Eestis on ulmefännide seas levinud üks tõeliselt haiglane fetiš, mille olemuseks on, et ainult paari viimase aasta jooksul ilmunu on hea ja oluline kirjandus.
Ma tegelikult mõistan selle haiguse tagamaid, aga hea kirjandus on siiski ajatu nähtus ning teose ilmumisaasta ei tohiks küll esmaseks hindamiskriteeriumiks olla.
Jah, kindlasti on ka ulmekirjanduse tekst alati oma (kirjutamis)aja laps, aga head teksti halvast eristabki see, et seda on võimalik lugeda ka kontekstiväliselt.
Sisu
Läheneb oktoobrirevolutsiooni viiekümnes juubel ning kusagil kompartei ladvikus tekib kellegil idee tähistada suursündmust teatraliseeritud etendusega, mille käigus taasesitatakse Talvepalee ründamine. Venemaal pole aga kunagi asjad läinud nii, nagu plaanitud...
Edasine sisuseletus oleks kurjast, sest lühiromaan on käesoleval aastal ilmunud Kir Bulõtsovi esimeses eestikeelses kogumikus «Perpendikulaarne maailm».
Seosed
Kir Bulõtšov kirjutas lühiromaani «Tõrge-67» (Осечка-67) 1968. aastal, aga ilmuda sai see alles 1993. aastal ajakirjas «Novõi žurnal». 1995. aastal ilmus lühiromaani põhjal tehtud samanimeline näidend ning lühiromaanist valmis 1993. aastal ka kahejoline telefilm.
Hinnang
Kõige rohkem hämmastavad mind vast lühiromaani «Tõrge-67» vähesed kordustrükid, sest see on ilmunud vaid kahes autorikogus: «Чужая память» (1995) ja «Похищение чародея» (2005). Ja see ongi kõik!? Usun ka põhjust teadvat – Kir Bulõtsov on osanud selle tekstiga välja naerda nii tsaariihalejate kui ka nõukanostalgitsejate unistused. Ja kui sa unistuste kallale lähed, siis seda ei andestata.
Kuna mina ei kuulu kummasegi inimrühma, siis suudan ma antud lühiromaani mõnuga nautida. Mis mõnuga, suisa vaimustunult, sest üsna algaja ulmekirjanik Kir Bulõtšov kirjutas enam kui nelikümmend aastat tagasi tõelise tippteose. Hea kirjandus ei vanane.
Viited
2 comments:
hirmnaljakas lugu, sai just loetud.
Naljakas jah, aga samas kuidagi eriliselt realistlik... muidugi mitte tegevuse asjus, pigem meeleolus ja hinnagutes...
Post a Comment