KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.8.11

Ja saabki valmis!?

Niipalju, kui ma mäletan, on see film ikka tegemisel olnud... olgu, liialdan, sest võtted algasid alles 1999. aastal. Samas, juttu oli sellest juba mitu aastat varem, sest antud romaan ju suisa karjus uue ekraniseeringu järele.

Jutt siis Arkadi ja Boriss Strugatskite romaani «Raske on olla jumal» (Трудно быть богом, 1964, ek 1968) uuest filmiversioonist.

Meenutaks, et esimest korda tõi selle romaani ekraanile sakslane Peter Fleischmann ning seda Saksa, Prantsuse ja Nõukogude Liidu osalusel valminud saksakeelset «Es ist nicht leicht ein Gott zu sein» (1990) peetakse üldiselt väga viletsaks filmiks.

Uue ekraniseeringu lavastaja Aleksei German nimetas üsna alguses seda filmi oma viimaseks ja tundub, et sedakorda olid need sõnad prohvetlikud. «Трудно быть богом» või «Резня в Арканаре» või «Что сказал табачник с Табачной улицы» või «История арканарской резни» või «Хроника арканарской резни» tõotab Aleksei Germani jaoks minna juba elutöö mõõtu.

2006. aasta augustis lõppesid võtted, 2008. aasta kevadel lõppes montaaž ja seda näidati isegi mingitele valitud tegelastele. Vastuvõtt oli vaimustav! Esilinastus määrati 2009. aasta algusesse... siis räägiti, et Cannes'i filmifestivalil 2010... siis räägiti, et 2011. aasta lõpus... nüüd sattusin uudisloo peale, kus räägitakse juba järgmise aasta lõpust.

Fotod pärinevad filmi võtetelt, alumisel on esiplaanil don Rumata (Leonid Jarmolnik).
Fotod: Sergei Aksjonov

Antud uudisloos (viide allpool) on juttu sellest, et filmi plakat on juba Lenfilmi hoone seinal näha ning Boriss Strugatski loodab siiski, et film tuleb romaani pealkirjaga. Üht ja teist on veel, kuid saab ka selgeks, et ega see 2012. aasta lõpp pole ka kuigi kindel tärmin.


Viited

25.8.11

Aleksandr Hlebnikov «Последнее средство»

Kirjutasin paar-kolm päeva tagasi multikast, kus kosmonaudil ärgata paluti ning mulle meenus kohemaid üks samateemaline ulmelugu.

Meelde see tuli, aga kes autor ja mis on jutu pealkirjaks – vaat see enam ei meenunud. Täna hommikul aga plahvatas, et see ilmus mingis antoloogias, mille oli illustreerinud Lev Rubinštein. Noh, edasi läks asi lihtsalt – vaatasin mõned Jevgeni Brandise ja Vladimir Dmitrevski koostatud Leningradi autorite antoloogiad läbi ja peagi see jutt mul käes oli...


Sisu
Maale naaseb tähelaev, kosmonaudid on anabioosis ning mingil hetkel peab laeva arvuti nad äratama. Õnnetuseks kosmonaudid teadvusele ei tule ning arvuti proovib siis kõikvõimalikke äratamisviise... kuniks masinal ei jää muud üle kui kasutada viimset vahendit. (Ilmselt ei ole suur kuritegu, kui ütlen, et arvuti mängis teadvuseta kosmonautidele mingit vene rahvalaulu.)


Seosed
Eks igaüks saab aru, et multifilm «Возвращение» (1980) on selle 1973. aastal ilmunud jutu edasiarendus (et mitte öelda plagiaat) ... kuigi, filmi tiitrites pole sõnagi Aleksandr Hlebnikovist ja tema jutust.


Jah, on võimalik, et stsenarist tuli iseseisvalt samasuguse jabura idee peale... seda enam, et tol ajal läks nõukogude ulmes eriti moodi Venemaa looduse ja (pseudo)rahvakunsti jumaldamine... et just need asjad aitavad (otsekui) pidetuid tulevikuinimesi taas järjele. Samas, kui ma seda juttu esimest korda lugesin, siis oli mul kohe selge, et siit see multikas siis oma idee sai...


Hinnang
Kahe saab see jutt lõdvalt kätte ning kõigemadalamast hindest päästavad kaks momenti: see jaburus on mulle miskipärast meelde jäänud ning loetud on ikka tunduvalt hullemat ja ilmetumat kirjasõna.


Viited

24.8.11

Jorge Luis Borges – 112

Täna, 24. augustil möödus 112 aastat ulmekirjaniku Jorge Luis Borgese sünnist.


Ma usun, et Borgese nimetamine ulmekirjanikuks tekitab veel tänaseni hämmingut mõlemal pool rindejoont: tavakirjanduse huvilised tahaksid Borgese ilmselt suruda maagilise realismi pindeajavasse puusärki ning ortodoksed ulmefännid, kelle pühakiri on trükitud pulpformaadis, ajaksid ilmkuulsa argentiinlase ulmest nii kaugele kui võimalik. Jorge Luis Borges on ulmekirjanik, meeldib see siis kellegile või mitte!

Blogipostituse põhjustas siiski Google'i teemakohane päevapilt, mis mulle ilgelt meeldib, kuigi ma ei osanud seda kohe Borgesega siduda.


Viited

22.8.11

«Возвращение» (1980)

Kamraad Metsavana pani täna FB-i viite sellele multikale ning tuletas mulle meelde ühe lapsepõlveõuduse...


Ja samas on mulle jäänud mulje, et kõigi teiste jaoks on see multikas miski tore ja klassikaline toode?


Sisu
Lendab kosmoselaev ning autopiloot on katki ja kosmonaut peab käsitsijuhtimisel maanduma ning siis antakse kosmonaudile käsk enne maandumist magada ja end välja puhta.



Ja siis kui aeg käes on, siis kosmonaut ei ärka...


Seosed
Väidetavalt põhineb see film originaalkäsikirjal (autoriks Boriss Rjahhovski), aga mina olen lugenud enam kui sarnast nõukogude ulmelugu ja seega võiks antud käsikirja suisa plagiaadiks pidada.


Hinnang
Olgu, jätan selle autorluse küsimuse kõrvale ja püüan hinnata seda, mis on...


Minu jaoks on see multifilm halva nõukogude ulme õpikunäidis. Siin on kõik see maitselagedus ühes kümneminutilises filmis koos: kitšilik kodumaa (loe: emakese Venemaa) ülistus, põlvkondade side (loe: kirsasaapad ja sõjalised autasud pintsakurevääril), õõnes pateetika, ihalus kujutada läänt (USA tähendab kindlasti jazzi), ulmelise osa aju- ja loogikavabadus, vassimine terminite ja loogikaga jne.


Plusse on samuti. Esmajoones muidugi kunstnik Nikolai Koškini visuaalsed lahendused ja Vladimir Tarassovi lavastajatöö. Ja eks need kaks meest ongi suuresti nõukogude ulmemultiplikatsiooni A ja O. Samas tõrgub mu käsi kolmest kõrgemat hinnet panema, sest antud multika ideoloogiline nõmedus ja sisuline jaburus olid mulle selged ja vastikud juba esimesel vaatamiskorral koolipoisina.


Viited

17.8.11

Hirmus värk!


Kusagilt wõrgust ma selle pätsasin. Millal ja kellelt? Ei mäleta. Kes autor? Ei tea. Aga hea see on ja sumedasse augustiõhtusse sobib samuti...

Aleksandr Varakin «Писатель»

Kirjanikel (eriti noorematel) meeldib kirjutamisest kirjutada. Ilmselt on see teema algaja kirjaniku jaoks uus ja huvitav ning ilmselt on see üks väheseid eluvaldkondi, mida algaja sulesepp läbi ja lõhki tunneb.


Sisu
Juba maast-madalast on Jegor Golganovit saatnud teadmine, et temast saab kirjanik. Ise ta selles ehk nii kindel polnudki, kuid sugulased, peretuttavad, õpetajad ja koolikaaslased muudkui rääkisid, et sinust saab kindlasti kirjanik.

Mul on küll kahtlusi antud illustratsiooni autori asjus, aga...

Ülikooli lõpetamise järel elab Jegor tüüpilise nõukogude inseneri elu. Sai suunamise, abiellus tudengipõlve kallimaga, aga töö on rohkem palga pärast. Kõik vaba aeg kulub Jegoril kirjutamisele – viie aastaga valmis Jegoril neli romaani (neist üks värssides) ning arutul hulgal jutte ja luuletusi. Mingil hetkel Jegor tundis, et nüüd on aeg ning saatis oma jutud ja luuletused toimetustesse teele. Romaanid jättis n-ö teiseks laineks. Algajale kirjamehele lisas tublisti enesekindlust naabrimehe loodud aparaat, mille abil Jegor nägi tuleviku raamatukogus kirjanik Golganovi kogutud teoseid...


Seosed
See ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1982. aasta augustinumbris ilmunud jutt oli Usbeki NSV-s elava ja vene keeles kirjutava Aleksandr Varakini üks esimesi jutte. Omaaegses Nõukogude Liidus oli trükkipääsemine kordades raskem ja ilmselt sealt tuleb ka antud teksti tagamaid otsida. Seda enam, et Jegor Golganov uurib tulevikus Saranski linna raamatukogu riiuleid ning see linn on ka kirjanik Varakini sünnilinn.


Hinnang
Jutt on muhe ja tõi esimesel lugemisel (ehk aasta pärast ilmumist) muige suunurka... tõi ka täna, enam kui veerand sajandit hiljem. Juba seepärast võiks viie panna, et hoolimata lugeja vanusest ja riigikorrast, et ikka hea. Lisaväärtuseks, et tuhandete loetud juttude seast on see tekst mul siiani meeles. Igihaljas ja hästitehtud naljalugu.


Viited

8.8.11

Colin P. Davies «The Defenders»

Väga lühikeste juttude hindamisega kipub ikka nõnda olema, et kas kõige kõvem või kõige nõrgem hinne... st tavaliselt on need üles ehitatud puändile ja kui seda n-ö kolksu ei käi, siis...

Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.


Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...


Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).


Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.


Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.


Viited