KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.5.10

Carl Frederick «The Universe Beneath Our Feet»

Carl Frederick on nimi, mis ajakirjas «Analog Science Fiction and Fact» juba aastaid on silma jäänud... äh, mis silma jäänud, oma kümmekond juttu on isegi loetud...

Jutt «The Universe Beneath Our Feet» ilmus möödunud aastal sellesama ajakirja detsembrinumbris ning lugejad hääletasid selle parimaks aasta jooksul ajakirjas ilmunud lühijutuks. Sellise teadmisega varustatuna asusin ma siis lugema...


Sisu
Autor pajatab oma lühijutus lugejale loo miskist rangel alluvussuhtel põhinevast ühiskonnast, kus kaks noorukit otsustavad, et vaimulike aetav jutt ei ole eriti veenev. Noorukid hakkavad mööda mäekülge üles ronima, et vaadata, et kas jõuavad kõrgustes elava jumalani...


Seosed
Minuteada ei kuulu see tekst ühtegi Carl Fredericki jutusarja.


Hinnang
Kindlasti mõjutab mu hinnet tõsiasi, et mulle ei meeldi sellised võõrelu kirjeldused... noh, et loed miskite jaburate tegelaste rähklemistest, et on kogu aeg üsna igav ning kui lõpuks teada saad, et millised need tüübid välja nägid, siis mühatad ja sinna see kõik jääb.

Kindlasti mõjutab minu hinnet mu maitseline iseärasus, mis ei luba selliseid ühe idee tekste nautida... et tore ju, et autor mõtles miski pentsiku võõrelu välja, aga kahjuks unustas ta sinna ümber mingi loo mõelda. Ja ega teadmine auhinnast kah just kasuks ei tulnud: ikka ootad vaistlikult midagi erilisemat!

Kel aga plaanis seda juttu veel siiski lugeda, neil soovitan mitte vaadata allpoololevat Viktor Bazanovi illustratsiooni ajakirjast «Jesli».


Juttu «The Universe Beneath Our Feet» on arukas üldse mitte illustreerida, või siis teha seda abstraktset kunstikeelt kasutades. Kujutan ette, et Vene lugejal rikkus see pilt omajagu elamust...


Viited

29.5.10

Paolo Bacigalupi «Pump Six»

Kui ilmus Paolo Bacigalupi jutukogu «Pump Six and Other Stories» (2008), siis tekkis mul üks väga nutune dilemma: osta või mitte osta?

Autor hea ja jutud samuti, aga ühe jutu eest veerandsada dollarit oleks ikka liiast. Olid ju praktiliselt kõik Bacigalupi jutud ilmunud esmatrükina «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» veergudel ning selle ajakirja püsilugejana olid need seepärast mul ka loetud. Kogumiku ilmudes oli vaid nimilugu see, mille pärast oleks tulnud raamat osta.

Õnneks päästis olukorra seesama «The Magazine of Fantasy & Science Fiction», kus «Pump Six» ilmus sellesama 2008. aasta septembris kordustrükina.


Sisu
Jutt algab enam kui meeleolukalt:

The first thing I saw Thursday morning when I walked into the kitchen was Maggie's ass sticking up in the air. Not a bad way to wake up, really. She's got a good figure, keeps herself in shape, so a morning eyeful of her pretty bottom pressed against a black mesh nightie is generally a positive way to start the day.

Except that she had her head in the oven. And the whole kitchen smelled like gas. And she had a lighter with a blue flame six inches high that she was waving around inside the oven like it was a Tickle Monkey revival concert.

Alguses lugeja eriti miskit aru ei saagi. Jääb mulje, et minategelase Alvarezi naine pole just see kõikse kirkam kriit. Loed veel paar lehekülge ja selgub, et taolisi ohmusid on tüübi tutvusringkonnas enam kui küll. Kui selgub, et Alvarez töötab kusagil kanalisatsioonifirmas hooldustehnikuna, siis tekib küsimus, et kui arukas see tüüp isegi on...

Hommikune intsident gaasiahjuga on põhjuseks, miks Alvarez tööle hilineb. Tööl on aga häireolukord, sest kuues pump on seisma jäänud.

Pisitasa ja sammhaaval saab selgeks, et keegi ei tea miks pump ei tööta, et keegi ei oska seda remontida, et keegi ei tea midagi jne.


Seosed
Kui jätta kõrvale autorile omane düstoopne kirjutamislaad, siis muid seoseid ei täheldanud.


Hinnang
Jutt algab peaaegu naljaloona, siis kisub hüsteeriliseks, siis pisut segaseks ning siis hakkab liikuma üha enam ja enam musta masenduse suunas. Lõpuks koorubki välja sünkmorn ja halastamatu pilt maailmast, kus inimesed on taandarenenud üsna juhmideks lojusteks.

Minu hinne kõigub kusagil nelja ja viie vahel ning tavaliselt ma ümardaks allapoole. Samas, kui ma mõtlen kõikvõimalikele detailidele, et kasvõi sellele, et kuidas ülikoolis tuli raamatukogud lukku panna, et pidutsevad tudengid sinna lõket tegema ei pääseks ... siis ei taha ma kuhugi allapoole ümardada!


Valus ja kahjuks vägagi võimalik tulevikustsenaarium hääbuvast inimkonnast. Jääb loota, et Alvarezi-taolisi oleks vaid rohkem.


Viited

27.5.10

Csilla Kleinheincz «Egy csepp málna»

Aprillikuine «Algernon» tegi mulle paraja üllatuse ning avaldas Ungari autori ulmeloo.

Tegelikult kaasnevad jutuga mõningad mööndused: jutt pole puhas žanriulme ning jutt ilmus esmatrükis 2007. aastal hoopis inglise keeles ja pealkirjaga «A Drop of Raspberry» ja köites, mil nimeks «Interfictions: An Anthology of Interstitial Writing». Esmatrüki koht on oluline, sest selle Delia Shermani ja Theodora Gossi koostatud antoloogia alapealkiri annab ungarlanna jutu mõistmiseks õige võtme kätte.


Sisu
«Egy csepp málna» pajatab mehe ja järve vahelise armuloo. Selline võiks olla lühikokkuvõte ja pikemaks sisuseletuseks pole põhjust.


Seosed
Kuigi antoloogia puhul räägiti mingist (ulme)piiride ületamisest on tegu enam kui tavalise piiripeale fantasy'looga. Selliseid on ilmunud aastakümneid ning kõiki neid ühendab tüütu ilulemine ja igavus.


Hinnang
Jutt, mis eesti keeles kannab pealkirja «Piisk vaarikat» on samuti tüütult ilulev ja lihtsalt igav.

Võimalik, et autorikogus «Nyulak. Sellők. Viszonyok» (2009) ja koos teiste tekstidega omab see lugu rohkem mõtet, aga niimoodi omaette pole sel erilist väärtust.

Ma ei tea, et miks tõlkija just selle jutu valis? Aga ei tõlkija, ega ka «Algernon» mu käest nuhelda ei saa, sest wõrk kannatab kõike ning üritusena iseeneses on see ilmumine kiitust väärt. Kurvem on see, et antud jutu põhjal hakkab nii mõnigi nüüd Ungari ulmet (taaskord) paika panema.


Viited

26.5.10

Randall Garrett «Gentlemen: Please Note»

Ulmekirjandus, eriti selle teaduslikum osa nõuab sageli lugejalt mõningaid eelteadmisi. Osadele on see tõsiasi peletav, osadele aga nauditav. Hämmastav on pigem see, et matemaatika ja füüsika ja igasugu kübervärki puutuvad eelteadmisi loetakse justkui automaatselt mängu osaks, aga kui autor eeldab, et lugeja võiks midagi teada ajaloost, kirjandusest või sotsiaalteadustest, siis hakkab teatud osa lugejaskonnast kohemaid häälekalt protestima...


Randall Garretti jutu «Gentlemen: Please Note» puhul oleks ka mõningad eelteadmised vajalikud. Ei, mitte palju, aga pisut teaduslugu võiks lugeja siiski teada, sest teksti keskseks tegelaseks on Isaac Newton.


Sisu
Jutu sisuks on pakk kolmesaja aasta vanuseid kirju, mille üks teadlane leidis ja mille koopiad ta siis oma sõbrale saatis, et too leiaks temale ligipääsetavatest arhiividest ehk vihjeid sündmustele, mida kirjad kajastavad. Rahvusvaheline olukord on teadagi pingeline, hoolimata sellest, et Prantsuse sõda sai läbi juba üheksa aasta eest, täpsemalt 1948. aastal.


Kirjad on omal ajal saadetud ilmkuulsale humanitaarile Isaac Newtonile ning kirjad on kahelt isikult: ühelt suurtükiväe kindralilt ja Isaac Newtoni õpetajalt. Kindral palub Newtonil välja arvutada mingeid kahurite lasketrajektoore. õpetaja aga noomib, et tema andekas õpilane end pisiasjadele kulutab.

Kirjade toon läheb pikkamööda üha närvilisemaks, sest kindrali arusaamise järgi takerdub Newton enam ja enam ebapraktilistesse pisiasjadesse ning õpetaja arvates lähevad tema õpilase teooriad üha sõgedamaks, et mitte öelda hullumeelseteks.

Lugejale hakkab aga vaikselt koitma, et Isaac Newton on teinud miskeid avastusi gravitatsiooni ja valguse alal... neid, millega sai kolmsada aastat hiljem kuulsaks Albert Einstein.

Aga see pole veel jutu puänt!


Seosed
Tegu siis alternatiivajaloolise ja samas ka epistolaarse ulmejutuga, kus mängitakse läbi Isaac Newtoni teistsugune elukäik.


Hinnang
Eelkõige tuleks ära märkida, et ülimalt meeldiv oli lugeda haritud ja paljulugenud autori kirjutatud ulmelugu ning lisaks, et mõneti meenutas see tekst mulle teatavaid pseudoajaloolisi pajatusi. Pean silmas, et ajalugu ja tuntud tegelased ja huumor... aga kui pseudoajaloolistes pajatustes olid tuntud sündmuste tundmatud taustad, siis käesolevas jutus oli tuntud isiku teistsugune elu.

Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Astounding Science Fiction» 1959. aasta oktoobrinumbris ning teksti illustreerisid Frank Kelly Freasi tehtud kolm mõnusat ja pisut edgarvalterlikku pilti.

Hämmastav aga, et ainus taastrükk originaalkeeles on autori humoristlike lugude ja paroodiate kogus «Takeoff!» (1980).

Pole mulle ka eriti tõlkeid näppu juhtunud: ainult venelaste «Джентльмены, обратите внимание», mis ilmus Veniamin Kani koostatud antoloogias «Иные миры, иные времена» (1990).

Olgu, ma saan aru, et ilmumishetkel polnud neid kõikvõimalikke aasta parimate lugude antoloogiad sedavõrd palju, kui on selliseid köiteid praegusel ajal, aga mõni ikka siiski oli.

Minu arvamusel ei ole taastrükkide ja tõlgete hulk vastavuses antud autori taseme ja teksti väärtustega!


Viited

10.5.10

Suri Frank Frazetta

Tegelikult võiks ju pealkirja ja ühe pildiga piirduda, sest kõigile peaks kõik niigi selge olema...


... ilmselt siiski pole, sest Eesti on üks vähearenenud paik ja muu maailma klassika on siinmail vähetuntud.


Eelkõige jääb Frank Frazetta kunstilukku barbar Conani kanoonilise kujutise loojana, aga samahästi võiks seda öelda ka Tarzani, John Carteri või Vampirella kohta.


Põhiliselt teatakse Frazettat muidugi seksist ja vägivallast pakatavate piltide kaudu, aga tal on ka nunnumaid ja lõbusamaid taieseid.


Tegelikult võiks öelda, et Frank Frazetta on žanrikunstis ääretult pöördelise tähendusega mees, sest kõik hilisemad tegijad on vähemal või rohkemal määral temalt õppinud.


Ja kuigi mehe ametlik galerii on uuendamisel, peaks allpoololevate viidete järgi leidma igaüks pisut silmailu ja rohkelt kunstiajalugu.


Viited

3.5.10

Junko's Shamisen (2009)

Selle lühifilmi puhul arvasin ma alguses, et see on Jaapani toodang, aga selgus siiski, et hoopis Kanada oma...


Sisu
Elab keegi Junko koos oma vanaisaga kusagil võsas ning siis saabub kurjam...



... kurjam tapab vanaisa ning tüdrukul tuleb asuda neimaretkele.


Seosed
Lühianimatsioon kasutab kabuki teatri esteetikat ja on üldse kogu hingest jaapanlik.


Hinnang
Ega säherduse pikkusega filmil suurt sisu olla ei saagi, eks pigem rõhutakse ikkagi visuaalsele väljendusele. Visuaalne külg mulle aga meeldis!


Solomon Friedmani tulebki kiita selle eest, et visuaal ei muutunud eesmärgiks omaette ning et pilti saatis sobilik lugu. Selline tore sutsakas, aga mulle kui loo-friigile pisut tühjavõitu.


Viited

2.5.10

Snarveien (2009)

«Snarveien» ehk siis rahvusvaheliselt «Detour» on see film, mida me HÕFF-il ei näinud. Noh, et tulime söömast ja juba oli seanss alanud ning pimedas mingeid mõistlikke istekohti ei leidnud.


Vaatasime siiski kuidagi miski veerandtunni ära ning leidsime kaasaga, et seda filmi tahaks täitsa tervikuna näha, et tundus meeleolukam ja asjalikum kui enamus seda pervotamist seal festivalil. Õnneks on norrakate DVD-l inglise subtiitrid ja nii saigi reedel asi kodustes tingimustes ära vaadatud.


Sisu
Üks norrakas valmistus pulmadeks ning seega oli tal suuremas koguses napsu vaja. Norras on kõik kallis ja seepärast läks tüübi sõber siis oma pruudiga Rootsi napsu järele. Kuna vajalik napsukogus ületas legaalse, siis kasutas paarike tagasisõiduks väiksema liiklusega teid.



Kohtuti loomulikult Rootsi politseiga, kes ei tundnudki huvi alkoholi vastu, vaid suunas noored hoopis ümbersõidule. Kõrvalteel sattusid nad kõigepealt inimtühja bensiinijaama ning siis sõitsid omal veel ka kummid puruks. Selgus, et keegi oli teele pannud naelu täis roika...


Seosed
Eks see film on sarnane kümnetele omataolistele, aga millal õudusfilmid originaalse ideega on olnud?


Hinnang
Ma olen aru saanud, et seda filmi on kombeks kiruda, aga mina ei kiru, pigem kiidan.


Esiteks oli see üks väheseid enamvähem normaalseid õudusfilme HÕFF-il ning isegi kodustes tingimustes ja ilma festivali taustata oli see vägagi vaadatav. Jah, filmil on miinuseid! Peamiseks muidugi kümneid kordi läbinämmutatud süžee, aga see süžee on banaalne juba kümneid aastaid, et miks nüüd kõik selle norrakate filmi puhul nii karmilt suhtuvad?


Samas oli seda filmi meeldivam vaadata, kui enamikke samasuguseid, sest käsikirja autor ja lavastaja Severin Eskeland oskab lugu jutustada... vähemasti selle filmi põhjal otsustades. Eks oma osa annab ka Norras ja Rootsis toimuv tegevus, et selline põhjamaine eksootika.


Suur pluss oli ka see, et filmis ei hakatud andma miskeid totraid või n-ö leidlikke seletusi toimuva kohta... asjad lihtsalt juhtusid. Ka oli tegelastel õudusfilmi kohta haruldaselt eluterve eluihk!


Miinuseks aga veel ka see, et niipea seda filmi uuesti ei vaataks... et pisut tühjavõitu ja liialt sirgjooneline...


Viited