Ulmeseosed

29.9.17

Daniel Suarez «Influx»

Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...

Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...

Sisu
«Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...

FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...

Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...

Seosed
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu.

Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.

Hinnang
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...

Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome

Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee

Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina põlistanud.

Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...

Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...

Viited

20.9.17

Antoloogia «Shanidar»

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.

Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.

Viited

19.9.17

Andrzej Ziemiański «Zapach szkła»

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.

Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.

Sisu
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.

Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...

Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.

Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.

Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...

Seosed
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise, sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi eraldi postituse tegema.

Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti.

Hinnang

Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...

Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.

Viited

10.7.17

Indrek Hargla «Clemens Fellinus, Rex Estonicum»

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...

Sisu
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.

Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.

Seosed
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».

Hinnang
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.

Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.

Viited

22.5.17

Ṭālib ʻUmrān «Laysa fī al-qamar fuqarāʼ»

Ma võin nüüd eksida, aga siinvaadeldav tekst oli mul tõenäoliselt esimene kord lugeda araabiakeelset žanriulmet.

Jutu autor Ṭālib ʻUmrān on Süüria teadlane ja kirjanik ning teda on sageli nimetatud ka araabiakeelse žanriulme (üheks) rajajaks...

Sisu
Maale läheneb hiiglaslik komeet. Arvutused näitavad, et peaks toimuma kokkupõrge. Maa valitsused püüavad komeedi trajektoori rakettidega muuta, kuid see ebaõnnestub. Seejärel võetakse salaja vastu otsus ehitada suur kosmoselaevastik ja emigreeruda Kuule. Kuna kõigi Maa elanike päästmine pole võimalik, siis koht laevas maksab ja mitte vähe. Tasuta saavad kaasa tippteadlased ja teised Kuu ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikud, aga mitterahakad.

Minategelaseks on astronoomiadoktor Samer, kes on sedavõrd oluline teadlane, et tema ja ta pere võetakse Kuule tasuta kaasa. Doktor Sameri närivad pidevad kahtlused, et selline põgenemine pole eetiliselt õige ning Kuul need kahtlused/kõhklused vaid süvenevad...

Seosed
Jutt, mille pealkiri maakeeles «Kuul vaeseid pole», ilmus esmakordselt 1983. aastal Ṭālib ʻUmrāni samanimelises autorikogus. Ülalolev kaanepilt on küll selle raamatu 2002. a kordustrüki oma. Väidetavalt on autor seda teksti kolm korda ümber kirjutanud ja/või redigeerinud.

Mina lugesin juttu vene tõlkes «На Луне не бывает бедных» ja lugesin seda kommunistliku ulme almanahhi «Buinõi brodjaga» viiendast numbrist, mis ilmus eelmise aasta sügisel. Sealtsamast pärineb ka allpoololev illustratsioon.

Hinnang
Eks see ole üks keeruline tekst hinnata. Üheltpoolt selline tavaline, pisut heietav ja n-ö punane lugu. Pole ka ju kuigi vapustav idee. Samas, autor näikse üldiselt oskavat. Sõnailu ma eriti hinnata ei saa ja tundus, et see polnud ka teemaks, kuid kompositsioon oli paigas ning näiline etteaimatavus sai mitu korda jõnksu sisse.

Kindlasti ei olnud jutu lugemine minu jaoks vapustav elamus, samas kurnav kah polnud. Jah, oli pisut vanamoodne ja meenutas nõukogude ulmet, aga teistsugune kogemus on ka midagi väärt. Hoolimata sellest, et tekst oli vormistatud korraliku ja tõsise teadusliku fantastikana, esines seal ka usklike motiive, rääkimata revolutsioonist ja kogukondliku maailmavaate kiitusest. Tugev kolm tuleb auga ära.

Viited

21.4.17

Jaagup Mahkra «Tarvaste tulek»

Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...

Sisu
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.

Seosed
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».

Hinnang
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...

Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...

Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.

Viited

Ilja Varšavski «Старший брат»

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama!

Sisu
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe klappidesse.

Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...

Seosed
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega. Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud.

2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».

Hinnang
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.

Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.

Viited