja mõnusast olemisest. Metsavahel selgub, et pereisa unustas külmkasti koos toiduga autosse tõsta. Tekib siis linnainimestel mõte, et naine ja koer jäävad auto juurde ning panevad telgi üles ja teevad lõket. Isa ja tütar lähevad tagasi, et teepealsest majast süüa küsida. Ja nii see algab...Seosed
Minuarust puuduvad.
Hinnang
«Minu päevad Liinaga» on tekst, millest on tegelikult üsna raske kirjutada... noh, et võib midagi olulist välja lobiseda ning siis spoilerinimesed kukuvad kaagatama.
Liina-jutu puhul on vist tõesti parem, kui asja lugeda puhta lehena. Paned end otsekui peategelasega samasse olukorda: ei tea midagi ning sellest vähesest, mida tead, sellest ei saa ka aru.
Jutu alguses tundus, et siit tuleb «Koobassaare heinaküün 2», aga õnneks eksisin. «Minu päevad Liinaga» on ikka kõvasti parem lugu. Kohe väga hea on! Kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardessevõttu, et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...
Viited
2 comments:
Mulle meeldis väga.
Tekkisid mitte-just-eriti-ulmelised seosed - meenus Nipernaadi.
Ainult et lugu oli kuidagi mõnusalt nihkes (et mitte öelda ulmeline). Sellepärast oligi nii hea :)
Sellest jutust on üsna raske rääkida/kirjutada ilma, et võtaks järgmistel lugejatel mõnu ära... tavapärane ulmekas see ehk pole, aga hea õudusfantaasia küll... et ühelt poolt selline üsna päikeseline ja agraar-pastoraalne meeleolu ning teisalt selline pinnaalune äng...
Post a Comment